Vikerkaar. 5 2021

Cliftonile)

      On kurtnud hüsteerilised leedid,

      et neid tüütab poogen ja palett

      ja ikka-alati rõõmsad poeedid,

      sest igaüks teab või teadma peaks, et

      kui just ei toimu muutusi järske,

      siis ilmub lennuk või tsepeliin

      ja puistab kui keiser Villi mürske,

      kuni maatasa taotakse linn.

      Kõik mängivad suurt tragöödiat,

      suus värsid Learilt või Hamletilt,

      siin näeb Cordeliat, seal Opheliat,

      kui aga saabub viimne pilt

      ja eesriie valmis on lava katma,

      siis need, kes rollist lugu peavad,

      ei puhke poole rea pealt nutma,

      Hamlet ja Lear on rõõmsad, nad teavad;

      sest kogu hirmu muundab rõõm.

      Kõik inimsoo siht, leidus, kaotus

      pimeneb; pähe lööb taeva lõõm:

      see ongi tragöödia ülim vaatus.

      Kuigi Hamlet jampsib ja Lear neab,

      ja sajal tuhandel laval üksiti

      iga viimne kui sangar langema peab,

      ei kasva kurbmäng tolligi, grammigi.

      Nad tulid jalgsi või mööda merd,

      kaamelil, hobusel, eeslil ratsa;

      lasid iidseil tsivilisatsioonidel verd.

      Siis sai neil jõud ja tarkus otsa:

      ei ükski Kallimachose teos,

      kes käsitses marmorit kui pronksi,

      luues kivikangaid, mis tuulehoos

      näisid lehvivat – pole alles neist ükski;

      vaid päevakene püsida lasti,

      ta lambikorstnal, mil palmi kuju.

      Kõik variseb ja aetakse taas püsti,

      ja taastajatel on rõõmus tuju.

      Siin lasuriiti voolitud legend:

      kaks hiinlast, kolmas nende taga,

      pea kohal pikajalgne lind

      sümboliseerib pikka iga;

      tol kolmandal, vist teenril, käes

      on mingi pill, tõenäoselt flööt.

      Iga värvidefekt ses koes,

      iga juhuslik lohk või vööt

      on saanud jõeks või liustikuks

      või nõlvaks, kus lund sajab veel,

      kuid armsaks ploomi- või kirsioks

      teeb hüti, kuhu seltskond teel:

      ma kujutlen, kuis juba vaevast

      seal puhkavad kaks meest ja teener

      ning silmitsevad mäge, taevast

      ja kõiki traagilisi stseene.

      Üks soovib kurba viit; end valmis

      seab pillimänguks vilund sõrm.

      On nende silmis, kortsus silmis,

      iidvanus särasilmis rõõm.

      W. B. Yeats sõjast sõjani

      Suure iirlase Yeatsi (1865–1939) looming on sild romantikute ja modernistide vahel. Tema noorusluule on võrreldav Friedrich Kuhlbarsi rahvusromantikaga; keskmise perioodi päevakajalisel juhuluulel on sarnasusi Gustav Suitsuga; kuid 1920.–1930ndate historiosoofilised luuletused ajalootsüklitest ja katastroofiootusest on eesti luules paralleelita (kui ehk Heiti Talvik välja arvata). Yeats oli ühelt poolt ekstsentriline salateaduste harrastaja, teisalt tähtis avaliku elu tegelane, kes töötas teatridirektorina ja kaks ametiaega Iiri Vaba Riigi senaatorina. Ta oli poliitik ja antipoliitik, rahvuslane ja rahvusluse kriitik, juhufašist ja viimane romantik. Toodud valik luuletusi esindab tema suhtumisi poliitikasse ja selle jätkamisse teiste vahenditega ehk sõtta.

      Esimese maailmasõja alguskuudel panid ameeriklased Henry James ja Edith Wharton kokku antoloogia, mille sissetulekutega toetada Belgia põgenikke. Yeatsi epigrammatiline kaastöö „Kui minult paluti sõjaluuletust“ (veebruar 1915) kandis algul pealkirja „Sõbrale, kes palus, et ma allkirjastaksin manifesti neutraalsetele rahvastele“, seejärel „Põhjus olla vait“. Ühelt poolt puhta kunsti pooldajana, teisalt iiri rahvuslasena hoidus Yeats imperialistlikule sõjale kaasa elamast ja poolt valimast. Küsimus lauliku ja valitsejate suhetest oli küll olnud Yeatsi varasemas loomingus tähtis ja vastuseid andis ta mitmesuguseid – noorusnäidendites ja -poeemides kaldus ta pigem arvama, et kuningad ja muud tegudeinimesed peaksid lauliku nõu kuulda võtma. Yeatsi keeldumine sõjateemaga haakumast ei jäänud aga kestma. Tema kuulsaim sõjaluuletus „Iiri sõjalendur aimab ette oma surma“ (1918) on siiski samuti a(nti)poliitiline, üksildast heroismi pühitsev.

