100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry

kuulnud või keda näinud. Hetkel, kui eile sind esimest korda nägin, teadsin, et see oled sina. Sõidan homme koju ja sina tuled koos minuga. Tean seda, sest nägin seda su silmist, kui me esimest korda teineteisele otsa vaatasime. Sulle pole mingit tõuget vaja. Siin on sulle aga väike kingitus, mille ma teelt kaasa haarasin.”

      Noormees sirutas üle laua sädeleva kahekaraadilise teemantiga sõrmuse. Preili Asher tõrjus selle kahvliviibutusega tagasi.

      “Ärge minge jultunuks,” ütles ta karmilt.

      “Minu varandus küünib saja tuhande dollarini,” ütles Platt. “Ostan meile parima maja, mis Lääne-Texases on ehitatud.”

      “Ma pole müüa, härra Platt,” sõnas preili Asher. “Te ei saa mind isegi saja miljoni eest osta. Ma ei arvanud, et pean teid korrale kutsuma. Esimesel pilgul ei paistnud te mulle nagu teised, kuid tegelikult olete samasugune.”

      “Kes teised?” küsis Platt.

      “Ostjad. Arvate, et kui tüdruk tuleb teiega õhtustama, et mitte oma tööd kaotada, on teil õigus talle öelda, mida sülg suhu toob. Unustage ära. Arvasin algul, et olete teistsugune kui teised, kuid nüüd näen, et eksisin.”

      Platt lõi ootamatult peoga lauale, nagu oleks tal mingi rahulolu pakkuv vaimuvälgatus olnud.

      “Käes!” hüüdis ta peaaegu lõbusalt. “Nicholsoni koht põhjaküljes. Seal on suur haljas tammesalu ja järv. Vana maja tuleks maha lammutada ja selle asemele uus ehitada.”

      “Kirjutage see alatiseks kõrva taha,” lausus preili Asher. “Mul on kahju teie silmi avada, kuid pean teile nagu teie eelkäijatelegi koha kätte näitama. See, et nõustusin teiega koos õhtust sööma ja teid niikaua lõbustama, kui te vana Zizzyga kaupa teete, ei tähenda veel, et leiaksite mu mõnest ostetud kostüümist.”

      “Tahad sa öelda,” küsis Platt, “et käid teiste klientidega samamoodi väljas ja nad kõik räägivad sedasama, mis mina?”

      “Kõik mängivad sama mängu,” vastas preili Platt. “Kuid teie auks peab ütlema, et olete neist peajagu üle – teised ainult räägivad teemantidest, kuid teie käisite tõepoolest ühe välja.”

      “Kui kaua sa oled töötanud, Helen?”

      “Saite mu nime selgeks, jah? Olen kaheksa aastat endale leiba teeninud. Enne, kui modelliks sain, olin kassiir, siis pakkija, seejärel müüja. Härra Texas, kas te ei arva, et ilma väikese veinita on õhtusöök veidi kuiv?”

      “Oh, loobu parem sellest. Kui sa ainult teaksid, kui halb mul on selliseid asju kuulda.”

      Pärast sööki jalutasid nad Broadwayd mööda lõunasse ja keerasid väikesesse varjulisse Diana parki. Puude oksad ulatusid nii madalale, et lõid Plattil kaabu peast ning noormees pidi selle vältimiseks jänesehaake tegema. Modelli silmis säras kaks pisarat.

      “See ei meeldi mulle,” ütles Platt. “Mis viga?”

      “Ei midagi, “sõnas preili Asher. “Olgu. Kui teid esimest korda nägin, pidasin teid teistsuguseks kui teised. Kuid olete kõik nagu ühe vitsaga löödud. Saatke mind nüüd palun koju või pean politseiniku kutsuma.”

      Platt saatis naise tolle üürimaja uksest sisse. Hallis jäi ta hetkeks kõhklema. Naine vaatas talle nii mornilt otsa, et noormehe süda võpatas. Ta käed olid poolel teel naise piha ümber, kui too teda kõvasti näkku lõi.

      Noormees astus tagasi. Kusagilt kukkus alla kell ning veeres mööda kiviplaatidest põrandat. Noormees kummardus ja kobas seda otsides ringi.

      “Võtke nüüd oma kasutu teemantsõrmus ja laske jalga, härra Ostja,” lausus preili Asher, kui noormees oli kella leidnud.

      “Kui see sulle ei meeldi, on mul veel üks välja pakkuda, nimelt abielusõrmus,” lausus texaslane ja sirutas naise poole avatud peopesa, millel lebas lihtne kuldsõrmus.

      Preili Asheri silmad lahvatasid põlema.

      “Mida see peaks tähendama? Kas te…”

      Kusagil avati uks.

      “Head ööd,” ütles Platt. “Homme kaubamajas kohtume.”

