Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult. Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.
See raamat õpetab toime tulema valuga. Teadveloleku-põhine valuga toimetulek kasutab iidseid meditatsioone, mis olid Läänes veel hiljaaegu suuresti tundmata. Autorid annavad sammsammulise juhendi, et teid kannatamisest läbi aidata. Nad näitavad, millised tegevused on abistavad, millised kahjustavad, ja kuidas muuta mõtlemist avatumaks ja osavõtlikumaks, mis, nii kummaline kui see ka võib paista, likvideerib suure osa kannatusest.
Vidrik Ormussoni suurepärase kujunduse, loogilise ülesehituse ning inimsõbraliku formaadiga tsitaadikogumik „Abiks lugejale” on ustav kaaslane. Eriti neile, kellel siiani jutu- või luuleraamatuid polnudki. Või polnud aega neid üles otsida. Kes aga pidi varem mõne olulise mõtte püüdmiseks riiulite viisi köiteid läbi tuhnima, leiab vajaliku info edaspidi siitsamast. Valimik sisaldab üle 2400 tsitaadi rohkem kui 250 autorilt ja enam kui 450 eri allikast.
Surnud turvanaine rohelise energiaga tegeleva suurfirma peahoones. Lagunev merisealaip sama firma direktori laual. Järgmine surm on juba nagu maffiafilmis – kuulihaavadega vana talunik, kellest jääb maha 3 miljonit eurot väärt maatükk, mida tuulegeneraatorite firma endale ihkab. Ja lapsed, kellel kõigil on näpud nii põhjas, kui veel olla saab. No ja siis on veel muidugi keskkonnaaktivistid, kes millegipärast ökoenergia firma elu kibedaks tahavad teha … Detektiiv Pia Kirchhoff, kes on just äsja tagasi jõudnud puhkuselt Hiinas ja sattunud sekeldustesse päranduse tõttu, mille ta isa saab, on kistud järsku uurimisse, mis saab alguse pisikestest asjadest ja kasvab kohutava kiirusega millekski uskumatult suureks. Ning samal ajal peab ta toime tulema oma ekstsentrilise bossi Bodensteiniga, kes juhtub uuesti armuma. Nele Neuhausi „Kes külvab tuult …“ jätkub seal, kus „Lumivalgeke peab surema“ pooleli jäi. Nagu ka esimene raamat, uurib see idüllilisse maakohta seatud krimilugu eelkõige lihtsa inimese süngemat poolt – mis juhtub siis, kui mingi sündmus elus lükkab meid üle piiri, kust enam tagasitulekut ei ole …
Yvonne Carmichaelil on suurepärane karjäär, ilus kodu ja hea abielu. Aga kohtumine võhivõõraga toob kaasa kirgliku kõrvalhüppe. Kahe elu lahus hoidmine näib esmapilgul lihtne. Kuid siis leiab ta end süüpingist. Ja kohtusaalis sõltub kõik ühest õhtust pimedal tupiktänaval. … see hetk ongi käes. Hetk, mil kõik variseb kokku ja ma tean, ja ka sina seal süüpingis tead, sest langetad pea käte vahele. Teame mõlemad, et kaotame mõne hetke pärast kõik: meie abielud on läbi, karjäärid hävinenud, ma olen kaotanud oma poja ja tütre austuse ja, veelgi enam, mängus on meie vabadus. Kõik, mille nimel oleme tööd teinud, kõik, mida kaitsta püüdnud … Kõik laguneb peagi koost. Inglise kirjaniku Louise Doughty (1963) romaan „Keelatud vilja tänav“ („Apple Tree Yard“) on psühholoogine põnevik salasuhtest, pimestavast kirest ja ohust, mis tabab täiesti ootamatult. Väärtustest, mille järgi elame, ja valikutest, mida teeme.
Äsja avastatud toiduainerühm – sirtuiinitoidud – sisaldab oluliselt rohkem niisuguseid peamisi toitaineid, mis suudavad juhul, kui me neid piisavalt saame, organismis aktiveerida samad kõhnumisgeenid nagu seda teeb paastumine. Sirtuiin tõhustab ainevahetust ja soodustab rasvade põlemist, parandades rakkude tervislikku seisundit; kaitseb stressi eest ja pikendab eluiga. Käesolev raamat jagab ohtralt nõuandeid ja retsepte, kuidas sirtuiinitoidud oma igapäevamenüüsse lülitada. Need mitte ainult ei ühildu kõigi teiste toitumiskavadega, vaid ka rikastavad neid oluliselt.
1999. aasta alguses ostsin keskkooliõpilasena oma elu esimesed aktsiad. Ligi 20 aastat hiljem toodab minu aktsiaportfell piisavalt dividenditulu, et saan sellega oma igapäevased elamiskulud kaetud. Olen teinud vahepeal sadu ja sadu tehinguid, kogenud suuri võite ja kibedaid kaotusi. Olen investeerinud ettevõtetesse, mille väärtus on kümnekordistunud ja olen ka kogu investeeringu kaotanud. Enamasti räägitakse aktsiatest ja börsist just kauplemise ja spekuleerimise võtmes. Kui Sa pole varem sellest teemast midagi kuulnud, siis tundub see ilmselt keeruline, ohtlik ja midagi kättesaamatut. Minu eesmärk on seda suhtumist muuta ja Sulle näidata, et tänu aktsiaturule on meil kõigil võimalik saada omanikeks. Ja et see on lihtsam ja turvalisem kui töökoha otsimine või hoidmine. Ajaga olen mõistnud, et edukas investor ei pea jälgima igapäevaselt uudiseid või tegema kümneid tehinguid päevas. Edu saadab eelkõige pikaajalisi investoreid, kes jälgivad lihtsaid reegleid ega mõtle üle. Kõige olulisem on alustada ja oma raha tööle panna. Sellest käesolevas raamatus juttu tulebki!
Seekord otsustab Henry ära kaotada telekapuldi, kandideerida koolivalimistel, võidelda lilla sauruse pärast viimse veretilgani ja anda uhke mustkunstietenduse. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus.
Selles raamatus püüab Henry vend Perfektne Peter käituda kordki niisama halvasti kui Henry, Henry ise aga saab süsti, peab sünnipäeva ja loob salaseltsi. Nagu ikka, on tulemus võrdlemisi hirmus.
Henry on üks hirmus poiss, arvavad täiskasvanud. Aga Henry ise ei tee sellest välja. Tema korraldatud ettevõtmistest ja tempudest see ja järgnevad Hirmsa Henry sarja raamatud räägivadki. Isegi kui Henry püüab olla oma venna Perfektse Peteri moodi või käia balletitunnis, on tulemus ikka võrdlemisi hirmus.