100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry

loomingu põhjal teame, et linnad on naissoost. Nii ka poeet Ragglesile, kes lõi mõttes täpse ja selge kujutluse naisekujudest, mis sümboliseerisid linnu, mida ta parajasti kosis.

      Chicago, see sulgedega ehitud ja patšuli järgi lõhnav proua Partington, sööstis talle kallale lahkete lubadustega ning püüdis teda uinutada hingetungivate ja kauniste, helget tulevikku tõotavate viisidega. Kuid Raggles jäi ärkvele, värises külmast ning nägi silme ees idealistide kurbi nägusid, kes olid kaotanud oma särava aura kartulisalatisse ja praetud kalasse.

      Sellegipoolest Chicago meeldis talle. Võib-olla oli see kirjeldus ähmane ja ebatäpne, kuid see on Ragglesi süü. Ta oleks pidanud oma tunded luulevormi valama ja ajakirjade luulenurgas avaldama.

      Pittsburg jättis talle sama mulje mis “Othello”, mida esitavad vene keeles Dockstaderi laulikud raudteejaamas. Leedi Pittsburg oli kuninglik ja särav, kuid ilutu ja südametu. Valge siidkleit seljas ja valged tantsukingad jalas, pesi ta köögis nõusid ja kärkis Ragglesi peale juba enne, kui too jõudis küdeva kamina ees istet võtta, et nautida šampanjat seajalgade ja friikartulitega.

      New Orleans vaatas talle lihtsalt rõdult alla. Raggles nägi ainult ta kurvalt mõtlikke säravaid silmi ja lehviku liikumist. Ainult korra nägi ta linna näost näkku. Väljas hämardus ning New Orleans ujutas punase sillutisega trotuaarid veega üle. Ta naeris, ümises šansonetti ja täitis Ragglesi kingad jääkülma veega. Allons1!

      Boston avas end talle ebaharilikul ja veidral viisil. Mehele näis, et ta on jääteest purjus ning ta pea ümber on seotud valge külm rätik, et ergutada teda arusaamatule, kuid tohutule mõttepingutusele. Toiduks pakkus ta lund, rätik sai märjaks, hakkas soonima ning Ragglesile tundus, et ei saa seda enam iial ära.

      “Ebamäärane ja arusaamatu,” võid sa öelda, kuid leevendagu su hukkamõistu teadmine, et need on ainult poeedi luulevormi valatud fantaasiad.

      Saabus päev, mil Raggles piiras ja taotles Manhattani südant. Too oli kõigist linnadest kaunim ning Raggles püüdis kogu hingest nooti tabada, maitsta, hinnata, klassifitseerida, lahendada ja sildistada teda nagu teisi linnu, mis olid talle oma isikupära saladuse avaldanud. Siinkohal lõpetan ma Ragglesi tõlgi mängimise ja hakkan kroonikakirjutajaks.

      Raggles astus parvlaevalt kaldale ja suundus linnasüdamesse, mis vaatas teda tülpinud kosmopoliidi pilguga. Raggles oli vastavalt riides, et etendada “klassifitseerimatu” mehe osa. Ükski riik, rass, klass, klikk, ühendus, klann ega keegliklubi ei võinud õigusega väita, et ta on üks nende hulgast. Ragglesi riietus koosnes üksikutest riideesemetest, mille olid annetanud need, kellel oli küll temast erinev riidenumber, kuid kelle süda oli sama numbriga kui temal. Need olid seljas sama ebamugavad kui nood, mida pakuvad kohvritega raudteeproovireisijad, kes pakuvad sulle lisaboonusena siidtaskurätte ja pärlikeesid. Ilma rahata – nagu üks poeet peabki olema –, kuid samasuguse palava innukusega kui astronoom, kes loodab Linnuteel uut tähte avastada, või luuletaja, kes näeb täitesulepeasse uut tinti voolamas, jalutas Raggles suure linna tänavatel.

      Õhtu saabudes vaatas ta tuima ilmega müra ja sagimist. Ta oli löödud, segaduses, hämmeldunud ja hirmunud. Varem nähtud linnad olid olnud talle sama lihtsad lugeda kui aabits, nagu talutüdrukud, kelle hinge mõistmiseks pole palju nutikust vaja, nagu piltmõistatused, mille lahendus on ette teada, lihtsad alla neelata nagu auster, kuid Manhattan säras tema ees külmalt nagu neljakaraadiline teemant poeaknal, samal ajal kui ta ise näperdas higiste sõrmedega sügavale taskupõhja peidetud, paelaga kokku seotud närust nädalapalka.

      Teised linnad olid ta vastu võtnud teada-tuntud tervitustega. Nende kodukootud lahkus, inimsuhete gamma, jämedakoeline heldus, sõbralik vandumine, pealetükkiv uudishimu ja liigne jutukus tegid nende eripära hindamise lihtsaks. Kuid Manhattan ei andnud talle ühtki niidiotsa, vaid kõrgus tema ees nagu müür. Mööda ta tänavaid voolas teemantjõgi. Ükski pilk ei langenud temale, keegi ei kõnetanud teda. Ragglesi süda ihales Pittsburgi nõgise käe järele oma õlal, Chicago ähvardav haukumine tundus talle nüüd muusikana, ta igatses Bosnia prillitagust kahvatut heategevuslikku pilku, isegi Louisville’i või St. Louisi tormakas, kuid heatahtlik tants oli parem kui see.

