Purunenud elud. Eneken. Silja Vaher

korraks veel välja ja tuli tagasi suure kimbu kollaste roosidega, millel sillerdasid veel suured veepiisad. Need olid Enekeni lemmiklilled. Meeleliigutusest valgusid talle lausa pisarad silma. Juba hakkas midagi sooja tekkima mehe vastu, kes sellist tähelepanu üles näitas. Esimest korda elus tundis naine, et temast hoolitakse, et keegi vajab teda… Et ta on hoitud ja kaitstud. See oli midagi uut, meeldiv ja samas kummaline tunne.

      Aaron istus naise kõrvale, võttis ta oma embusesse ja suudles ära pisarad tema silmist. Seejärel puudutas õrnalt huultega Enekeni huuli. Suudles siis teda otsaesisele ja silitas hellalt tema pikki juukseid, mis hetkel elutud ja tuhmid tundusid. Mees oli seda märganud. Siis tõusis ta püsti ja lahkus sõnagi lausumata, täpselt, nagu eelmiselgi korral. Naine ei teadnud, mida juhtunust arvata.

      „Mis see nüüd oli? Armastuseavaldus? Heasoovlikkus? Hoolimine? Hoitus?… ” Nii palju küsimusi, aga mitte ainustki vastust. Need pidid tulema ajapikku. Elada tuli üks päev korraga. Veel ei julgenud noor naine vaadata tulevikku, seal polnud tema jaoks midagi ilusat ootamas. Ainuke, kes temale nüüd rõõmu valmistas, oli tema armas ja ilus tütrenääps.

      Möödus mitu nädalat, aga Aaron polnud teda rohkem külastanud. Hea, et oli olemas napp lastetoetus, mille eest sai veidi süüa osta. Esialgu lapse jaoks piima jätkus, vähemalt selle pärast polnud vaja muretseda.

      Kell toa seinal näitas neljandat pealelõunatundi ja päike paistis lahtisest aknast tuppa sisse. Eneken toitis väikest Astridit. Talle meeldis lapsele valitud nimi. Äkki koputati uksele. Naine asetas lapse voodile ja läks avama. Seal seisis võõras mees, kes ulatas talle ümbriku ja lahkus sõnatult. Eneken sulges ukse, pani ümbriku lauale ja jätkas lapse toitmist. Seejärel vahetas beebi mähkme ja pani lapse tagasi oma voodile, kus ta rahulikult edasi magas. Astridil polnud veel oma voodit ja senini tuli magamisaset emaga jagada.

      Alles nüüd võttis naine laualt ümbriku. See oli kopsakam kui tavaline kiri oleks pidanud olema. Ta avas ümbriku ja leidis sealt tihedalt täiskirjutatud paberilehe ja 3000 krooni. Eneken hakkas kirja lugema:

      „Armas Eneken! Mõtlesin kaua, enne kui julgesin sulle kirjutada. Tahan selgitada, miks mul pole olnud võimalik tükil ajal sinu juurde tulla. Minu naine on järjekordsel haiglaravil ja ainult Jumal taevas teab, kas ta pääseb veel kunagi tagasi koju või lahkub jäädavalt. Jätkuvalt aga soovin, et nii sinu, kui tütrega kõik korras oleks. Seepärast saadan sulle oma sõbraga veidi raha. Praeguses olukorras ei saa ma sind külastada, aga püüan jätkuvalt hoolitseda selle eest, et teie ei peaks puudust tundma. Täna õhtul kella kuue ajal tuuakse pisikesele oma võrevoodi, mähkimislaud ja väike kapike riiete hoidmiseks. Palun ole sel ajal kindlasti kodus. Mõtlen tihti sinu peale, aga praegu pean olema oma naise kõrval. Usun ja loodan, et sa mõistad mind. Tean, et oled tugev ja saad kõigega hakkama. Ka edaspidi, kui ise tulla ei saa, saadan sama inimesega raha.”

      Täpselt kell kuus õhtul peatus maja ees kaubaauto. Kohale toodi juba kokku pandud lapsevoodi, mähkimislaud ja kapike. Kõige viimasena ulatati naisele suur kimp kollaseid roose.

      3

      Käes oli juulikuu keskpaik ja sooja üle kahekümne kraadi. Eelmisel õhtul toodi tütrekese jaoks veel ka lapsevanker, millest nad senini olid tõsiselt puudust tundnud. Eneken seadis lapse väljaminekuks valmis ja suundus esimesele jalutuskäigule. Oli hea, et Nõmmel elades sai ta lapsega jalutada nii, et ei pidanud suurema rahvahulgaga kokku puutuma. Ka hirm Teeduga kohtuda oli taandunud, sest ta uskus, et mees ei julgeks neid enam tülitada ja oli saanud piisava õppetunni.

      Vankrit lükates oli Eneken jõudnud kodust päris kaugele, võõrasse kvartalisse. Ta jäi imetlema ühe eramu kaunist aeda, kus oli veesilm koos väikese purskkaevuga ja mõnusad istumiskohad. Aiasügavuses peitis end mugav kiik. Kõikjal olid kaunid ja hooldatud lillepeenrad, muru ja põõsad. Oma unistustes oli Eneken ikka tahtnud sellises kohas elada.

      Äkki avanes maja uks ja meesterahvas tõstis välja ratastooli. Hetk hiljem sisenes ta uuesti majja ja varsti väljus sealt, kandes kedagi süles. Naisele tundus mees kuidagi tuttavana. Kui too aga ennast ringi keeras, et sülesolija ratastooli asetada, võpatas Eneken, mehes Aaronit ära tundes. Ratastoolis istus aga ilmselt tema haige naine.

