Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUIshmael
Daniel Quinni filosoofilise romaani „Ishmael“ näol on tegemist iseäraliku dialoogiga, kus üheks osapooleks on gorilla. Kui minajutustaja vastab ajalehekuulutusele, kus otsitakse õpilast, satub ta vastamisi gorillaga, kes hakkab talle telepaatilise vestluse teel õpetama uusi arusaamisi inimkonnast. See on raamat mütoloogilisest mõtlemisest moodsa tsivilisatsiooni südames, selle mõjust eetikale ja tänapäeva tsivilisatsiooni jätkusuutlikkusele. Autori keel on lihtne ja selge, paneb lugeja tahtmatult kaasa mõtlema ja koos endaga lõppjärelduste poole liikuma. Daniel Quinn sündis 1935. aastal Omahas Nebraskas, õppis St. Louis’i, Viini ja Loyola ülikoolides. 1975. aastal loobus ta oma pikaajalisest kirjastaja karjäärist ja hakkas vabakutseliseks kirjanikuks. Esimese variandi raamatust, millest kujunes hiljem tema auhinnatud teos „Ishmael“, kirjutas Quinn 1977. aastal. Sellele järgnes veel kuus varianti, enne kui raamat 1990. aastal lõpliku kuju sai. Daniel Quinn armastab reisida mööda maailma, et anda loenguid ja arutada oma raamatute üle. Ta elab koos abikaasa Renniega Houstonis.
Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid
Miks on sügavam arusaamine maailmast haruldane? Miks peab kultuur unustama? Kuidas on seotud Eesti teadus ja siinsete maastike rütmid? Kuidas peaks inimene mõtlema, et elada tasakaalus looduse, teiste inimeste ja iseenesega? Need on mõned küsimused, millele semiootik ja bioloog Kalevi Kull on oma kirjutistes vastust otsinud. Raamat sisaldab valitud tsitaate Kalevi Kulli eestikeelsetest artiklitest ning pakub sissevaate tema mõtteilma.
Tagasivaade
Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu” ja „Murra leiba nälgijale” autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju). Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu. Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust. Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad „Sa oled Mitte Keegi” saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.
Siinpool linnuteed
Keegi ei sünni tühjale kohale: meie ees on läinud esivanemad, meie taga tulevad järeltulijad. Elust, mida iga inimene siin maa peal elab, jäävad nii nähtamatud kui ka nähtavad jäljed, mis omavahel peente niitidena põimuvad. Romaani „Siinpool Linnuteed” tegevus toimub siin ja praegu: Tallinnas, kus peategelane Lilli elab, ühes linnaäärses vanadekodus, kus ta töötab, ning Läänemaa tühjenevas rannakülas, kus ta pärib oma onult Saueaugu talu. Kõik on turvaliselt tavapärane, kuni naise ellu murravad sisse sündmused, mis panevad ta valikute ette – ikka lootuses, et parim on alles ees. Romaan „Siinpool Linnuteed” on Läänemaal elava Heli Reichardti kolmas raamat. Romaan „Walpurgi öö” ilmus 2014. aastal, lasteraamat „Leenu ja Liisu lood” 2015. aastal. Käesolevale romaanile on oodata järge.
Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused
Napoleoni sõjad 19. sajandi alguses tähendasid Euroopa ajaloo ja sõjanduse jaoks suuri muudatusi. Suuri muudatusi tähendasid nad ka inimeste jaoks, kes nende keerisesse jäid. Ühe sellise mehe mälestused on koondatud siinsesse raamatusse. Nagu paljud baltisaksa aadlikud, pidas ka Raasiku mõisas sündinud Woldemar von Löwenstern (1776–1858) tsaari teenimist loomulikuks. 17-aastasena astus ta Vene sõjaväeteenistusse, liitus peatselt ratsakaardiväega ja tegi tsaariarmees pika, mitmekülgse ning eduka karjääri. 1858. aastal ilmunud Löwensterni mälestused sõjateenistusest on üllatavalt mitmekihilised, siin leiavad kajastamist tema sõjameheelu ilusam pool, teenistus kindral Kutuzovi ja Barclay de Tolly lähikonnas, huvitavad ülesanded ja lõbus elu vallutatud Pariisis, ent samuti tagasilöögid ja tagakiusamine, usaldamatus tema kui mittevenelasest ohvitseri vastu, sõjaretkede raskused ja koledused, õnnetu isiklik elu – naise ja laste varajane surm. Tänapäeva lugejale pakub raamat unikaalse võimaluse jälgida lähedalt Napoleoni sõdu, pääseda ligi keisritele ja väejuhtidele ja olla tunnistajaks Eestist võrsunud kõrge sõjaväelase seiklustele mitmel pool Euroopas ja Venemaal. E-raamat ei sisalda pilte.