      Raggles, kellel oli selja taga edukas kerjusekarjäär paljudes linnades, seisis Broadwayl nagu häbelik maapoiss. Esimest korda elus sai ta tunda teravat alandust olla ignoreeritud. Kuidas ta ka ei püüdnud selle särava, kiirelt muutuva jäälinna iseloomu tabada, ei õnnestunud see tal kunagi. Poeedile nagu tema ei pakkunud see ühtki värvi, naeratust ega võrdlusvõimalust, selle lihvitud tahud olid ilma ühegi mõrata, polnud ühtki pidepunkti, mis võimaldaks näha ta kuju ja struktuuri, nagu Raggles oli põlglikult varemnähtud linnades kogenud. Majad looklesid lõpmatute kaitsevallidena, nende aknad olid nagu laskeavad, inimesed, kes neis elasid, olid säravad, kuid värvita ning ähvardasid teda isekuse nooltega.

      Ragglesi süda muutus tinaraskeks. Ta luuletajafantaasia oli kadunud. Inimesed, kes teda ümbritsesid, näisid olevat läbi imbunud absoluutsest egoismi vaimust, nagu mänguasjad on läbi imbunud värvist. Inimesed, keda ta nägi, näisid talle upsakuse ja jultumuse kehastused. Inimlikkus oli neist kadunud – nad olid jalutavad, värnitsaga ülevõõbatud ebajumalakujud, kes jumaldasid iseennast ja janunesid ohvrivere järele, kuid kes olid määratud kiiresti unustuse hõlma vajuma ja teed andma uutele, kollaseks värvitud nikerdatud pühakutele. Külmad, õelad, halastamatud, kiviste nägudega, isikupäratud, kiirustasid nad Ragglesist mööda nagu kujud, mis mingi ime läbi on liikumisvõime saanud, kuid kelle hing ja tunded on marmoralustesse jäänud.

      Pikkamisi hakkas Raggles erinevaid tüüpe eristama. Seal oli eakas, lumivalge lühikese habeme, roosa sileda näo, läbitungivate siniste silmade ja viimase moe järgi särava noorusliku rõivastusega džentelmen, kes oli nagu linna rikkuse, enesekindluse ja jäise tuimuse kehastus. Teise tüüpi kuulus pikk, ilus, terasgravüürina veatu, jumalannasarnane külm naine, kes oli riides nagu Ajaprintsess ning kelle selgete sinisilmade pilk oli külm nagu päikese peegeldus klaasil. Siis tuli linna marionetlikkuse kõrvalprodukt – paks, uhkeldav, karm, ähvardav, tõsise näoga mees, kelle alumine lõualuu oli lai nagu koristatud nisupõld, näol printsi ilme ja sõrmenukid nagu profipoksijal. Ta nõjatus vastu sigarireklaami ning vaatas maailma, nagu oleks see täpe.

      Luuletajad on tundlikud ning Raggles värises kõleda mõistetamatu linna embuses. Selle jäine, irooniline, mõistatuslik, ebaloomulik, tundetu, sfinksilik nägu viis ta segadusse ja materdas maha. Kas sellel linnal pole tõesti südant? Parem juba puuriit, näägutav hapu näoga tulehark tagauksel, linna supiköögi baarmeni tusane nägu, maakonstaablite heatahtlik toorus, peks, arreteerimised, õnnejuhused vulgaarsetes, kärarikastes, õelates linnades, kui see verdtarretav südametus.

      Raggles võttis julguse kokku ja palus almust. Hoolimatud inimesed möödusid temast, talle pilkugi heitmata, isegi nende silmalaud ei värahtanud, mis näidanuks, et nad on Ragglesi olemasolust teadlikud. Ragglesil polnud muid kinnitusi vaja – nüüd oli ta veendunud, et muinasjutuliselt kaunis, kuid kaastundetu Manhattan on hingeta ja seda asustavad liikuvad nukud, mida liigutavad nöörid ja traadid. Ta oli ainus elav hing lõputul kõnnumaal.

      Raggles hakkas tänavat ületama. Ta kuulis plaksatust, möirgamist ja sisinat, miski andis talle sellise hoobi, et ta veeres kuus jardi oma algsest kohast eemale, langes kivina maha ning linn muutus katkendlikuks unenäoks.

      Raggles avas silmad. Kõige esimesena tundis ta lõhnaõli hõngu. Nii lõhnavad ainult kevadlilled paradiisis. Siis tundis ta kulmule langenud õielehe õhkõrna puudutust. Tema kohale kummardus naine, kes oli riides nagu Ajaprintsess, kuid ta sinisilmad olid nüüd leebed ja kiirgasid inimlikku kaastunnet. Ragglesi pea alla oli keegi laotanud siidi ja karusnahad. Keset sõiduteed seisis linna rikkust ja küpsust kehastav eakas džentelmen, Ragglesi kübar käes ja nägu roosam kui enne, ning suunas valjude hüüetega katkematu sõidukivoolu neist mööda. Lähedal asuvast kohvikust kiirustas nende poole laialõualine kõrvalprodukt, näol süütu ilme nagu beebil ning käes klaas, milles loksuv vaarikpunane vedelik tõotas südantkosutavaid elamusi.

      “Joo, semu,” ütles ta klaasi Ragglesi huultele tõstes.

      Hetkega oli nende ümber sadu inimesi, kelle nägudelt peegeldus sügav

1

Allons –“Edasi!” (pr.k.).