      Eneken pööras kiiresti lapsevankri ringi ja hakkas kodu poole minema, lootes, et Aaron polnud teda märganud. Ta ei saanud isegi aru, miks ennast süüdlasena tundis ja hirmununa põgenes. Ta polnud ju teinud midagi valesti, oli vaid võtnud vastu mehe kingitused oma tütrele ja rahalise toetuse, ise midagi vastu andmata. Jah, ka lilled… imeilusad kollased roosid, mida ta ei olnud nende närbudes raatsinud minema visata, vaid hoolikalt raamatute vahele kuivama torganud.

      Veel ei teadnud naine, kuidas oleks kõige õigem käituda… tegelikult muidugi aimas, et ei peaks rohkem abi vastu võtma… aga nii oli tema ja lapse elu veidigi lihtsam. Ta ei pidanud muretsema homse päeva pärast ja lapsel oli olemas kõik, et olla tubli ning terve, sirgudes ema rõõmuks. Väike Astrid oligi ju olnud see, kes aitas emal otsustada mehe kasuks. Eneken lohutas end mõttega, et veel pole ta oma keha mehele andnud, kuigi aimas, et kunagi peab see ikka juhtuma. Vastasel juhul mees ilmselt lõpetaks omapoolse toetuse. Ometi lootis naine seda aega kaugemasse tulevikku lükata, sest teadis, et vähemalt praegu ta seda meest ei armasta. Oli vaid tänulikkus ja kaastunne. Ilma armastuseta aga ei tahtnud ta mehele anduda. Vahel oli naisel isegi hea meel, et mees polnud teda rohkem külastanud. Eneken isegi ei suutnud mõelda sõnale „armuke”, aga just sellena teda näha sooviti…

      Ometi tuli kardetud kohtumine üsna pea. Öeldakse ju, et kui kellegi peale pingsalt mõtled, siis viibki tee teid varsti kokku.

      Taas oli ilus ja päikesepaisteline suvehommik. Viimasest kohtumisest Aaroniga oli möödunud juba peaaegu kuu. Astrid magas toas ja Eneken istus köögis, lahtise akna all raamatut lugedes. Ta langetas raamatu põlvedele ja mõtles, kas näebki meest veel kunagi. Osa temast soovis, et kohtumisi rohkem ei tuleks, teine pool tundis aga mingit kummalist igatsust meest veelkord näha.

      Järgmisel hetkel kuulis ta samme ja kohe nägi akna all ka Aaronit, kes ulatas talle järjekordse suure kollaste rooside kimbu. Eneken kutsus mehe sisse ja pakkus enda kõrval istet. Külaline tundis huvi kuidas neil tema äraolekul läinud on. Naine rääkis, et midagi erilist ei ole juhtunud ja nad on kenasti toime tulnud.

      Siis hakkas mees jutustama:

      „Ma olen kolmekümne kaheksa aastane ja juba kümme aastat abielus olnud. Oma naisega sain ma veeta vaid üheainsa öö. Naisel tekkisid tugevad valud ja verejooks ning ta viidi haiglasse. Esialgu oli põhjus selgusetu ja tal tuli pikemalt uuringutele jääda. Emakast eemaldati kasvaja, mis esialgu ei tundunudki pahaloomuline, kuid ravile vaatamata, tuli naisel järgneva viie aasta jooksul väga tihti haiglas viibida. Siis tulid vahele mõned rahulikumad aastad ja oli juba lootust, et hullem on möödas. Aga jälle algasid korduvad verejooksud ja emakas eemaldati. Järgnesid piinavad keemiaravi ja kiiritus, mis niigi õblukest naisekeha järjest nõrgendasid. Minu naine polnud enam võimeline iseseisvalt liikuma ja pidi kasutama ratastooli. Kodus minu ja haiglas õdede ja põetajate hoole all. Kuu aega tagasi pidin ta uuesti haiglasse viima, sest valud olid taas muutunud talumatuks. Eile õhtul oli meil naisega pikem jutuajamine. Minu abikaasa kindel soov oli, et otsiksin endale uue naise, kes mulle meeldiks, keda tahaksin hoida ja armastada. Ta ütles, et ei taha mind enam kauem piinata ja tahab lahutusega mulle vabaduse anda. „Terve mees ei pea minu kõrval kannatama,” – nii ta ütles.” Jutustades veeresid üle mehe näo pisarad. Ta ise ei märganudki seda. Eneken nihkus talle lähemale ja pühkis need õrnalt ära. Mees jätkas jutustust:

      „Muidugi ei nõustunud ma temaga. Ei mingit lahutust! Samuti ei rääkinud ma sinu olemasolust, kartes talle praeguses seisukorras rohkem haiget teha. Ta on juba paaril korral üritanud enesetappu, varem, kui ta veel mingil määral iseseisvalt liikuda sai. Praegu see õnneks enam kõne alla ei tule. Sinult tahan ma paluda vaid üht… et oleksid nõus olema minu sõbratar. Tahan, et kuulaksid mind, kui pean hingelt kõik ära rääkima, et saaksin vahel lihtsalt pea sinu sülle panna ja rahu tunda. Kasvõi üheksainsaks hetkeks, et siis jälle vastu minna sellele, mis tulema peab ja mida meie, lihtsurelikud, muuta ei saa. Rohkemat ma praegu sinult ei soovigi.”

      Aaron