See olid sina
Alice Waites on peaaegu kaks aastat elanud üksinda. Kui tema head sõbrad raamatuklubist hakkavad pärima, miks ta uute tutvuste vastu huvi ei ilmuta, tunneb ka Alice, et on aeg minevikuga lõpparve teha ja uued inimesed oma ellu lasta. Aegamisi saavad talle üha selgemaks nii oma südamevalu kui ka sõprade ees salatsemise põhjused. Kõige enam masendab teda aga see, et ta on tõde ka iseenda eest varjanud: eitanud oma tundeid lähedase, kättesaamatuna tunduva sõbra vastu. „See olid sina” on lugu armastusest, kaotusest ja allasurutud tunnetest. Liigutav ja vaimukas lugu ühe naise konarlikust teekonnast iseenda ja teiste inimeste mõistmiseni. Jo Platt sündis 1968. aastal Liverpoolis. Ta on elanud paljudes paikades: Wiltshire’is, Londonis, Seattle’is ja St Albanis ning praegu elab ta abikaasa ja kahe tütrega Bristolis. Jo õppis ülikoolis inglise filoloogiat ja tegi enne laste saamist kümme aastat tavalist kontoritööd. Ta on töötanud ka abiõpetajana Seattle’i lasteaias ja oma abikaasa sekretärina Bristolis.
Eelmine tüdruk
Emma: Traumaatilisest sissemurdmisest toibuv Emma otsib uut elukohta, aga ükski korter ei tundu taskukohane ega turvaline – kuni ta leiab maja aadressil Folgate Street üks. Maja on arhitektuuri meistriteos: minimalistliku disainiga kõrged pastelltoonides avatud ruumid. Ent majas kehtivad oma reeglid. Maja salapärane arhitekt hoiab elamist täielikult oma kontrolli all. Ruumides ei tohi olla ei korralagedust ega isiklikke asju, nagu raamatud või fotod. See koht on mõeldudki elanikku ümber kujundama – ja seda see ka teeb. Jane: Pärast isiklikku tragöödiat vajab Jane uut algust. Kui ta leiab maja aadressil Folgate Street üks, on ta eluruumist sedamaid võlutud – nagu ka selle põnevast loojast. Varsti pärast majja kolimist saab Jane teada maja eelmise üürniku, temaga nii vanuse kui välimuse poolest sarnase naise õnnetust surmast. Kui Jane püüab tõtt valest eristada, järgib ta tahtmatult eelmise tüdruku eeskuju, tehes samu valikuid, kohtudes samade inimestega ja kogedes ka samu hirme, mida tema. Varsti on kinodesse oodata ka raamatu põhjal valminud Ron Howardi linateost. „Paeluv, jahmatav, aga ennekõike leidlik romaan – psühholoogilise põnevusromaani täistabamus.” – Lee Child „Haarav ja närvekõditav lugu naisest, kel õnnestub leida pealtnäha unistuste kodu … kuni ta kuuleb eelmise üürniku salapärasest hukust.” – Cosmopolitan
Lõpetamata minevik
Romaan telesarja Downton Abbey stsenaristilt. „Damian Baxter oli üks Cambridge’i sõber. Me saime tuttavaks umbes siis, kui ma 1960ndate lõpus nii-öelda hooaega alustasin, see hõlmas kõiksugu peenemaid seltskondlikke üritusi. Tutvustasin talle paari sõbrannat. Nad võtsid ta omaks ja trallisime mõnda aega koos Londonis ringi.“ Ligi nelikümmend aastat hiljem vihkab jutustaja Damian Baxterit ja parema meelega unustaks nende viimase katastroofilise kohtumise. Aga kui vanast sõbrast on ikka tore kuulda, siis veel põnevam on kuulda vanast vaenlasest, mistõttu võtab ta vastu rikka ja sureva Damiani kutse, mille järel too palub tal üles otsida kunagine sõbratar, kes väidab anonüümses kirjas, et Damian tegi talle hävitavalt mõjunud debütandiaasta jooksul lapse. Otsirännak viib jutustaja uuesti pöörasesse 1960ndate Londonisse, kus kõrgklassi vanemad üritasid tütardele head partiid leida, sellal kui keegi sokutas Madame Tussaud' vahakujude muuseumis toimunud ballil koogi sisse kanepit. See oli aeg, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas. „Lõpetamata minevik“ võimaldab Julian Fellowesil näidata end parimast küljest – see on romaan saladustest, seisustest ja maailmast muutuste keerises.
