Akadeemia. 7 2021

aidanud edendada merekultuur, sest kultuuriuuendus liigub kiiremini mööda lagedaid alasid või suuri jõgesid ning kipub takerduma metsasesse ja soisesse maastikku. See on Eestis loonud väga olulise pingevälja näiteks südamaa ja rannikupiirkonna, saare- ja mandrirahva, lõuna- ja põhjaeestlaste vahele. Põnev on aga see, et sellest iidse moega paigapärasusest ja maalähedusest on praeguses Euroopa kultuuris omakorda saanud maagiline perifeeria, mis tõukab hoogsalt tagant innovaatilist tulevikumõtet. Keskkonnakriisi kontekstis on eestlaste arhailine elulaad, isegi kui see on säilinud üksnes inimeste kujutluses, nii mõnegi nurga alt hoopis oma ajast ees. See, mis oli alles mõne aja eest unustusse vajunud perifeeria, liigub suurte ühiskondlike ja sotsiaalsete muutuste tuules kiiresti kultuurilisse tsentrisse. Siin varjab ennast ka Eesti võimalus, kui seda ainult osataks piisavalt nutikal moel suureks mõelda.

      SEMIOOTIKA KUI TUNDMUS KÕIKE SELETAVAST TEOORIAST

      Semiootika juurde sattusin esmalt Linnart Mälli loengute kaudu, täpsemalt tänu tema erihuvile nulli ja lõpmatuse semiootika vastu. Oli ka suur Masingu vaimustus. Mäll oli Uku Masingu õpilane ja armastas teda oma loengutes meenutada. Veidi hiljem hakkasin käima vabakuulajana Igor ˇCernovi kultuurisemiootika kursusel. Kogusin tükk aega julgust ja andsin talle ühe loengu lõpus südamevärinaga oma semiootikaalase kirjatöö. Järgmisel loengul vii-pas ˇCernov mind enda juurde, naeratas salakavalalt, viibutas siis demonstratiivselt rusikat ja uuris, kas üliõpilasel on vaimse tervisega kõik korras. Üldjoontes oli tema suhtumine siiski julgustav ja heatahtlik. Sellest vestlusest pärineva stardikiirenduse tõttu ma semiootikat õppima sattusingi.

      Püüan toonast mõtterändu mälu järgi taastada, kavatsematagi olla teab kui originaalitruu. Essee lähtus lotmanlikust ideest, et iga maailm on tekst, ning kõik need universumid on omakorda võimelised astuma üksteisega loomingulisse dialoogi, sünnitades niiviisi üha uusi maailmu. Selle selgituseks mõtlesin välja tegelikkuse kolmetasandilise semiootilise mudeli (füüsika, bioloogia, kultuur), mida minu arusaama järgi pidi kokku siduma antroopsusprintsiip.

      Usun, et paljusid üliõpilasi kannustab mõnel eluhetkel soov luua oma “kõike seletav” teooria, koondada kogu eksistents ühele-kahele kõige olulisemale lähtealusele. Tudengiaeg on selleks suurepärane võimalus; olen ikka olnud veendumusel, et ülikooli astumise eesmärk peaks eelkõige olema maailma mõtestamine, alles seejärel tuleb eriala. Lugedes bioloogia kolmanda kursuse tudengina Juri Lotmani töid kultuurisemiootikast, tekkis tunne, et semiootika võiks sellist mõtteavarust pakkuda. Bioloogiat viis mind õppima eelkõige huvi evolutsiooni vastu; olin Baeri vaimus juurelnud selle üle, kuidas loodus on lahendanud elu järjepidevuse küsimuse. Lühidalt öeldes mahtus see vaimustus tõdemusse “indiviidil on piirid, aga elul ei ole piire”. Mind paelus eluslooduse imepärane võime meisterdada iseendast koopiaid. Selleks et elu kestaks n-ö igavesti, üle indiviidi omailma piiride, tuleb temast teha väiksemas mahus koopia, kuhu jääks vaid kõige olulisem. Selle evolutsioonilise leiutise nimi on reproduktsioonivõime. Järeltulijad peavad olema vanematega (“originaaliga”) piisavalt sarnased, et tagada populatsiooni järjepidevus, ning piisavalt erinevad, tagamaks küllaldast vabadusastet looduslikuks valikuks ja liigi evolutsiooniliseks arenguks. Looduse elujõulised koopiad peavad olema originaalist mõnevõrra erinevad, lapsed peavadki olema oma esivanemate untsuläinud tõmmised. Kui käbi kukub vastu kändu, lööb selline põrutus evolutsioonil kergesti hinge kinni.

      Enam-vähem sama mehhanism näib toimivat ka kultuuris, see on seotud loovusega. Siin on jäljendamise vabadusaste märksa suurem kui looduses, kuid siiski mitte piiramatu. Mõte ei saa sündida eimillestki, pauk luuavarrest on isegi vaimu tasandil väga haruldane. Mõte saab tekkida vaid eelnevast mõttest, ja kuidas tekkis esimene mõte, seda ei tea me siiani. Kultuuriga on sama lugu. Võimalik, et need kõige esimesed kukkusidki taevast alla. Igatahes näib mis tahes süsteemi arenguloos olevat otsustava tähtsusega sündmus see, kui tekib võime infot kokku suruda. Just võit info liiasuse üle tähistab suuri arenguhüppeid nii looduse kui ka kultuuri arengus.

