Rästikuvälu. Eet Tuule

      Miili vangutas vaikides pead. „Võib-olla mina ise,“ kohmas ta viimaks. „Tegelikult oleme me vahel harva siiski mõne sõna vahetanud. Raili on enam kui napi jutuga.“

      „Aga sa tead isegi ta nime. Seegi on vist saavutus.“

      „Selle naise puhul küll, aga ainult eesnime ma teangi.“

      „Aga miks ta seal ikkagi erakuna elab?“ muutus ka Kaie uuesti uudishimulikuks.

      „Võimalik, et ta on peast natuke segi või varjab ta end kellegi eest,“ arvas Miili.

      „Tõega või?“ uuris Diana.

      „Normaalne inimene seal ju ei elaks,“ lausus Miili napilt.

      „Seda minagi arvan. Pealegi üksi keset rästikud?“ ajas Diana oma püstise ninaotsa enesekindlalt veel rohkem püsti.

      „Aga miks rästikud teda ei salva?“ taipas Tarmo küsida.

      „Seda imestavad kõik,“ vangutas Miili oma hallinevat juukse­pahmakat. „Rohkem ei ole mul midagi lisada.“

      Kindlasti on, aga ta ei räägi, taipas Tarmo, kuid sinna polnud midagi parata.

      ***

      Järgmisel hommikul sadas ning võib-olla tänu sellele suutis Tarmo Kaiele selgeks teha, et peab hiljemalt pärastlõunaks linna jõudma. Pärast kerget einet ja kohvijoomist asusid nad kahekesi teele.

      Eemalt Hanila kirikutorni silmates Tarmo küsis: „Mis oleks, kui põikaksime korraks tolle Rästikuvälu juurest läbi? See asub maanteest vaid nelja-viie kilomeetri kaugusel.“

      „Minugipoolest,“ nõustus Kaie ootamatult, „sest eile oli tollest Railist palju juttu. Leiad sa Rästikuvälu ikka üles?“

      „Kindla peale – Diana andis täpsed koordinaadid. Uurisin eile kaarti ja tean, kust ära keerata.“

      Korra oskas Tarmo siiski ära eksida, aga siis valis ta õige teeotsa ja varsti seisidki nad kahe kõrge kase all ja silmitsesid salapärast lagendikku.

      Vihm oli nüüdsama lakanud, pilveräbalad taandusid ja ­päikesekiired valgusid kiiresti üle välu.

      Kummaline, oleksin siin kunagi nagu olnud, käis Tarmol peast läbi. Kas tõesti seesama koht? Ei, see pole võimalik! Pealegi ei suudaks ma seda ju mäletadagi …

      Tuulepuhangud painutasid kaselatvu ja tuuseldasid haava­lehtedes. Kusagil läheduses karjatas mingi suurem lind. Siis lajatas vali raksatus ja peaaegu kohe sähvatas ere haraline välk …

      Tarmol hakkas kõhe. Hirmunud Kaie surus end kõvasti tema vastu ja mees tundis, kuidas naine üle keha värises.

      „Rahune kullake, see on tavaline välk,“ ütles ta äkilises ­hellusehoos Kaie poisipead silitades.

      „Siin pole miskit tavaline,“ kõlas vali hääl ja tihedast haava­noorendikust astus välja Rästikuvälu perenaine ...

      Pigem siiski nõid, mõtles Tarmo tahtmatult, sest naine oli nagu maa alt nende ette kerkinud.

      „Tulite siis minu valdusi üle vaatama?“ küsis Raili juba rahumeelsemana. Takseeris siis ikka veel võbisevat Kaiet ning lausus kaastundlikult: „Sina, piiga, siia hästi ei sobi.“ Seejärel uuris Raili pikalt mehe nägu ja lisas mõtlikult: „Kui jumal tahab, kohtume veel!“

      Keeras siis võõrastele rahumeeli selja ja seadis sammud oma elamu poole. Kui Tarmo märkas, et nõid pidi otsekui eikusagilt tema ette roomanud rästikule peaaegu peale astuma, sai ka tema mõõt täis. „Laseme siit jalga!“ ütles ta napilt ja nad kiirustasid päästvasse autosse.

