Uhke printsess. Barbara Cartland

läheb riigile!”

      “Teisiti öeldes… temale!” ütles Ilona vaikselt.

      “Teiseks,” jätkas kolonel, nagu poleks keegi midagi vahele öelnud. “Ta saatis kõik mustlased surmanuhtluse ähvardusel riigist välja.”

      “See on ju naeruväärne!” pahvatas Ilona. “Mustlased on alati meie seas rahumeelselt elanud. Ma mäletan, et mamma rääkis mulle, kui julmalt neid Rumeenias koheldi ja kõigist neist piinadest, mida nad taluma pidid.”

      Ta vaikis hetke, enne kui mõtiskledes jätkas:

      “Ka Ungaris on neil Maria Thérèsa ja Joseph II võimu all olles pikk tagakiusamise ja piinamise ajalugu.”

      “See on õige, printsess,” pomises major Kassa.

      “Kuid siin on neid alati võetud nagu osa meie elust,” ütles Ilona.

      “Kuningas ütles, et neil tuleb maalt lahkuda,” märkis kolonel Ceáky.

      “Aga kuhu on neil minna?” küsis Ilona. “Ainus võimalus on Venemaale ja kuna venelased meid ei salli, on ebatõenäoline, et nad meie mustlasi vastu võtavad.”

      “Kõik need argumendid on väga veenvalt kuningale esitatud prints Aladári poolt.”

      “Teil ei tarvitse öeldagi, et kuningas teda kuulda ei võtnud,” pomises Ilona.

      “On mitmeid teisigi hiljuti välja kuulutatud seadusi, mis põhjustavad suuri lahkarvamusi,” lisas kolonel. “Sõjaväge on suurendatud, kuid olukord on ausalt öeldes muret tekitav.”

      “See ei üllata mind!”

      Ilona naeratas esmalt kolonelile ja siis majorile.

      “Tänan teid, härrased, valgustamise eest. Võite rahulikud olla, et ma ei reeda teie usaldust.”

      “Nüüd tahan ma ratsutada nii kiiresti kui suudan ja unustada kõik peale selle, et siin on maailma kõige kaunim paik!”

      Ta andis hobusele piitsa ja loom hüppas edasi, nagu oleks samasuguse kärsitusega oodanud, millal ta üle stepirohu galopeerida saab.

      Kui hobused müdinal üle pehme maapinna tormasid, mõtles Ilona, et see on kõige vaimustavam tunne, mida ta teab.

      Kodu poole kapates nägi Ilona paleed ümbritsevatel põldudel ja metsades töötavaid talupoegi.

      Kas ta kujutas seda ainult ette või nägid nad tõesti tusased ja rahulolematud välja, küsis Ilona endalt.

      Või oli tal valesti meeles, et oli siin varem naeratavaid ja heatujulisi maamehi näinud?

      Lilli täis rõdudega puumajad ja teeäärsed kõrtsid oma maalitud siltidega ning viinapuudega kaetud aedadega, kuhu külastajad kohalikku veini jooma kogunesid, olid täpselt samasugused, nagu Ilona neid mäletas.

      Akaatsiad õitsesid ja kogu vaatepilt ei olnud mitte üksnes kaunis, vaid ka külluslik.

      Siledaks harjatud ja tihtipeale lintidega kaunistatud valgete sarvedega suured lehmakarjad, kräsulise villaga lambakarjad ja mustad ning valged hobused olid muutumatult alles.

      Paljud erksavärviliste seelikute ja peaaegu põlvini ulatuvate juuksepalmikutega naised olid väga ilusad.

      Meestes võis märgata pitoreskset elumehelikkust.

      Ilona arvas, et see tulenes nende husaaritüüpi kuubedest, mis hooletult ühel õlal rippusid, punastest ohtralt kaunistatud nööpidega vestidest ja ümaratest edevate sulgedega viltkaabudest.

      Mõned neist kandsid kannustega käänissaapaid, kuid ratsutasid saduldamata hobustel. Ilona teadis, et nende ratsutamisoskusega ei suutnud ühegi teise Euroopa riigi mehed võistelda.

      Kõik näis olevat nii nagu see alati oli olnud, ent Ilonale tundus siiski, et midagi oli puudu! Siis ta taipas, mis see oli.

      Talle oli alati dabrozkalastega seostunud muusika, laul ja naer.

      Varem ajasid nad lauldes kariloomi karjamaalt koju ja kui nad teivaste külge seotud kitse või hirvesokku õlal kandes jahiretkelt võidukana naasid, tegid nad seda samuti lauluga.

