Vikerkaar. 5 2021

südamest viimaks paas.

      Millal ohver on piisav? – Teab taevas.

      Meie osaks jääb taas ja taas

      üles lugeda nimesid, just

      nagu ema nimetab last,

      kui pärast suurt mürgeldust

      on uni võitu saand tast.

      Eks saabus ju öö, mis muu?

      Ei öö, hoopis surm on see;

      kas see surm oli asjatu?

      Ehk Inglismaa valskust ei tee

      ja antud sõna ei murra?

      Me teame, mis unelm neis kees,

      et neil selle eest tuli surra;

      kas liigarmastus südames

      oli süü, miks hukka nad said?

      Nad märkigu üles mu värss:

      MacDonagh ja MacBride

      ja Connolly ja Pearse

      nüüd, kõikjal ja alati,

      kus rohelist kantakse – nad

      on muutunud üleni:

      jube ilu on võtnud maad.

       25. september 1916

      Ühest poliitvangist

      Tal püsi polnud eal, kuid endas

      nüüd pidi seda leidma hulgi,

      sest tiirulgi hirm kadus, lendas

      ta juurde kongi hiljukesi,

      tal laskis silitada sulgi

      ja sõi ta sõrmest raasukesi.

      Kas meenus, kui ta sulgi puutus,

      aeg, enne kui tal üleliia

      vaim kibedalt abstraktseks muutus

      ja mõte täitus karjavaenust –

      pime pimedate viija

      koos joomas nende reostund kaevust?

      Kui nägin ammu, kuis ta ratsa

      Ben Bulbeni all jahil käis,

      maanurga ilus säras vasta

      ta üksik, metsik noorusind,

      nii puhas, armas siis ta näis

      kui kaljul kasvand merelind,

      kes, pesa hüljand, jätnud kodu,

      nüüd vete kohal balansseeris,

      et silmitseda rahnurodu

      või pilvebaldahhiini varje,

      all valge rinna tormikeeris,

      kust kostmas mereõõnte karje.

      Eva Gore-Boothi ja Con Markiewiczi mälestuseks

      Õhtuvalgus, Lissadell,

      klaasuksed lahti lõunasse,

      kaks neidu, kaunid mõlemad,

      siidkimonos, üks neist gasell.

      Aga mässav sügis pöab

      õie suve vanikust;

      vanem surma mõisteti,

      armu sai, kesk pimedaid

      nüüd üksipäi veab vandenõu.

      Mis kannab nooremat, ei tea,

      vist ähmane utoopia –

      seesuguse poliitika

      luukere-kõhn võrdpilt ta näib.

      Mul külastada olnud plaan

      küll üht, küll teist, et rääkida

      tost George’i-aegsest häärberist

      ja mälupilte segada

      me noorusaja juttudest –

      kaks neidu, kaunid mõlemad,

      siidkimonos, neist üks gasell.

      Head varjud, nüüd te teate kõik,

      kui mõttetud kõik võitlused

      on tavatõe ja -vääraga.

      Süütutel ja kaunitel

      ainus vaenlane on aeg;

      paluge mul läita tikk

      ja teine, kuni sütib aeg,

      et tõuseks, tormaks tulemöll,

      kuni iga tarkki teab.

      Meie tööks suur lehtla jäi,

      nemad mõistsid süüdi meid.

      Läita tikk ja puhuda.

       Oktoober 1927

      Maantee mu ukse all

      Mu ukse all maakaitsemees,

      Falstaffi moodi muhe jorss

      teeb sõjanalja, nägu ees,

      kui kuuli saamise idees

      võiks olla vahvaim farss.

      Pruun leitnant meestega, kel üll

      on poolenisti rahvusvorm,

      peab kinni siin; ja kurta mul

      on rahet, tuult, et ilm on hull

      ja ploomipuu on murdnud torm.

      Loen sulistahmapalle jõel

      reas ujumas, ees emalind,

      et matta kadedust sel moel;

      siis pöördun jälle tuppa, meel

      täis ulma külma lund.

      Kuldnoka pesa mu akna juures

      On mesilased pesa teind

      mu seinamüüri mõrasse;

      toob kübemeid kuldnoka lend.

      Müür laguneb; ah, mesilind,

      kärg kuldnoka tühja majja tee.

      Uks lukkus, ise sulgunud

      me oma ebakindlusse;

      siin mees, seal maja hukkunud,

      kuid kindlalt pole teada muud:

      kärg kuldnoka tühja majja tee.

      Teesuluks puu- ja kiviriit;

      ju kolmas nädal kestab see;

      öö varjus mööda veeti siit

      noort verist surnud sõdurit:

      kärg kuldnoka tühja majja tee.

      Me südameid, mis tooreks läind,

      fantaasiaga toitsime,

      me vaenudes on suurem ind

      kui armastuses; mesilind,

      kärg kuldnoka tühja majja tee.

      Surm

      Ükski äng, ei lootus

      ei saada surevat looma;

      kuid inimest lõpu ootus

      need kõik paneb välja tooma;

      mitu korda ta surma saand,

      mitu korda taas paranend.

      Suur mees, kes asetand

      on tapjate vastu end,

      nii naeru alla seades

      hingust