Rästikuvälu. Eet Tuule

ction>

      Toimetanud Maarja Ojamaa

      Kujundanud Ande Kaalep

      Autoriõigus: Eet Tuule ja OÜ Eesti Raamat, 2021

      ISBN 978-9916-12-164-1 (köites)

      ISBN 978-9916-12-165-8 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      1.

      Kümnes august langes laupäevasele päevale ja Tarmol polnud pääsu – Kaie parimal sõbrannal oli sünnipäev ning sinna tuli ilmtingimata minna. Vastasel juhul oleks Tarmol Kaiega vaat et nädalaks ajaks riid majas. Nende kolm aastat kestnud abielu oli tänavu niigi ühe tõsise kriisi üle elanud, seepärast oli targem Virtsu sõiduga nõustuda.

      Vähemalt ilm on ilus ja ehk õnnestub isegi mere äärde minna, lohutas Tarmo end ja läks autost liigseid asju kokku korjama.

      „Võib-olla sõitis Diana juba eile ära?“ küsis mees igaks juhuks siiski üle.

      „Tead ju küll, et ta auto on momendil rivist väljas,“ vastas Kaie nipsakalt.

      „Kui pikk see moment tal on?“ torises Tarmo pooleldi endamisi. „Vanadel kreeklastel oli moment kõige lühemaks ajaühikuks. Dianal kestab see juba kolmandat nädalat.“

      „Hakkad aga jälle minu head tuju rikkuma!“ pani naine end maksma ja mees jäi targu vait.

      Tarmo oli muidugi roolis, sõbrannad istusid taga ja sädistasid nagu varblased sirelipõõsas. Tarmole see isegi meeldis – ta ei pidanud naiste lakkamatus mokalaadas osalema ja sai oma mõtetega rahulikult üksi olla.

      Teda kõnetati vaid paaril korral. Tõsi, kusagil pärast Kullamaa kirikut alustas Tarmo ise juttu. Siis, kui ta bussipeatuses ühte iseäralikku naist nägi ning Diana Kaiele naeru kihistades kohe seletama kukkus:

      „Ennäe, Rästikuvälu nõid on jälle platsis.“

      „Mina kujutan nõiana alati kongus ninaga eite ette,“ tegi sitikmusta poisipeaga Kaie suured silmad. „See seal küll mingi vanamutt pole, pigem hoolitsetud välimusega keskealine daam.“

      „Rästikuvälu nõid?!“ imestas ka Tarmo. „Ka minu arvates vägagi eksootiline naine. Nimi kah samaväärne.“

      „Ometi kord tabasid sa tuuma,“ lagistas pikajuukseline blondiin naerda. „Tahate, võtame peale? Saab nalja. Ta soovib kindlasti poodi minna.“

      „Ei ole vaja!“ teatas Kaie resoluutselt.

      Selles suhtes tuleb Kaiele au anda, et teiste kulul ta nalja teha ei armasta, mõtles Tarmo ja küsis: „Miks teda nõiaks kutsutakse?“

      Äsja valjuhäälselt lõkerdanud neiu muutus ühtäkki tõsiseks.

      „Üldiselt mina nõidadesse ei usu, aga tema puhul – mine sa tea … Pean järele mõtlema.“

      „Noh, ja edasi?“ ärgitas Tarmo Dianat, kes oli tema jaoks harjumatult kauaks vait jäänud.

      „Rahvas räägib tema kohta igasuguseid lugusid, aga kõike uskuda ka ei maksa. Aga ühte asja ütlen ma küll.“

      „Mida?“ muutus ka Kaie viimaks uudishimulikuks.

      „See Rästikuvälu, kus ta elab, pidavat madusid nii paksult täis olema, et kohalikud inimesed pelgavad ka suvel põua ajal ilma kummikuteta sinna minna.“

      „Ärgu siis mingu,“ ühmas Kaie.

      „Seal pidavat alati ropult seeni ja marju olema,“ ohkas Diana ilmse kadedusega. Kaie kehitas õlgu, kuid Tarmo süttis. Oli ta ju samasugune seenehull nagu Dianagi.