Revolutsiooni küüsis
„Revolutsiooni küüsis“ on Helen Rappaporti meisterlik jutustus Vene revolutsiooni puhkemisest, nähtuna selle draama keskele sattunud välisriikide kodanike silme läbi. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja Lenini bolševike oktoobripöörde vahelisel ajal oli Petrogradis vaevalt rahulikku päeva. Kõige rohkem oli segadust tunda moekal Nevski prospektil, mille hotellides, klubides, baarides ja saatkondades viibivad välismaa külalised ja diplomaadid ei saanud oma ukselävel ja akende all valitsevat kaost mitte märgata. Selle kireva seltskonna hulgas olid ajakirjanikud, ärimehed, pankurid, guvernandid, vabatahtlikud põetajad ja võõrsil elutsevad seltskonnategelased. Paljud neist pidasid päevikut ja saatsid koju kirju: inglannast halastajaõde, kes oli pääsenud eluga Titanicult; Ameerika Ühendriikide suursaadiku mustanahaline teener, kes oli oma kodukandist Missourist päris kaugele sattunud; naisõiguslaste juht Emmeline Pankhurst, kes oli tulnud Petrogradi tutvuma kartmatu naiste surmapataljoniga. Helen Rappaport on kasutanud seda rikkalikku dokumentide varamut, millest suur osa pole varem trükivalgust näinud, et viia meid otse tegevuse keskele – et näha, tunda ja kuulda revolutsiooni sellisena, nagu seda koges üks eripalgeline rühm inimesi, kes ühel hetkel avastasid, et nad on „punasesse hullumajja” lõksu jäänud. Helen Rappaport (snd 1947) on briti ajaloolane ja kirjanik. Ta õppis vene keelt ja ajalugu Leedsi ülikoolis, kus osales ka ülikooli teatriringis. Kuni 1980. aastate lõpuni tegi ta näitlejana karjääri Briti televisioonis ja filmides, siis aga loobus näitlemisest oma teise armastuse, ajaloo kasuks. Ajaloolasena on ta spetsialiseerunud Victoria ajastule ja revolutsioonilisele Venemaale. Eesti keeles on temalt varem ilmunud „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad” (2009) ja „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud” (2016). Vene revolutsiooni haarav, elutruu, eeskujulikul uurimistööl põhinev kroonika, mille jutustajaks on Petrogradis viibivate välismaalaste üllatavalt värvikas tegelaskond ning mille Helen Rappaport on põiminud võrratuks tervikuks. – Simon Sebag Montefiore, „Romanovite” autor E-raamat ei sisalda fotosid.
Kübaratäis taevast
Üheteistkümneaastane Tiffany Aching tahab päris nõiaks saada. Aga päris nõid ei astu nagu muuseas oma kehast välja, jättes selle tühjaks. Tiffany aga teeb seda, ning samal ajal ootab keegi just vaba ja käepärast keha. Keegi iidne ja hirmus, kes ei sure. Nüüd peab Tiffany kibekiiresti päris nõiaks õppima ja õnneks on tal ka võimekad abilised: Vanaema Weatherwax, preili Level ja loomulikult Nac Mac Feegle'id – kõige riiakamad, vintskemad ja haisvamad haldjad, keda on kunagi selle pärast Haldjamaalt välja aetud, et nad olid kell kaks pärast lõunat purjus. Nad on valmis võitlema millega tahes. Terry Pratchett on üks populaarsemaid kaasaegseid kirjanikke. Teda tuntakse eriti tänu tema erakordselt edukale Kettamaailma sarjale, mis on mõeldud täiskasvanutele, kuid mida loevad ka paljud noored huvilised. Tema esimene Kettamaailmal aset leidev noortele lugejatele mõeldud romaan "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised", võitis 2002. aastal Carnegie medali. "Tillud vabamehed", esimene Tiffany Achingi ja Nac Mac Feegle'ite tegemistest jutustav romaan, ilmus Varrakus 2005. aastal. Tema teoste hulka kuulub ka rida teisi noortele mõeldud raamatuid, sealhulgas "Bromeliadi" triloogia, mille põhjal hakatakse looma suurejoonelist animafilmi. Terry Pratchett elab Inglismaal, Wiltshire's ja leiab, et elu on üsna igav.