Uhke printsess. Barbara Cartland

taevale, teie kuninglik kõrgus on terve!” hüüatas kolonel Ceáky. “Kuid te ei oleks tohtinud üle jõe minna!”

      “Miks ei?” küsis Ilona.

      “Me saame aru, printsess, et teie hobune hakkas perutama,” rääkis kolonel pikkamisi, nagu hoolikalt sõnu valides, “ja see oli õnnetu juhus, et teid Sárose territooriumile viidi.”

      “Ilmselt ei juhtunud midagi halba,” märkis teine ohvitser.

      “Ei, muidugi mitte,” nõustus kolonel. “Kuid me peame paluma teil järgmine kord ettevaatlikum olla, printsess.”

      Ilona pööras oma hobuse ees laiuva stepi poole.

      Ta sai väga hästi aru, et koloneli jutt perutavast hobusest oli vabandus nende endi jaoks, et nad oma ülesannete kõrgusel ei olnud ja Ilonal põgeneda olid lasknud.

      Kuid see ei läinud Ilonale korda.

      Teda huvitas hoopis tõsine noot mehe hääles, kui ta Sárose territooriumile sattumisest rääkis.

      “Nagu te teate, kolonel,” ütles Ilona valjusti. “Ma olen alates kümnendast eluaastast Dabrozkast eemal olnud. Ma ei mäleta, et neil päevil oleks jõe ületamine keelu all olnud. Muidugi võis see mul meelest minna.”

      Ilona märkas, kuidas kolonel Ceáky vaatas majori poole nagu kaheldes, mida Ilonale vastata.

      Ta nägi mehe silmades ilmet, mis väljendas peaaegu hirmu, kuid Ilona arvates võis see olla tingitud faktist, et nad kartsid tema isa.

      Kes ei kartnud?

      Juba kodus oldud kahekümne nelja tunni jooksul oli Ilona aru saanud, et kõik palees roomasid ja tundsid hirmu ta isa ees.

      “Miks ma küll Pariisi ei jäänud?” küsis Ilona endalt.

      Siis meenus talle, et tal ei olnud valikut.

      “Ma tahaksin tõtt teada,” ütles Ilona kolonelile. “Mida te sellega öelda tahate, et ma ei peaks Sárose territooriumile minema?”

      Ta vaikis hetke ja lisas kerge naeratusega huulil:

      “Ükskõik, mida te mulle räägite, ma ei hakka seda kuningale kordama.”

      Ilona oli üpris kindel, et kolonel oli veidi rahulikum vastates:

      “Meie riik, kuigi teie kuninglik kõrgus ei pruugi seda teada, on jagatud kaheks piirkonnaks. Need on Radáki ja Sárose maad.”

      “Aga kindlasti valitseb papa kogu Dabrozkat, nagu mu vanaisa seda tegi ja tema isa enne teda?”

      “Teoreetiliselt küll,” vastas kolonel. “Kuid viimase viie või kuue aastaga on asjad drastiliselt muutunud.”

      “Mil moel?” küsis Ilona.

      Talle pakkus asi suurt huvi ja kuigi nad olid stepi tasasel rohumaal, ei teinud ta mingit katset hobust galopeerima panna, nagu ta seda muidu oleks teinud.

      Teenrid ratsutasid neist veidi tagapool ja Ilona taipas, et kui nad vaikselt räägivad, siis ei saa teenrid tema ja ohvitseride vahelist juttu pealt kuulata.

      “Jätkake palun,” ütles Ilona.

      “Sárose printsid on alati olnud Dabrozka kõige suurejoonelisemad ja võimsamad valitsejad,” rääkis kolonel, “ ja sinu vanaisa valitsemisajal oli kuninga järel tähtsuselt teine mees riigis prints Ladislas.”

      “Võiks koguni öelda, et nad jagasid võimu,” ütles major Kassa vahele.

      “Jah, see on õige! Kaks meest juhtisid koos väga võimekalt riiki,” oli kolonel nõus.

      Ta pidas pausi ja ütles siis:

      “Asjalood olid sootuks teised, kui teie isa, Jozef Radák trooni päris.”

      Ilonal ei tarvitsenud küsida, miks see nii oli.

      Tema isa äkiline iseloom, ülbe hoiak ja julmus olid Ilona ema Dabrozkast minema kihutanud ja ta ise vihkas isa sellest ajast peale, kui ta nii vana oli, et mõelda oskas.