      „Oled sa ise seal käinud?“

      „Klassiõega korra käisin,“ ohkas blondiin uuesti, „ent kui kümne minuti jooksul välul vähemalt viite rästikut nägime, lasime sealt kähku jalga.“

      „Kuidas too naine seal siis liikuda julgeb?“

      „Vaat seda ma imestangi. Seda enam, et ta lausa elab seal.“

      „Elab keset rästikuid?“ imestas Kaie. „Siis peab ta küll kas hull või võlur olema! Kuulge, äkki on iidsed ussisõnad tõesti olemas?“

      „Seda võimalust on sealne rahvas tõsimeeli arutanud.“

      Jutt kippus rappa minema ja Tarmo esitas suunava küsimuse: „Välul peab siis mingi vana maja asuma?“

      „Kus sa sellega – seal olevat alati hiiglama palju usse olnud ja isegi loomad hoidvat sealt eemale, sest nii mõnigi välule sattunud lehm või koer on rästiku käest nõelata saanud.“

      „Issand, kui jube!“ väristas Kaie õlgu. Tema suurepäraselt informeeritud sõbranna aga jätkas:

      „Kui ta mõne aasta eest sinna ilmus, laskis ta põndakule haagissuvila tuua. Allikas on sealsamas, ainult elektrit pole … Ja üks kummaline asi on tolle Rästikuväluga veel – see metsa­lagendik püsivat aastaid muutumatuna. Mujal kasvavad säärased raiesmikud kiiresti kinni. Võsastuvad. See aga mitte.“

      „Raske uskuda,“ arvas Tarmo. „See on nüüd küll ilmne liialdus.“

      Kaie oli mehega sama meelt, sest nentis irooniliselt: „Pajatad meile siin eesti rahva ennemuistseid jutte ja meie peame uskuma. Ja üleüldse, kust sa seda kõike tead? See asub Virtsust ju nii kaugel, et sa ei tohiks isegi selle koha nime teada.“

      „Miks ei tea, mu tädi elab seal,“ vastas Diana rahulikult. „Üdruma külas.“

      „Tädi Miili või?“ uuris sõbranna eluga kursis olev Kaie.

      „Rõõmurull neh, kes siis veel.“

      „Siis on hoopis teine jutt,“ teatas Kaie ja jäi mõtlikult vait.

      Tänu huvitavale jututeemale olid nad märkamatult tükk maad edasi sõitnud. Tarmo ei saanud aga rahu. „Paar küsimust siiski veel.“

      „Heakene küll, aga hästi lühidalt.“

      „Ehk sa pärast näitaksid kaardi peal, kus see nõiutud koht asub?“

      „Olgu, ent ainult ühel tingimusel.“

      „Ja see oleks?“

      „Kardan, et teil võib tekkida tahtmine sinna minna; uudishimulikud, nagu te olete. Tädi on mind mitu korda hoiatanud, et üle piiri sammugi astuda ei tohi. Ei soovita!“

      „Hüva, aga kust me teame, kus piir on?“

      „Ainsat teed mööda sinna sõites kahe suure kase juures. Sealsamas on väike kraav ja tee lõpeb ära. Ja kollane suvila eemalt juba paistab.“

      „Selge.“

      „Rõõmurulli jutu põhjal polevat seal kellelgi miskit selge.“

      „Kas tädi Miili sinu sünnipäevale tuleb?“

      „Seni on ta alati kohal olnud.“

      „Kas ma temalt Rästikuvälu kohta midagi küsida tohin?“

      „Muidugi võid, aga mitte palju. Ja kui ta ütleb, et rohkem ei räägi, siis jäta pärimine jalamaid järele.“

      „Sain aru.“

      „Mina jälle ei saa aru, millest säärane huvi,“ pahandas Kaie. „Peaks nagu piisama. Näete, Hanila kirik juba paistab.“

      „Noh, midagi ürgset ja saladuslikku,“ püüdis Tarmo end õigustada, aga naised olid juba jututeemat vahetanud.

      On alles harakad! muigas Tarmo, kuid vastu tulevate autode vool tihenes ning oli viimane aeg liiklusele keskenduda.

      Sünnipäeval tõusid kõik enne magustoitu lauast, et iluaias lilli imetleda. Tarmo andis vargsi märku ja Diana tuligi talle mõnevõrra ootamatult appi. Võttis tädil küünarnukist kinni ning juhtis Tarmo arvates täpselt parajalt matsaka ja muheda olemisega Miili teistest eemale. Viipas siis mõne minuti pärast Tarmo ja Kaie sinna ja vuristas kiirkõnes:

      „Rääkisin