Vikerkaar. 5 2021

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Ilmub alates 1986. a juulist. 36. aastakäik.

      ISSN 2228-0936

      Juuli-august, 2021. Nr 7-8

      SISUKORD

      August Stramm Lahinguväli

      W. B. Yeats Luulet

      Maarja Kangro Sõjareporter

      Kristjan Haljak Sõjavahendid ilma eesmärgita

      Zinovi Zinik Öö Okupatsioonide muuseumis

      Martin Algus Hambad

      Kondid

      Triin Paja Luulet

      Kristel Birgit Potsepp Luulet

      Katrin Nyman-Metcalf Kosmos – lähituleviku sõjatander?

      Ann Väljataga Vaikne ja luurav mittesõda küberruumis

      Meelis Oidsalu Kuidas eestlane sõdib?

      Susanna Veevo Aafrikast: olevik, tulevik ja Eesti ambitsioonid

      Tõnis Saarts Sõda kui demokraatia ämmaemand

      Gaby Zipfel „Viimaks ometi sealpool head ja kurja!“

      Laura Mallene Vägivallatsejate ja vägistajate sõda

      Kerti Tergem Hollandi kirjanikud sõjajalal

      Margaret Tali Lähiajaloo teema Baltimaade nüüdiskunstis

      KUNSTILUGU

      Hilkka Hiiop, Robert Treufeldt Kunst Nõukogude sõjaväes. Eestlastest kunstnike mälestusi

      VAATENURK

      Paavo Matsin Setu soomusvägi

      Ave Taavet Joonistused

      Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask

      Esikaanel: Maalitud mereväelane Hara lahe suure betoonstendi elektrijaamas Suurpea baasis. Foto: Frank Lukk. 2020

      Tagakaanel ülal: Seinamaaling mereväe klubis Naissaarel, mis arvatavasti valmis 1986. aastal. Foto: Villu Plink. 2017

      Tagakaanel all: Hara lahe suure betoonstendi elektrijaama sisevaade mereväelase maalinguga. Foto: Ainar Luik. 2017

      AUGUST STRAMM

      Lahinguväli

      Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

      Sõmeramuredus suigutab raua

      vered vildivad imbplekke

      roosted sõmerduvad

      ihud limastuvad

      imu indleb ümber hävi.

      Mõrvamõrvu

      pilgub

      lastepilke.

      1915

      WILLIAM BUTLER YEATS

      Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

      Kui minult paluti sõjaluuletust

      Poeedi suu mu arust nüüdsel ajal

      võiks parem olla vait, sest võimet muuta

      poliitiku meelt pole meie tööl;

      on niigi sekeldamist luuletajal,

      et laiska plikat huvitada suuta

      või köita vanamehi talveööl.

      Poliitika

      Tänapäeval avaldab inimsaatus oma tähenduse poliitilistes terminites.

      Thomas Mann

      Nüüd nähes seda tüdrukut,

      kuis mõelda Venemaa

      või Rooma või Hispaania

      poliitikast saaks ma?

      Ent reisind mees on siin, kes maid

      ja rahvaid silmas peab,

      ja kogenud poliitik seal,

      kes palju loeb ja teab –

      ja vahest vastab tõelegi

      see sõjaohujutt;

      kuid, ah, kui saaks taas olla noor

      käest hoides tüdrukut!

      Lihavõtted 1916

      Neid tulemas õhtuhäos

      nägin kesklinna hallis tuiksoones,

      ikka eleva ilmega näos

      pärast tööd mõnes kontorihoones.

      Vahetasin peanoogutusi

      või viisakaid sisuta sõnu

      või peatusin, tõttamisi

      öeldes viisakaid sisuta sõnu;

      ise haududes juba peas

      mõnd nöökelugu või nalja,

      mida klubis kaaslaste seas

      aplombiga paisata välja;

      justkui elus ei olekski muud

      peale lõõbi ja tilulilu –

      kõik on muutunud, muutunud,

      on sündinud kohutav ilu.

      Selle naisega kaasas käis

      eluvõõra hea tahte passioon,

      tema ööd olid vaidlusi täis,

      kuni kärenes hääletoon.

      Kas kaunimat häält olla võis,

      kui ta sadulas jäneseid jahtis,

      noor ja kütkestav, seltskonna õis?

      See mees aga kooli juhtis

      ning saduldas Pegasust;

      ja see teine, ta seltsimees,

      oli õide puhkemas just;

      teda oodanuks kuulsus ees,

      oli nõnda tundlik ta vaim,

      nii söakas ta mõttelend.

      Too kolmas, neist värvikaim,

      näis üks suurustav joomavend.

      Kuigi haiget ta mõnele tegi,

      kes mu südames sügaval,

      olgu koht laulus temalegi;

      on hüljata tulnud ka tal

      see argine juhuklounaad,

      kogu endine ärplus ja ründ;

      on muutnud taevast ja maad

      ühe jubeda ilu sünd.

      Eks süda, mis ajast aega

      teab ainult üht sihti ja tõde,

      saa nõiaväel sarnaseks paega –

      rahn segamas voolu kesk jõge.

      Siin hobune käib mööda teed,

      seljas ratsanik, lindude retk

      kulgeb pilvest pilveni, need

      üha muutuvad iga hetk;

      pilve vari veepeeglis on uus

      igast minutist minutisse;

      kabja alla jääb libe kruus,

      hobu komistab pritsmetesse;

      sookana sukeldub vette,

      sookukk saadab kanale hõike,

      kõik elavad hetkest hetke –

      kivi