      Ja kusagile siia on tõenäoliselt peidetud ka koopiate valmistamise taevalik saladus. Meile ei paku erilist pinget teadmine, et erinevaid asju võib tähistada ühe ja sama sümboliga. Kuid esimene inimene, kellele turgatas pähe veider mõte, et seitset lammast ja seitset kõrvitsat saab üles tähendada ühe ja sama märgiga, oli geenius. Me oleme aja jooksul selle esialgse vaimustusepuhangu unustanud, matemaatikat ei ole vaja enam uuesti leiutada, vapustavast leiutisest on saanud harilik ja väheütlev reaalsus. Koroonaviirus pani aga endast kõnelema terve maailma üksnes seetõttu, et see imetilluke õhuparasiit on geniaalne jäljendaja, mis kasutab oma klanni huvides ära ühe humanoidse tööandja keres asuvat kopeerimismasinat, võltsides julmalt tema DNAd.

      SEMIOOTIKA ON NII KULTUURI- KUI KA TUNNETUSTEOORIA

      Seda laadi kopeerimismehhanismide teisenemist ja arengut näeme kõikjal, nii teadvuse, elu kui ka võib-olla isegi kosmilisel tasandil. Enamik normaalse IQga inimesi ei ole ilmselt võimelised tajuma, kuidas DNA rakus paljuneb või mitokondrid tsütoplasmas huugavad, ent aistingud organite tasemel on hulkraksetel juba täiesti olemas. Meil puudub subjektsus rakkude ja organite tasandil, see on evolutsioonis lukustunud tervikorganismi tasandile — kuid põneval kombel siiski mitte kaugemale rühkinud. Kui mükoriisa välja arvata, ei näe me looduses ülemäära palju liit- või taruorganisme. Kuigi teoreetiliselt pole mõtleva ökosüsteemi teke võimatu, pole seda siiski juhtunud. Kooslus võib küll käituda ühtse tervikuna, kuid näiteks metsast kui iseseisvast tunnetusüksusest kõnelemine tundub siiski rõhutatult poeetiline. Ilmselt on iga organism arengulooliselt programmeeritud kiivalt säilitama ja kaitsma oma subjektsust, mida ta vabatahtlikult sugugi loovutada ei taha. Sellest vaatenurgast on põnev hoopis konstateering, et need hetked, kus see evolutsioonis on siiski juhtunud, on viinud väga oluliste arenguhüpeteni. Ainuraksete ja hulkraksete vahel on ilmselt palju suurem erinevus kui näiteks inimese ja tehisintellekti vahel, nii et inimteadvuse võimalik kokkusulamine robotitega ei pruugi kaugemalt vaataja jaoks paista tulevikus kuigi olulise sündmusena.

      Iga organism, mõte või tekst on universumi väike koopia, liivatera, mis kannab endas mäge. Areng näib olevat kulgenud selles suunas, et vaatlejaid tekiks üha rohkem, et koopiaid saaks seeläbi rohkem ja et need maailma peegeldused oleksid üksteisest piisavalt erinevad. Elutervik saab sündida üksnes Segasumma suvilas. Aukartust aga tekitab pigem see, et mingil hetkel võib vaatleja paisuda suuremakski kui maailm, mida ta silmitseb. Näiteks mõte. Me ei saa olla kindlad, et füüsiliselt või füüsikaliselt tajutav maailm oleks tõepoolest piiritu. Ka elu kohta pole meil ülemäära tugevat alust seda väita, me ei tea, kas “elusus” võib olla universumi universaalne omadus või pigem selle aineringes tekkinud ebaharilik arenguviga. Kuid võime olla üsna kindlad, et mõttel ei ole selliseid piire. Sellest vaatenurgast on kultuuri teke sama müstiline ja seletamatu nagu Suur Pauk või elu teke Maal nelja miljardi aasta eest.

      Oleme harjunud inimest kui elutervikut käsitama üsna piiratult, meie kultuur ei paku inimesele kuigi palju eksistentsiaalset mängulusti teistsuguste identiteetide kujul. Ilmselt on selline kivinenud subjektsus kultuuriloos üsna erandlik, paljud maailma müüdid on varustanud muistse inimese hoopis paindlikuma arusaamaga elu olemusest. Selline multiidentiteet on ka meil olemas, kuid harjumuspärane maailmapilt ei kipu seda tõlgendama eksistentsiaalse kogemuse osana. Ehkki me teame suurepäraselt, et iga inimese selja taga on neli miljardit aastat lakkamatut evolutsiooni ja rakkude rännuteel pole selle aja jooksul toimunud ainsatki katkestust, ei suuda selline võimas tõdemus üldjuhul inimest eksistentsiaalselt kirgastada. Moodne maailmapilt on ikka veel masendavalt antropotsentristlik, kuigi on üpris selge, et biotsentristliku maailmapildi kaitsevarjus oleks inimkonna elujäämine igal juhul märksa paremini tagatud ning tõenäoliselt oleks ka inimese enda olemisäng palju väiksem. See, millest nüüdisaja inimene puudust tunneb, on osadus. Kokkukuuluvus oma esivanematega, loodusega, kosmosega ja maailma põhjatu salapäraga. Tänapäeva elu on sulgenud inimhinged eluaegsesse üksikvangistusse ja pole imeks panna, et südameheadust, mis meid ühe suure suguvõsana tulevikku peaks kandma, kipub väheks jääma.

      Semiootikas uskusin vastuseid leidvat ka teistele elu põhiküsimustele. Näiteks arusaam mikro- ja makrokosmose ühtsusest või küsimus tunnetatava maailma piiridest. Esimese juurde juhatas mind Juri Lotmani sügavmõtteline käsitlus kolme tüüpi