Akadeemia. 7 2021

hiljem tundub mulle see väide oluline eelkõige just esteetilise printsiibina, mis väljendab kõige paremini inimliku olemise eksistentsiaalset ilu. Lotman oli selliste tunnetuslike analoogiate leiutamises ületamatu meister.

      Tajutava maailma piiride üle juhatas mind aga juurdlema juba mainitud Linnart Mäll oma kaasahaaravate loengutega muistsest hindu õpetlasest N¯ag¯ardžunast. N¯ag¯ardžuna oli mahajaana budismis šunjavaada koolkonna rajaja, nähtavasti tühjuse kõige kirglikum mõtestaja maailma mõtteloos. Mäll sidus oskuslikult oma arutluskäigud nulli ja lõpmatuse semiootikast Vana-India filosoofiaga, tekitades mulje, et null ja lõpmatus kuuluvad orgaaniliselt kokku. Mõlemad rajajooned tähistavad mingisugust olulist tunnetuslikku piiri, millest kaugemale naljalt ei saa, vähemasti mitte tavamõistuse atribuutikat kasutades. Veel on Mälli loengutest meelde jäänud tema jutustatud kaunikesti jube lugu, mis olla juhtunud Prantsusmaal kolmesaja aasta eest; just siis olevat tuleriidal põletatud viimane inimene, kes oli söandanud kasutada nulli — tühja märki, mis võis tähendada ainult üht: selline inimene on oma hinge kuradile müünud. Liivimaa kindralkubermangus, tähendas Mäll, nulli kasutamise eest inimesi ei põletatud. Üks neist

      Rootsi aja kindralkuberneridest (Johan Skytte) rajas nõrkushetkel hoopis Tartu ülikooli.

      Selle teema jätkuna meenub, et kord pakkus Mihhail Lotman oma loengus tudengitele järgmise jaotuse: asjad, mis on päriselt olemas; asjad, mis on potentsiaalselt olemas (s.t need, mis võivad sobivate tingimuste korral sündida); asjad, mis saavad olemas olla üksnes märgiliselt; ja viimaks asjad, mis on ka semiootiliselt võimatud. Pole kahtlustki, et just see viimane jaotis tundub iseäranis lummav. Jättes põhiküsimuse samaks, võime selle paradoksi esitada ka lihtsamas sõnastuses: asjad, millest saab mõelda, ja asjad, millest kohe kuidagi ei saa (nendest mõtlemine oleks lihtsalt täiesti mõeldamatu!).

      Mida selline märgiteoreetiline eristus siis õigupoolest tähendab? Isegi üsna nappide teadmiste valguses märkame kohe, et oleme koperdanud mingisse kuratlikku lõksu. Kui me ütleme, et “neid asju ei ole”, siis sellise nimetamise kaudu oleme paratamatult loonud ühe spetsiifilise hulga, mille liikmeid iseloomustab “mitteolemine”. Enne seda küsimust ei pruukinud neid “olematuid” tõepoolest eksisteerida, aga pärast niisuguse vastuoksuse väljahõikamist koputavad nad juba võidukalt meie uksele. Rahuldavat vastust me küsimusele ei saa, sest olemasolu võib olla nii füüsiline, virtuaalne kui ka semiootiline ning ontliku vastuse asemel sunnitakse meid ümber sõnastama küsimust ennast.

      Siiski näis mulle, et semiootika pakub mingi kavala nipi selle paradoksi ründamiseks. Peab ju leiduma mingisugune võimalus, kuidas sellest tunnetuslikust tumeainest koosnevale hulgale semiootilist sousti selga pritsida ning nihutada kogu oma vaimujõudu kokku võttes maailma piire sammukese kaugemale. Just sellel rajajoonel kerkib igipõline küsimus süsteemi ja süsteemivälise vahekorrast: millised on ülepea vaatleja võimalused astuda kontakti millegi süsteemivälisega. Filosoofias, füüsikas ja matemaatikas on põrkumine kirjeldatud piiridega ilmne. Kuid mulle tundub, et selle Suure Tundmatu ees seistes on semiootika neist kõige halastamatum, tema laupkokkupõrge müstikaga (või mis see siis on?) on kuidagi ette määratud ja see pauk on igatahes võimas. Selline, mis toimub juba kusagil tunnetusliku riski piiril ja paiskab inimese hetkega kaosesse, lootes, et see ei ole lõpuni laastav, vaid tolle varingu varjus sünnivad uued südameverega tembitud tundmused ja teadmised, karjed ja äratundmised, mis on vajalikud uue teadmise sünniks.

      Niisiis seisneb Juri Lotmani veetlus muu hulgas ka selles, et ta armastab küsida väga suuri küsimusi. Tema mõtlemise kaemuslikuks kreedoks on avarus. Kui ta haistab, et kusagilt saab kaugemale minna, siis ilmtingimata võtab Lotman riski ja läheb. Teda ei huvita läbikäidud maailma detailne kaardistamine, see jäägu teistele. Aga niipea, kui kuskil kangastub mõni uus ja tundmatu teeharu, tormab ta seda otsekohe lapseliku õhinaga avastama. Lotman on nagu murdvaras, keda imetlevad nii kurjategijad kui sandarmid: ta muugib seifi lahti, kuid ei võta sealt midagi, varanduse kokkulugemine jäägu teistele. Seda laadi saladuste avastamiseks oli tal erakordne vaist.

