Purunenud elud. Eneken. Silja Vaher

teid õnnitleda tütre sünni puhul!”

      Esimese mõttena sähvatas Enekenil pähe, et see oli Teet ja ta tahtis juba roosid prügikasti lennutada. Igaks juhuks palus ta õel kirjeldada lillede toojat. Ei! Ei olnud tema! Teet on heledapäine, too tundmatu aga tumedapäine ja lausa hiiglasekasvu. Imelik, naine ei tundnud ühtki sellist meest. Viie päeva pärast lubati noor ema tütrega koju. Eneken otsustas tellida takso, kuna ei tahtnud kedagi tülitada. Üheksa kuud oma last kandes oli ta olnud üksi ja usaldas vaid iseend. Mees, kes ta vägistas, oli hävitanud ka naise tunded ja usalduse inimeste vastu. Kui Eneken lapsega haigla uksest välja päikesepaistesse astus ootas teda ukse ees musta värvi maastur. Autost väljus tumeda peaga väga suurt kasvu mees ja avas naisele ukse, ise sõnades:

      „Istu sisse, ma viin su koju ja siis tahan sulle veel midagi rääkida. Kuula mind ainult ära ja kui sa minu ettepanekuga nõus ei ole, siis ei kohtu me enam kunagi.”

      Eneken istus veidi ebaledes autosse ja mees viis ta koju. Aitas korterisse tuua tema koti ja jäi ootama, kuniks naine lapse tuppa viib.

      Noorel emal polnud veel lapsevoodit ega ka vankrit. Nende jaoks ei jätkunud lihtsalt raha. Oli vaid vana, vanematekodust pärit raudvoodi, kus ta oli maganud alates kümnendast eluaastast. See oli ainus mööbliese, mille ta lapsepõlvekodust lahkudes kaasa võttis. Lapse voodile asetanud, tuli Eneken tagasi kööki, kuhu tundmatu seisma oli jäänud.

      Naine elas Nõmmel, vana puumaja esimesel korrusel. Tema korterisse kostus alati, kui keegi majja sisenes või sealt väljus. Kohe kuulis ta aga koputust oma korteriuksele ja läks avama. Uksel naeratas talle vastu Teet, ühes käes kolm tulipunast roosi ja teises vahuveinipudel. See oli esimene kord, kui Eneken nägi uuesti vägistajat, kelle eest ta Moskvast oli põgenenud.

      „Tere tibukene! Kuulsin, et said täna titega haiglast koju. Kelle tegu ja nägu too väntsakas siis ka on?”

      Mees trügis jõuga ust lahti lükates esikusse, sealt edasi kööki ja asetas lilled ja pudeli köögilauale. Seejärel kahmas naisel ümbert kinni, püüdes teda samas köögipõrandal võtta. Äkitselt haarati tal turjast kinni ja virutati vastu seina. Teet vaatas juhmi näoga enda ees seisvat hiiglast ja pilutas silmi. Ometi jätkus tal veel ülbust öelda:

      „Ah juba uus valmis vaadatud… Ei noh, sa oled ikka kuradima kiire litsike meil… ”

      Need sõnad jäid aga pikaks ajaks viimasteks, mida ta välja öelda suutis. Põrutuse ja ehmatuse koostoimel oli mees kaotanud kõnevõime.

      Eneken vaatas tuima näoga pealt oma kaitsja tegutsemist. Polnud mingit kahjutunnet, lihtsalt oli hea, et keegi karistas meest, kes oli teda kunagi kõige õelamal kombel alandanud ja julmalt vägistanud.

      Kui Teet sellest korralikust obadusest veidi toibus, kakerdas ta kiiresti korterist välja, unustamata rusikaid vibutada. Nähes aga hiiglast uuesti tema poole tulevat, hakkas mehikesel väga kiire. Ta seadis sammud lähima teelejääva õlleka juurde, et end veidi turgutada. Kuidagi suutis ta miimika ja käte abil oma soovi selgeks teha ja sai kaks kannu õlut. Kui ta paari tunni möödudes lisa hakkas nõudma, viskas turvamees maani täis kliendi lihtsalt välja. Tuikudes ja majaseintelt tuge otsides jõudis mees kuidagi koju.

      Teedu alkoholihimu oli pidevalt kasvanud ja ta unustas tihti, et naine oli temast juba pool aastat tagasi lahutanud ja ta polnudki enam suure ja eduka firma boss, vaid allakäinud lakekrants. Elatusallikaks oli vaid kohtu poolt talle määratud varaosa. Nüüdki maandus ta kingi ja riideid ära võtmata voodisse ja vajus raskesse joodikuunne.

      Hommikul ärgates ei leidnud purjutaja kodust tilkagi peaparandust. Tavaliselt oli ikka mõni pudel kuhugi kapinurka peitu pandud, seekord aga valitses tühjus. Egas midagi, kähku peoga vett silmadele ja poe poole.

      „Üks suur valge… ” hakkas ta müüjale ütlema, aga jällegi ei tulnud kuuldavaid sõnu üle huulte. Kuidagi õnnestus siiski pudel kätte saada.