      Paar aastakümmet hiljem väljendab Yeats taas epigrammiga soovi loobuda rahvusvahelise olukorra jälgimisest, et keskenduda parem erootikale. „Poliitika“ (mai 1938, teistsugust tõlkekatsetust vt Vikerkaar, 1991, nr 2) on üks Yeatsi viimaseid luuletusi. Thomas Manni epigraafi päritolu on ebaselge. Sellise lause omistab Mannile ameerika luuletaja ja kriitik Archibald MacLeish essees „Avalik kõne ja privaatne kõne luules“ (1938), milles see figureerib kaudkõnelise parafraasina. (Umbes samasisulise mõtte olevat juba Napoleon pillanud Goethele Weimaris 1808. aasta oktoobris, kritiseerides saatusedraamasid: „Mis mõte on nüüdisajal kõnelda saatusest? Poliitika ongi tänapäeval saatus.“)

      MacLeish nimetab oma essees Yeatsi parimaks moodsaks luuletajaks ja kiidab tema „avalikku häält“, kuid kahetseb, et luuletaja ainering jääb Iiri-keskseks ja apoliitiliseks. MacLeish väljendab soovi, et kaasaegne luule hülgaks hermeetilisuse ja subjektiivsuse ning haakuks Esimese maailmasõja järgsete revolutsioonidega ühiskonnas, poliitikas ja majanduses. Seega on Yeatsi epigramm pigem vastus MacLeishile kui Thomas Mannile. Kuid Manni valimises poleemika lähtepunktiks on oma iroonia. Oli ju saksa romaanikirjanik avaldanud Esimese maailmasõja lõpu eel 600-leheküljelise raamatu „Apoliitilise inimese mõtisklused“, milles läbisegi saksa šovinismi klišeede, vandenõuteooriate ja „tsivilisatsioonikriitikaga“ antakse õigustus tendentsivabale kunstile. Mann esitab seal üllatava definitsiooni: „Poliitika on estetismi vastand.“ Järgmise maailmasõja eelseks ajaks oli Mann aga jõudnud oma apoliitilisest sõjaentusiasmist ammu üle saada ning arenenud talle loomuomase nietzscheliku nihilismi-estetismi ületamiseni või vähemalt peitmiseni humanisti ja moralisti maski taha.

      Selleks ajaks oli juba jõudnud lõpule ka pööre Yeatsi eneseimagos. Yeats oli alustanud keldi videviku laulikuna, hämar-sümbolistliku õhkajana taevakangaste järele, platoonilise armastajana, esoteerikuna, müstikuna. Hiljemalt 20. sajandi alguskümnendil hakkas ta oma loomingus programmiliselt umbusaldama siirust, südame paljastamist. Selle asemel soovitab ta nii luuletajal kui ka armastajal kujundada välja oma palge õõnes-teatraalne vastandpilt: mask ehk antimina. Yeats ei taotle puhtale luulele või kõrgsümbolismile omast impersonaalsust. Kogu tema luule keskmesse jääb stiliseeritud kirg ja isiklikkus, lähtugu see siis luuletaja minast või antiminast. Pinge nende vahel annabki Yeatsi loomingule aegumatu kütkestavuse. Elu lõpuks voolis ta endale himura vanamehe maski ning oma ajalootsüklitest kõnelevates luuletustes ülistas ikka ja jälle nietzschelikku julma ekstaasi, traagilist rõõmu ja heroilisi tegudeinimesi.

      Fašistlikud liikumised kodu- ja välismaal äratasid temas aeg-ajalt poolehoidu, kuid erinevalt oma nooremast sõbrast Ezra Poundist ei saanud Yeats kunagi poliitikaentusiastiks ega ideoloogiks. Tema üürike flirt Iiri sinisärklusega