      Või kujutasin ma ussi lihtsalt ette? arutles mees veidi hiljem, kuid oma kahtlustest ta juttu ei teinud. Üldse olid nad mõnda aega vait. Siis Kaie küsis: „Sina julgesid teda rohkem vaadata. Kuidas see nõid välja nägi ja mis tal seljas oli?“

      „Kas sa siis ise ei märganud? Oled alati ju nii terase pilguga.“

      „Vaatasin talle korraks isegi silma, aga ei mäleta midagi.“ ohkas neiu närviliselt. „Aga sina?“

      „Täpselt sama lugu.“

      „Siis on ta küll pesuehtne nõid!“ teatas oma tavalise südikuse tagasi saanud Kaie otsustavalt. „Ja veel: pea seal kinni, kus alkoholi pakutakse. Selle ehmatuse peale vajan ma praegu ühte korralikku napsi!“

      Seekord saan temast täiesti aru. „Nõus. Aga mina?“

      „Sina pead koduni kannatama – oled ju roolis. Seal saad topelt.“

      Kui Kaie ühe teeäärse putka ees lauakese taga õlut rüüpas, helistati Tarmole.

      „Kes see nii pika jutuga oli?“ küsis Kaie. Viskas tühjaks joodud purgi prügikasti ning heitis mehe poole uudishimuliku pilgu. „Kuule, sa oled näost ju lubivalge!“ ehmus ta ära. „Mis juhtus?“

      „Ema helistas,“ vastas Tarmo tuhmi häälega. „Isa on surnud.“

      „Surnud?! Mis sa räägid! Nii äkki?“

      „Jah, eile küttis isa jälle sauna ja vihtles koos naabrimehega laval. Pani viha kõrvale ja ütles, et täna leil ei istu. Kobis lavalt alla ja läks sauna eesruumi. Kui Jaak talle natukese aja pärast sinna järgnes, istus isa toolil, pea imelikult rinnale vajunud. Nii kui ta papsi õlast puudutas, vajus isa küljeli. Kogu lugu. Ilus vaikne surm …“

      „Mida ema vastas, kui sa temalt küsisid, et miks ta alles nüüd helistas?“

      „Hakkas kurjustama ning alles siis meenus mulle, et olin mobiili eile välja lülitanud. Aku oli tühjapoolne ja ma ei tahtnud, et sünnipäevalauas istudes oleks keegi mulle helistanud.“

      „Mis siis nüüd saab?“

      „Kõigepealt tuleb linna sõita. Eriti kiiret pole, sest õde on oma mehega emal abiks. Pühapäeva tõttu asjaajamised niikuinii viibivad. Eks siis õhtul või homme varahommikul tuleb minna.“

      2.

      Alu alevikus asuvasse vanematekoju sõitis Tarmo esmaspäeva hommikul. Kaie oli tööga seotud, kuid matustele lubas ta kindlasti tulla. Nagu arvata oli, ei lasknud Triin ­Tarmol seal midagi teha ja targem oli oma ülimalt aktiivsest õest eemale hoida.

      Ausalt öeldes polnud Tarmo Triinuga kunagi hästi läbi saanud. Kasvõi sellepärast, et nii kui ema Triinu sünnitusmajast koju tõi, pälvis kogu vanemliku tähelepanu ja hoolitsuse õeke. Tema, Tarmo, keda seni ikka ka hellitati, tundis end sestpeale enamasti üleliigsena. Tarmo oli juba piisavalt arukas poiss ja uskus, et kui Triin veidikese kasvab, muutuvad nad vanemate silmis võrdseteks. Isaga nii juhtuski, aga ta oli kas tööl või siis purjus. Kui Karl juhtuski kaine olema, siis lunastas ta oma patte ega julenud kaasale silmagi vaadata. Lehtit peeti küll heasüdamlikuks naiseks, kuid kodus oli tema see, kelle sõna alati peale jäi.

      Kui Tarmo sirgus, sai üha selgemaks, et emal jagus armastust vaid tütre jaoks. Kuni järjest rohkem enesesse tõmbuv poeg hellust enam ei lootnudki. Poisile sai lõplikult selgeks, et kuulub küll perekonda, aga teda vaid sallitakse. Hea seegi, et Tarmot ühise söögilaua taha lubati! Aga ka seal sokutas ema parimad palad alati Triinu ette. Tütre iseloomule see muidugi kasuks ei tulnud.

      Sestap uudistaski perepoeg sealoleku teisel päeval nagu välisriigi saadik majas toimuvat sagimist vaatlejana eemalt pealt. Nii juhtuski, et tagumisse tuppa tõttav ema märkas, et Tarmo istus jõude ning vahtis aknast välja. Lehti seisatas ja jäi poega silmitsema. „Kas sul ei ole siis kohe mitte kui midagi teha?“ küsis ta nördinult.

      „Kas sa arvad, et Triin ülepea lubab mul midagi teha?“ vastas Tarmo tülpinult. „Ja tema moodi edasi-tagasi rabeleda ma iga­tahes ei kavatsegi. Parem meenutan siin liiga vara lahkunud isa.“

      „Jah, kuuskümmend kaheksa aastat pole teab mis vanus,“ ohkas ema toolile istudes. „Tõmban ka natuke