      Preili Asher jooksis trepist üles oma tuppa ja raputas õpetajannat niikaua, kuni too voodis istukile kargas, valmis karjuma: “Tulekahju!”

      “Mis lahti?” karjatas ta.

      “Mul on vaja ühte asja teada,” lausus modell. “Oled geograafiat õppinud, Emma, nii et peaksid teadma. Kus asub linn, mida kutsutakse Ca… Cac… Caracassiks. Oli vist nii?”

      “Kuidas sa julgesid mind selle pärast üles ajada?” küsis õpetajanna. “Caracas asub Venezuelas.”

      “Kuidas seal on?”

      “Miks sa küsid? Põhiliselt on seal maavärinad, neegrid, ahvid, malaaria ja vulkaanid.”

      “Ma ei hooli sellest,” sõnas preili Asher rõõmsalt. “Sõidan homme sinna.”

      POLITSEINIK O’ROONI MÄRK

      EI saa eitada, et mees ja naine võivad teineteisesse armuda esimesest pilgust. See on seotud riskiga, kuna sellisel juhul pole temake teda näinud Bradystreetil või tema temakese sugupuud tõendavat dokumenti. Kuid sellised asjad juhtuvad, ning samal hetkel, kui see juhtub, saab see meie jutustuse üheks teemaks, kuigi, tänu jumalale, ei varjuta see niisuguseid elulisi ja tähtsaid teemasid nagu joomine, politseinikud, hobused ja krahvkonnad.

      Viimase sõja ajal kappas eskadron, kes nimetas end Helladeks Ratsuriteks, läbi ajaloo ja ühe-kahe varitsuspaiga. Hellade Ratsurite eskadron koosnes peamiselt Lääne ja Ida metsikuvõitu aristokraatidest. Khakivärvi riietuses ei erinenud nad üksteisest millegagi ning said peagi omavahel headeks sõpradeks ja kamraadideks.

      Ellsworth Remsen, kelle iidset newyorklase sugupuud heastas kümne miljoni suurune kapital, sõi Hellade Ratsurite laagrilõkke ääres veiselihakonservi. Temale oli sõda suur nali ning ta ei kahetsenud hetkekski, et on selle nimel pidanud polost ja küpsetatud aloosast loobuma.

      Üks ratsaeskadroni liige oli hea kehaehitusega, sõbralik ja tasakaalukas noormees, kes nimetas end O’Rooniks. Noor Remsen võttis ta oma südamesõbraks. Nad ratsutasid külg külje kõrval, kui nende eskadron ründas mäge, mis tol ajal oli hispaanlaste ja demokraatide peamine tüliõun.

      Pärast sõda pöördus Remsen tagasi polo ja küpsekala juurde. Ühel päeval tuli klubis tema juurde hea kehaehitusega, sõbralik ja tasakaalukas noormees – O’Roon. Remsen ja O’Roon hakkasid teineteist taguma ja vahetasid teotavaid epiteete nagu kaua aega lahus olnud sõbrad ikka. O’Roon näis olevat alla käinud, ta välimuse järgi võis otsustada, et õnn on ta maha jätnud, ent ta oli rahulolev. Kuid see võis olla ainult väline mulje.

      “Remsen, anna mulle tööd,” ütles O’Roon. “Andsin just viimase šillingi habemeajajale.”

      “Käkitegu,” lausus Remsen. “Tunnen paljusid mehi pankades, kauplustes ja teistes all-linna asutustes. On sul mingeid erisoove?”

      “Jah,” tunnistas O’Roon, silmis elav huvi. “Käisin täna hommikul Keskpargis jalutamas. Mulle meeldiks ratsapolitseinik olla. Selleks pole mingeid eriteadmisi vaja. Pealegi on see ainus asi, mida ma oskan teha. Saan ratsutada ja värske õhk sobib mulle. Mis sa arvad – saad sa mulle sellise koha muretseda?”

      Remsen oli kindel, et saab. Ja varsti pärast seda oli O’Roonil koht olemas. Ja need, kes tavaliselt politseinikest mööda vaatasid, märkasid sadulas hea kehaehitusega, lahket ja tasakaalukat noormeest, kes pähkelpruuni ratsu seljas pargiteedel töökohustusi täitis.

      Vanadel meestel, kes kannavad uuriketi asemel nahkrihma, ja eakatel daamidel, kes… Kuid ei! surematu kuulsusega Romeo paneb isegi vanaemade südamed kiiremini põksuma. Ükskõik, neil oli nüüd riskantne oma lapsukesi parki jalutama tuua, sest see võis kaasa tuua armumise esimesest pilgust.

      Ja see juhtuski. Remsen oli just klubist tulnud ja jalutas piki Viiendat avenüüd pargi poole.

      Oli