100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry

kohvikus valitses võiduõhkkond. Valgekuuelised baarmenid töötasid palehigis pudeleid lahti korkides ja klaase täites. Õhus hõljusid suitsupilved, mis tulid havanna sigaritest. Ustavad kannupoisid ja lootusrikkad linnakodanikud surusid Billy McMahani kätt. Ikey Snigglefritzi peas küpses hulljulge plaan.

      Tema Majesteedi ümber tunglev rahvahulk oli veidi hõrenenud. Ikey kasutas juhust, hõivas vaba platsi ja sirutas Billy McMahanile käe.

      Billy McMahan haaras sellest kõhklematult kinni, surus seda ja naeratas.

      Ikeyt haaras hullus. Talle näis, et ta on nüüd ise jumal ning valmis Olümpose omadega otsustavasse võitlusse astuma.

      “Kas jood minuga kokku, Billy?” küsis ta familiaarselt. “Sina ja su sõbrad?”

      “Hea meelega, vanapoiss,” sõnas suur liider. “Lase käia.”

      Ikey viimanegi mõistuseraas kadus.

      “Veini,” kamandas ta baarmeni, viibates värisevat kätt.

      Kolm pudelilt jäid korgist ilma ning vahutav šampanja valati baariletil olevatesse klaasidesse. Neid oli pikk rivi. Billy McMahan võttis enda oma ja noogutas säravalt naeratades Ikeyle. Sabarakud ja satelliidid võtsid samuti ja hüüdsid: “Sinu terviseks!” Ikey võttis oma klaasi, nagu oleks selles nektar. Kõik jõid.

      Ikey viskas oma nädalapalga baariletile.

      “Korras,” ütles baarimees rahatähti sirgeks siludes. Rahvahulk ümbritses taas Billy McMahanit. Keegi teatas, et üheteistkümnendas valimisjaoskonnas sai võidu Brannigan. Ikey seisis mõnda aega vastu baariletti nõjatudes ja läks siis välja.

      Ta läks piki Hesteri tänavat lõunasse, pööras Chrystiele ning siis Delanceyle, kus ta elas. Kodus ootas Ikeyt ta naispere – joodikust ema ja kolm räpast õde, valmis teda rahast lagedaks tegema. Mehe ülestunnistust kuuldes pistsid nad kisama ja puistasid ta üle kohaliku jõulise ilukõnega.

      Kuid isegi siis, kui nad Ikeyle käsitsi kallale kargasid ja teda tublisti kitkusid, säilis mehe joovastav transs. Ta hõljus pilvedes ja ta täht vedas ta vagunit. Palga kaotus ja naiste eeslikisa oli selle kõrval tühine.

      Ta oli surunud Billy McMahani kätt.

• • • • • 

      Billy McMahanil oli naine, kelle visiitkaartidelt võis lugeda: “Proua William Darragh McMahan”. Nii väiksed, kui need kaardid ka polnud, oli tusatuju nende vältimatu kaaslane. Billy McMahan oli poliitiline diktaator, vankumatu torn ärimaastikul, mogul, keda kardeti, armastati ja kellele sõna lausumata kuuletuti. Ta oli uusrikas. Tosin ajakirjanikku-kroonikut püüdsid iga ta sõna, nagu pudeneks ta suust pärleid, mis on väärt, et neid tulevastele põlvedele säilitada. Temast oli ilmunud karikatuur, mis kujutas teda seismas, rihma otsas lömitav tiiger kõrval.

      Kuid südames oli Billy üksi. Ta kuulus meeste rassi, kes seisavad teistest eraldi ja vahivad Moosesena ringi, lootes näha tõotatud maad. Ka temal olid ideaalid nagu Ikey Snigglefritzil, ning mõnikord oli ta rahulolematu, et need jäävad talle kättesaamatuks. Nende kõrval oli ta edu tolm ja tuhk. Ja proua William Darragh McMahani lihavalt, kuid ilusalt näolt peegeldus sama rahulolematus ning teda katvad siidriided kahisesid, kui ta ohkas.

      Täna oli restoranis, kus Mood armastas oma võlud välja käia, rohkem rahvast kui tavaliselt. Ühe laua taga istus härra McMahan oma naisega. Peamiselt nad vaikisid, kuid selle eest rääkisid nende aksessuaarid. Proua McMahani briljandid jätsid kõik teised siin olevad varju. Kelner kandis nende lauale kõige kallimaid veine. Billy, siledal massiivsel näol sünge ilme, kandis õhtuülikonda, mis vähem silmapaistva persooni seljas oleks tundunud tühise eputamisena.

      Neli lauda eemal istus üksi pikk, sale, umbes kolmekümneaastane, mõtliku näo, kurbade silmade, van Dyke’i habeme ja ebaloomulikult valgete kõhnade kätega mees. Ta sõi vasikafileed ja röstitud saia ning jõi peale mineraalvett. See oli Cortlandt van Duyckink, kelle varanduseks arvati kaheksakümmend miljonit ning kes oli isalt päranduseks saanud pühitsetud trooni kitsas kõrgseltskonna ringis.

      Billy McMahan polnud kunagi kellegi temasugusega rääkinud, sest ta ei tundud ühtki temasugust. Van Duyckink hoidis silmi taldrikul, kuna teadis, et igaüks siin ruumis ihkab ta pilku tabada. Ühe noogutusega võis ta kellegi rüütliks lüüa ning anda talle prestiiži, mis võimaldab pääsu säravasse kõrgseltskonda, kuid selle koha pealt oli van Duyckink kitsi.

      1

      Allons –“Edasi!” (pr.k.).