Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUValitud teosed 2. Öösse kaduv tee
Ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivad lugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse, mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga ka ajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlike majapidamisrobotite keskele. Robert Silverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivne valik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15 aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga mu hilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkub selgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevate töödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndate teisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodi autobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtmine kirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamaks kirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepärane kogemus.»
Teisipäevanaiste pudru ja kapsad
„Kõik peab muutuma!” otsustab Kiki, kes on tüdinenud viletsast õhust, pidevast parkimiskoha otsimisest ja lakkamatust ehitusmürast oma Kölni kodumaja ees. Nii otsustab Kiki kolida koos Maxi ja aastase tütre Gretaga maale. Alles äsja oli ta reisil mööda Mecklenburgi järvistut uuesti armunud – tühjalt seisvasse tornikestega koolimajja. Talle sai kohe selgeks, et sinna teeb ta stressis linnaelanikele mõeldud külalistemaja. Ent hoone on palju kehvemas seisus, kui Kiki oskas karta. Kolm nädalat enne avamist peab Kiki endale tunnistama, et ta ei saa üksi hakkama. Tubades on kõik segamini nagu pudru ja kapsad, seevastu peenardel, kus peaks külaliste tarbeks kasvama maheaedvili, valitseb haigutav tühjus. Õnneks saabuvad Kikile nõu ja jõuga appi teisipäevanaised ehk tema neli sõbrannat, et lüüa hoogsalt kaasa kõikjal, kus on vaja abikäsi. Igaüks toob endaga kaasa tükikekese oma argipäevast. Välja arvatud Caroline, kellel on slepis kahtlust äratav mees. Tülid, valed, reetmine, isegi Kiki kolimine Ida-Saksamaale – mitte miski ei suuda teisipäevanaisi lahku viia. Äärmisel juhul mõni mees. Mees, kellel on sarmi ja salajane missioon. Monika Peetzi sulest on varem ilmunud romaanid „Teisipäevanaised” (e.k 2012) ja „Seitse päeva söömata” (e.k 2013). Kumbagi raamatut viie sõbranna elust müüdi saksakeelses kultuuriruumis üle miljoni eksemplari. Tema raamatud on ilmunud 24 riigis ja need on bestsellerid ka välismaal. Mõlema raamatu põhjal on Saksamaal vändatud film. Monika Peetz (snd 1963) õppis Münchenis germanistikat, kommunikatsiooni ja filosoofiat. Ta on töötanud reklaami- ja kirjastusalal ning dramaturgina Baieri ringhäälingus. Alates 1998. aastast tegutseb ta stsenaristina Saksamaal ja Hollandis.
Põhjused, miks valida elu
Matt Haigi lihtsalt loetav ja elujaatav mälestusteraamat võitlusest depressiooniga ning sellest, kuidas haiguse seljatamine õpetas ta uuesti elama. Peaaegu iga viies inimene kannatab depressiooni all, nii ka Matt Haig. „Põhjused, miks valida elu“ on Matti inspireeriv jutustus sellest, kuidas minut minuti, päev päeva haaval sai ta lugemise, kirjutamise ning oma vanemate ja tüdruksõbra Andrea (kellest praeguseks on saanud tema abikaasa) armastuse toel haigusest võitu. Ja kuidas ta lõpuks õppis elu tänu sellele veelgi enam hindama. Vaimse tervise probleemid mõjutavad igaühe elu: kui me ei kannata nende all ise, siis on meil sõber või armastatu, kes kannatab. Matti otsekohene jutustus oma kogemustest on ühtaegu inspireeriv neile, keda depressioon painab, kui valgustav nende jaoks, kellele see mõistatuseks jääb. Kuid ennekõike ei lase tema huumorimeel ja julgustav suhtumine kaotada meil korrakski lootust. Kõneledes praeguse minana oma kunagisele masenduse sügavaimas põhjas viibinud minale, on Matt vankumatult veendunud, et kõige vanem klišee on kõige tõesem – tunneli lõpus paistab valgus. Ta õpetab meid pühitsema väikeseid rõõme ja rahuhetki, mida elu pakub, ning tuletab meelde, et alati leidub põhjuseid, miks valida elu.
Eikusagi
Richard Mayhew saabub Šotimaalt Londonisse ja asub tööle investeerimispanka. Näib, et kõik läheb kenasti, tal on hea töö ja kaunis kihlatu ja ta on oma eluga rahul. Ühel päeval, kui ta koos oma kihlatu Jessicaga restorani kiirustab, variseb nende ees kõnniteel kokku kummaline verine tüdruk. Richard ei suuda tüdrukut sinnapaika jätta, vaid viib ta koju, sest haiglasse palub tüdruk ennast mitte viia. Ja siis järsku on kõik muutunud. Richard satub tavapärase ja tuttava Londoni asemel selle all olevasse veidrasse maailma, kus tegutsevad rotirääkijad ja kus päästetud tüdrukut jahivad verejanulised mõrtsukad, siinses maailmas kehtivad omad reeglid ja tagasipääs endisesse ellu võib osutuda võimatuks. Neil Gaimani täiskasvanutele mõeldud meeldejääva õhustiku ja paeluvate tegelastega linna-fantasy „Eikusagi“ sai alguse seriaali stsenaariumist, millest autor otsustas romaani kirjutada ja mis ilmus esimest korda 1996. aastal. Eestikeelne tõlge on tehtud hilisemast versioonist, mida Gaiman täiendas, et see mitteinglise lugejatele arusaadavamaks teha, ja kuhu ta ka stseene lisas. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud Gaimani romaan „Ja tee lõpus on ookean“.