      Pea parandatud, tuli eluvaim uuesti sisse. Niikaua, kui raha jätkus, oli Teet tihe lõbumajade külastaja. Talle meeldis end naistega vägivallatsedes välja elada, sest meestega norida ta enam ei julgenud. Nüüdki tuli mõte kusagilt mõni linnuke hankida. Ühel tänavanurgal oli sobiv olemas ja viiekümnese eest oli naine valmis kaasa tulema. Siis aga tabas Teetu järjekordne tagasilöök… pisipoiss ei tõusnud ja vedas seekord alt. Mees raevus ja sõimas kaasatoodud libu, süüdistades teda saamatuses. Ta peksis naist hoolimatult ja oleks peaaegu ära kägistanud. Õnneks sai too hirmunult ja poolalasti mehe korterist välja joosta.

      Väikeses Nõmme korteris oli alanud aga tõsine jutuajamine. Tumedapäine mees istus Enekeni kõrvale köögilaua taha ja hakkas vaikselt jutustama:

      „Minu nimi on Aaron. Tahan sind ja su väikest tütart aidata. Mul on võimalused, et sina ja laps ei peaks millestki puudust tundma. Ma olen abielus, kuid mu naine on väga raskelt haige. Talle tehti keeruline operatsioon, mille tagajärjel pole meil võimalik mitte mingi voodielu. Ma armastan teda ja ei jäta mingil juhul maha, aga ma olen mees ja mul on ikkagi omad vajadused. Ma soovin, et me sinuga saaksime headeks sõpradeks ja ehk kunagi areneb sellest ka midagi enamat. Kui ma sind esimest korda nägin, siis lootsin, et sinust võib ehk saada see inimene, kes mind aidata saab. Ma ei suru ennast vägisi peale. Mõtle mu ettepaneku üle hästi järele ja siis ütled, kui oled eneses õige vastuse leidnud.”

      „Aga kuidas te mind üldse tunnete? Mina pole teid küll kunagi varem kohanud,” suutis Eneken küsida.

      „Olen sind mitmel korral meie kandi toidupoes kohanud. Nägin, kuidas sa suure kõhuga nukralt riiulite vahel käisid ja vaid kõige odavamaid kaupu oma ostukorvi ladusid. Hakkasin huvi tundma, uurisin välja, kus elad ja varem töötasid. Tundusid olevat nii kaitsetu, habras ja üksik. Niimoodi idaneski minus mõte sind lihtsalt aidata. Ehk suudad seda teha ka sina. Nagu ma juba varem ütlesin, ei sunni ma sind millekski. Lihtsalt mõtle selle üle.” Nii sõnanud, tõusis mees ja lahkus korterist.

      „Mis see nüüd oli?” mõtles Eneken, „see pole ju õige, nii ei tohi. See on petmine!” Lapse nutt äratas ta mõtetest ja naine kiirustas tuppa tütart söötma. Ta imetles oma lapsukest, silmi, mis talle nii armsalt otsa vaatasid, pisikesi pehmeid käekesi tema rinda paitamas. Lapse suuke imes ahnelt ja kiirustades.

      „Tasa, tasa, pisike… emmel on piima küll, ära ahnitse, pärast kõhuke valutab gaasidest,” noomis Eneken naeratades pisipiigat.

      Jälle jäi ta mõttesse: „Praegu veel piima lapsele jätkub, aga kui napib raha endale söögikraami osta, kaob ka piim rinnast ja tütreke võib nälga jääda…” Otsustada oli raske. Mehe ettepanekuga nõustumine oleks ju puhas enesemüümine. Valik oli keeruline, pisike vajas ju emmelt toitu, et kasvada ja kosuda, lastetoetus aga oli äraelamiseks naeruväärselt väikene.

      Eneken oli kogu aeg olnud erakliku eluviisiga, võõrastega suhtlemine oli tema jaoks keeruline. Pikad, poolde selga ulatuvad kartulikoore karva õhukesed juuksed, rohelised silmad. Naine oli pisikest kasvu, vaevu meeter kuuskümmend ehk venitas välja. Enda arvates täiesti tavaline, lihtne eesti naine. Ta ei arvanud, et on kena. Polnud kasutanud ülemäära kosmeetikat ega ka erksaid värve. Vaid siis, kui ta Teedu juures sekretärina töötas, oli see möödapääsmatu, sest välimus pidi seal olema esinduslik. See kuulus kosmeetikafirmas lausa kohustuste hulka.

      Noor naine aga ei aimanud ise, milline ilu peitus tema sisemuses. Ta ei teadnud, et ka lihtsas lilles, mille pungad pole veel avanenud, võib peituda sõnatuks tegev ilu. Oli vaja teejuhti, meest, kes selle ilu temas nähtavale tooks. Nii, et ka Eneken ise seda nägema hakkaks. Seni oli ta näinud vaid toorest ja metsikut jõhkrutsemist ja ei osanud meessoo poolt midagi paremat oodatagi. Tema isa oli peksnud purjus peaga oma naist, niikaua, kui Eneken mäletas. Kuna aga mõlemad vanemad olid viinalembesed, siis olid ka riiud ja tülid kerged tulema. Sageli jooksid nad noorema õega isa raevu eest naabrimemmelt kaitset otsima. Kui isa neid sinna otsima läks, ähvardas naaber kutsuda miilitsa, kui mees lapsi rahule ei jäta. Nad läksid koju tagasi alles siis, kui isa oli kaineks saanud. Mõnikord pidid nad memme juures mitu päeva veetma, enne, kui jälle koju tagasi julgesid minna.

      Mõne