      Kuid nüüd lasus vaikus üle maa ja Ilona oli kindel, et ka talurahva rõivad olid rohkem kulunud ning viletsamad, kui need minevikus olid olnud.

      Mustlased olid tihtipeale räbalaid kandnud, kuid mitte talupojad, kes pidasid oma välimust auasjaks.

      Nad lähenesid paleele ja asusid pikale tõusuteele hunnitu ehitise poole, mis oli seal juba sajandeid oru kohal kõrgunud.

      Iga järgmise monarhi ajal oli paleed ümber kujundatud.

      Kuid Ilona vanaisa oli lasknud selle uute kahuritornide juurde ehitamisega veelgi mõjukamaks ja vallutamiskindlamaks muuta.

      Kaugelt paistis palee piltilus.

      Ent lähedalt oli see armuheitmatu meeldetuletus päevadest, mil kindluse kaitsmiseks oli targem asuda vaenlase kohal, et teda lähenemisel maha lasta.

      Ilona vanaema oli palee ümber puid istutanud, et see vähem hirmuäratav välja näeks.

      Mandli- ja virsikupuude õitsemise ajal näis palee oma roosa-valgest õitemerest kerkivate tornide ja katustega nagu õhuline unistus.

      Ka kindluse müüride vahel olevad aiad olid imelised.

      Sisenedes suurest raudväravast, mis oli vaenlaste armeesid ja röövlisalku eemale tõrjunud, mõtles Ilona, et keegi, kes nii veetlevas ümbruses elab, ei saa olla midagi muud kui õnnelik.

      Kuid Ilona teadis liigagi hästi, et Radáki palees ei olnud õnne.

      Ilona oli arvanud, et ei näe oma kodu enam kunagi. Tegelikult oli ta ema küllalt sageli öelnud:

      “Me ei lähe iial tagasi, Ilona. Me võime välismaal tähtsusetud olla, vaeselt elada, kuid meil on vähemalt meelerahu.”

      Kui Ilona minevikust rääkis, oli ta ema silmades alati õudus ja hääles hirm, mis Ilonat väga häirisid.

      Esialgu Ilona ei mõistnud, miks ema oli valmis loobuma oma kuninganna seisusest Dabrozkas, lahkuma sõpradest ja elust, mida ta oli elanud kaheksateist aastat.

      Kuninganna Gisela oli oma abikaasa juurest lahkunud väga vaikselt, ilma igasuguse draamata, mis oli iseenesest palju muljetavaldavam, kui ta oleks stseeni korraldanud või kaastunnet püüdnud äratada.

      Ta oli kannatanud julma türannist abikaasat, kelle jõhkrus aastatega aina kasvas, kuni see väljakannatamatuks muutus.

      Kuninganna oleks tegelikult oma õnnetust edasi talunud, kui ei oleks olnud Ilonat.

      Kuningas oli oma pimedates raevuhoogudes naist hoolimatult kolkinud ja pingete maandamiseks sageli peaaegu oimetuks peksnud. Aga kui mees tõstis käe tütre vastu, hakkas vaikne, õrn ja kuninga arvates tema tahtele täielikult alluv kuninganna mässama.

      Ilona ema ei olnud midagi öelnud. Ta oli lihtsalt küsinud luba oma Budapestis elavate vanemate külastamiseks.

      Et kuninganna isa oli vanaks jäänud ja tema haigestumisest teatatud, oli kuningal võimatu sellest palvest keelduda.

      Niipea kui kuninganna Ungarisse jõudis, saatis ta kirja, et ei kavatse naasta purgatooriumisse, milleks ta elu oli muutunud.

      Ta oli sunnitud maha jätma poja, kuid see oli vältimatu, kuna seitsmeteistkümneaastane prints Julius oli alustanud oma sõjaväelase karjääri ja tal oli võimatu rügemendist lahkuda.

      Kuid vähemalt Ilona oli ohust päästetud.

      Kartes kuninga reaktsiooni, mis võis ta vanemaid kahjustada, lahkus kuninganna Budapestist.

      Kuninganna vanemad olid küll kuninglikust soost, ent vaesunud. Nende maavaldused olid läinud austerlaste kätte.

      Neile ei olnud jäänud midagi muud peale uhkuse ja eneseaustuse. Kuninganna ei saanud lasta neil enda pärast kannatada.

      Mis kuningasse puutus, siis lahkus kuninganna Ilonaga talle teadmata suunas.

      Nad olid liikunud läbi Euroopa, kuni jõudsid