Kus on kurja kodu
Kui Robin Ellacott avab talle saadetud salapärase paki ja avastab sellest oma õuduseks mahalõigatud naisejala, siis pole tema boss, eradetektiiv Cormoran Strike kuigivõrd üllatunud, küll aga väga murelik. Strike’ile tuleb minevikust meelde neli inimest, kes võiksid süüdlastena kõne alla tulla – ja Strike teab, et igaüks neist on võimeline panema toime kirjeldamatult võikaid kuritegusid. Kuna politsei pöörab tähelepanu ainult ühele kahtlusalusele, kes aga Strike’i arvates ei saaks kuidagi olla see õige, võtavad tema ja Robin juhtumi lahendamise enda peale ja tungivad ülejäänud kolme mehe kuritegeliku maailma varjatud koleduste keskele. Ent aset leiavad juba järgmised roimad ja aeg loo lahendamiseks hakkab otsa saama … „Kus on kurja kodu” on kuratlikult nutikas mõrvamüsteerium, mis lugejat korduvalt üllatab. Samas on see ka inimlikult haarav lugu, mis paneb kaasa elama kahele sümpaatsele peategelasele, kel tuleb nii era- kui tööelus suuri otsuseid langetada. Robert Galbraith on Harry Potteri lugude sarja autori J. K. Rowlingu pseudonüüm. „Kus on kurja kodu” on tema kolmas Cormoran Strike’ist kõnelev krimiromaan. Esimene romaan „Käo kukkumine” ilmus Varrakus 2014. aastal, teine osa „Siidiuss” 2015. aastal.
Uju koos uppujatega
1971. aasta sügisel hukkuvad Prantsusmaal Esimese maailmasõja lahingupaigas noor norralane ja tema prantslannast elukaaslane. Nende kolmeaastane poeg Edvard kaob jäljetult. Neli päeva hiljem ilmub laps välja kadumiskohast sadakond kilomeetrit eemal. Edvard kasvab üles vanaisa juures üksildases Norra mägitalus. Kui vanaisa sureb, seisab 23-aastane Edvard silmitsi mitme mõistatusega. Miks läksid tema vanemad ohtlikku metsa, ja kas see oli juhus, et sõjaaegne gaasimürsk nende jalge all lõhkes? Ja kes saatis vanaisa matusteks imeilusa haruldasest puidust puusärgi? Vastuseid otsides satub Edvard Shetlandile ja Prantsusmaale ning kaevab mineviku hämaratest soppidest välja oma perekonna loo, mis on tihedalt seotud nii 20. sajandi Euroopa suurte tragöödiatega kui ka ühe rahutu hingega tisleriga, kes läks kolmekümnendatel aastatel Pariisi õnne otsima.
Vahimehed
Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta. USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele. 556 lk
Elus olla. Erootiline ökoloogia
Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris toimuvat, võime mõista kui suhteid. Kahe või ka mitme seisukoha vastastikune seotus, mida iseloomustab ühine püüdlus, ent kus säilib ka terve hulk vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus. Meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamine ja kogemine hälbinud elususe kogemisest. Armastust ei peeta mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks. Weber näitab aga tegelikkust kui loovat, poeetilist ühendust, kus tung, iha ja igatsus nii seotuse kui ka samal ajal autonoomia järele on üldkehtiv põhimõte. Hädavajalik, et tajuda, edasi kesta, kasvada. Ajalugu tunneb sellist tungi Erose nime all. Selle raamatu keskne mõiste on erootiline ökoloogia. Raamat kirjeldabki ökoloogilist tegelikkust kui suhete süsteemi. Ja uurib armastust kui ökoloogilist praktikat. Weberi veendumus on, et elu oma intensiivsel kujul on alati armastus. Kui me õpime oma olemasolu taas käsitama kui armastuse kogemust, suudame uutmoodi mõista neid tohutuid ökoloogilisi ja humaanseid vastuolusid, millega me 21. sajandi teisel kümnendil silmitsi seisame. Hästitoimiv suhe tähendab alati kahte asja: olla hirmu tundmata elus – ja õppida vapralt surema.
Pilgud ette. Arengufondi mõtteraamat 2013
Meil on hea meel tuua lugejani mõned valitud mõtted Eesti majanduse tuleviku teemadel. Osad neist on mõeldud ja kirja pandud meie endi, teised meie koostööpartnerite ja mõttekaaslaste poolt. Loodame, et ühiste kaante vahel pääsevad need mõjule, kasvavad suuremaks ja aitavad niiviisi Eesti elu edenemisele kaasa.
Hallid laulud
Ernst Enno sündis 8.06. (27. 05.) 1875 Rannu kihelkonnas kõrtsmiku ja talupidaja perekonnas. Hariduse omandas ta Treffneri gümnaasiumist, Tartu reaalkoolist ning Riia Polütehnikumist (1896-1904). Juba Polütehnikumis õppimise ajal töötas Enno Tartus ajakirjanikuna, seejärel asjaajajana Valga krediidiühisuses ning kuni surmani Läänemaa koolinõunikuna. Aastatel 1923-1925 oli ta ajakirja "Laste Rõõm" toimetaja. Ernst Enno suri 7.03.1934 Haapsalus.