Rästikuvälu. Eet Tuule

heade sõnade eest! Ja anna andeks, et ma sinu vastu nii tujukas olen olnud. Alles nüüd hakkan ma taipama, kui raske sul meiega on olnud.“

      „Leppisin sellega – olin ju ikkagi pereliige ning enamus päevi olid õnnelikud. Ainult aeg-ajalt mattis must mure mind enda alla.“

      „Kas isa ikkagi rääkis sulle?“ julges Lehti viimaks küsida.

      „Alles hiljuti, kui viimati siin olin. Saunalaval tunnistas ta üles ning palus andeks, et te nii kaua salanud olite.“

      „Siis ikkagi!“ ohkas Lehti.

      „Jah, isa teadis, et teda pole enam kauaks ja seepärast ei julenud ta rääkimata jätta. Ütles veel, et te magasite õige aja maha ja nüüd ema ei julge seda enam teha. Küsis veel, kas foto on minu käes.“

      „Ja siis?“ tuli Lehtile eluvaim sisse.

      „Kui kuulis, et minu käes, rahunes paps maha. Oigas ainult, et oi kui halvasti kõik välja kukkus.“

      Tarmo vaatas kõigele vaatamata talle kalleid inimesi ja ütles:

      „Teeme nii, et tänaseks aitab! Läks nagu läks, aga sotid on klaaritud ja mina teid milleski ei süüdista. Kõik me oleme üksteisele palju kordi valu teinud. Igatahes on mul hea meel, et see raske jutuajamine täna peetud sai.“