      ANTROOPSUSPRINTSIIBI KÜTKEIS

      Antroopsusprintsiibi sõnastas pea viiekümne aasta eest Inglise astrofüüsik Brandon Carter. 1973. aastal avaldas ta võrdlemisi radikaalse idee, et universum peab olema loodud niiviisi, et seal saaks tekkida vaatleja. Ühesõnaga, inimese teke peab ilmaruumis olema ette määratud, muidu ei saaks universum iseenda olemasolust teadlikuks. Antroopsusprintsiipi ei saa loodusteaduslikult tõestada, see on lihtsalt üks kosmoloogilisi aksioome, inimese eksistentsi üle mõtlemise võimalik lähtepunkt. Sellisele esmapilgul kaunis haprale positsioonile vaatamata on antroopsusprintsiip juba pool sajandit visalt vastu pidanud ja oma “ebateaduslikust” loomusest hoolimata osutunud kosmoloogias vägagi viljastavaks ideeks. Antroopsusprintsiip väidab, et kui universumi põhikonstandid ja sellest tulenevalt ka tema varajane arengujärk oleks olnud teistsugune, oleks vaatleja teke olnud võimatu. Tähetolmust inimeseni on küll hirmuäratavalt pikk samm, kuid see-eest on selline samm kindel. Selle loogika järgi sündis Valdur Mikita juba 13,8 miljardit aastat tagasi, kui universum suikus alles pähklikoores.

      Kahjuks ei ütle antroopsusprintsiip midagi konkreetset meie tuleviku, jumala ega igavese elu kohta, need küsimused on meie kaela veeretatud. Me peame nendele piinavatele küsimustele vastust otsima umbes 93 miljardi valgusaastase läbimõõduga mullis (või mis iganes kujuga see olema peaks), teadmata, kas selliste küsimuste esitamine ei peida endas juba ette tarbetut terviseriski. Vaatleja (kui tema roll ikka on seda päratu suurt mulli vahtida) on pandud igavesti ägama just sellesama süütu tegevuse pärast, et ta sellele universumile ammuli sui otsa vahib. Brandon Carter on vastutustundetu huligaan: me teame ju, et inimene ei saa rahuldavalt hakkama isegi tühiste olmeprobleemidega, miks siis peaks teda veel kägistama säärase eksistentsiaalse topeltnelsoniga! Universumi üüratute mastaapide juures näib olevat vaatleja õlgadele laotud liiga suur koorem. Samas, seesama magus äratundmine, et mina = kõiksus, leevendab pisut krooniliseks kiskuvat valu, mis pähklikoore-universumis igale vaatlejale seljakotti kaasa pakiti. Universumist on keeruline mõelda, et inimene endast välja ei läheks (see on lihtsalt nii suur).

      Brandon Carteri sõnastatud antroopsusprintsiip on kaasa toonud terve hulga vaimukaid mõttearendusi, mis on sama raskesti tõestatavad nagu esikteooria ise. Ameerika kosmoloog Lee Smolin on universumi arengu seletamiseks appi võtnud evolutsioonibioloogiast pärineva idee. Tema hüpoteesi kohaselt toimivad mus-tad augud omamoodi loodusliku valiku mehhanismina kosmilises mastaabis. Kui massiivne taevakeha kollabeerub mustaks auguks, hakkab ta pärast maksimaalse tiheduse saavutamist uuesti paisuma, sünnitades seeläbi uue, hoopis teistsuguse universumi, mille algparameetrid (Plancki konstant, elementaarosakeste laeng jt) erinevad meile tuttava universumi parameetritest. Niisiis on Smolini järgi universumil olemas reproduktsiooni- ja evolutsioneerumisvõime.

      Kvantfüüsik Leonard Susskind on antroopsusprintsiipi edasi arendades välja jõudnud stringiteoorial põhineva multiversumi hüpoteesini, nimetades sellist hiiglaslikku universumite parve kosmiliseks maastikuks. Susskind ei usu, et multiversum oleks tingimata loodud inimese näo järgi (s.t antroopsusprintsiip ei pruugi olla universaalne), me lihtsalt oleme “ellu ärganud” ühe pisut sõbralikuma universumi nurgas. Vaikivatest universumitest (neist, millel pole vaatlejat) ei saa me midagi teada, sest kosmiline looduslik valik pole neid kahjuks veel ühegi silmapaariga varustanud. Ja siin oleme taas jõudnud ühe põhimõttelise tunnetusliku piirini, suure ja inimliku küsimuseni: kuidas tulla toime teadmisega süsteemivälise maailma olemasolust? On üpris loogiline oletada, et universum ei paljasta kunagi kõiki oma saladusi ning mõtleva inimese kokkupõrge tundmatuga on igal juhul vältimatu.

      Ainuke võimalus seda tunnetuslikku tumeainet kuidagimoodi arvesse võtta on nähtavasti usk. See äratundmine võiks inimesele olla teatud mõttes ka n-ö astropedagoogiliseks orientiiriks. Süsteemi ja süsteemivälise piiril käib lakkamatu võitlus — mõnikord ka lihtsalt heatahtlik nügimine — teadmise ja usu vahel. Need kaks tunnetuse tuuma otsivad inimhinges tasakaalu ja seda tasakaalupunkti võibki nimetada tõeks. Tõde koosneb nii teadmisest kui ka usust; teadmine ilma usuta on piiratud ja inimese tunnetuslikku horisonti kitsendav. Me teame seda, mis toimub süsteemi sees, ja usume seda, mis toimub sellest väljaspool. Tark inimene teab muidugi ka seda, et süsteemi seeski ilmutavad end aeg-ajalt