      “Mis praegu toimub?” küsis Ilona.

      “Dabrozka koosneb kahest erinevast osast,” seletas kolonel. “Ja inimesed elavad kas Radáki või Sárose alal.”

      “Kahe poole vahel on peaaegu sõjaolukord,” selgitas major Kassa.

      “Sõjaolukord?” hüüatas Ilona.

      Prantsusmaalt lahkudes oli ta lootnud, et ei pea enam iial sõjale mõtlema ja siiski näis, et ta ei saa seda isegi Dabrozkas vältida.

      “Dabrozkalased on väga raskes olukorras,” rääkis kolonel edasi, “kuna nende valitsejad on vaenujalal. Mõned inimesed peavad seda ettekäändeks, et vanu arveid klaarida, vana vimma uuendada ja igivanade solvangute eest kätte maksta.”

      “Te tahate öelda, et Sárose pool võitleb meie vastu?” küsis Ilona.

      Hetkelise pausi järel vastas kolonel kõhklevalt:

      “Prints Aladár Sáros ei kiida heaks ega tunnista paljusid Tema Majesteedi poolt kehtestatud uusi seadusi. Ta keeldub neid täitmast ja kaitseb oma inimesi, kui neid on vahi alla võetud.”

      “Kas ta kasutab nende kaitsmiseks jõudu?” küsis Ilona.

      “Kaks ööd tagasi,” vastas kolonel, “tungiti Vitózi vanglasse ja vabastati kõik vangid!”

      “Kas valves olevad sõdurid… tapeti?”

      “Kedagi ei tapetud,” ütles kolonel. “Nad kõik seoti kinni ja visati järve! Järv ei olnud uppumiseks küllalt sügav, kuid sellist alandust nad nii pea ei unusta.”

      Koloneli hääl oli sünge.

      Ilona naeris, ta ei saanud sinna midagi parata.

      “See ei ole naljaasi, teie kuninglik kõrgus,” ütles major Kassa etteheitvalt.

      “Palun vabandust,” vastas Ilona, “aga ma alles eile mõtlesin palee valvureid vaadates, kui mukitud nad välja näevad oma uutes vormirõivastes, mis isa neile välja on valinud! Näha neid kinniseotuna järves istumas pidi Vitózi elanikele tõelist nalja pakkuma, kuigi ohvrid ise seda häbiväärseks pidasid.”

      “Ma püüan teie kuninglikku kõrgust ainult hoiatada,” ütles kolonel Ceáky manitseval toonil, “et te ei läheks Sárose territooriumile. Teie au võidakse haavata ja mis veel hullem, ma ei imestaks sugugi, kui teid röövitaks!”

      Ta pidas pausi, enne kui ütles paljutähendavalt:

      “See oleks kindlasti mõjuv viis panna Tema Majesteet mõnesid oma uusi seadusi tühistama.”

      “Millised need uued seadused on, mis nii palju tüli on tekitanud?” küsis Ilona.

      Kolonel näis ebamugavust tundvat.

      “Ma arvan, et võib-olla te peaksite kuningale selle küsimuse esitama, teie kuninglik kõrgus.”

      “Te teate väga hästi, et mul ei ole tahtmist seda teha,” vastas Ilona. “Mina tunnen papa ees täpselt sama suurt hirmu nagu teiegi, kolonel.”

      “Hirmu? Hirmu?” hüüatas kolonel. “Ma tunnen Tema Majesteedi vastu suurt austust ja allun tema korraldustele.”

      “Kuid te kardate teda,” käis Ilona peale. “Olge nüüd aus ja tunnistage üles! Papa on väga hirmuäratav inimene. Sellepärast on mulle suureks kergenduseks olnud, kui raske see ka oli, et ma kõik need aastad Dabrozkast eemal olen elanud.”

      Ilona ohkas kergelt ja vaatas enda ümber ringi.

      “Samas olen ma taga igatsenud selle maa erakordset ilu ja loomulikult meie võrratuid hobuseid!”

      Ilona kummardus oma ratsut patsutama. Ta oleks võinud nüüd kannuseid anda, kuid ajas end sadulas jälle sirgu ja ütles resoluutselt:

      “Rääkige mulle tõtt, kolonel, ja siis me galopeerime üle selle oivalise maastiku.”

      Kolonel vaatas Ilona poole ja naisele tundus, et mehe silmad