Välisminister. Urmas Reinsalu

statuudi tähenduses ning jätta ka ÜRO Peaassambleel leppe üle hääletamata.“

      Kiri välisminister Sven Mikserile

      7. detsember 2018

      Selles võitluses teavitasin Eestis toimuvast oma head sõpra, Läti justiits­ministrit Dzintars Raznacsit. Minu infost ajendatuna ja tema initsiatiivil tõstatus teema ka lõunanaabrite valitsuses, mis päädis Läti Seimi otsusega rändeleppega mitte ühineda.

      Eesti esindaja lõpuks Marrakeshi konverentsil ei osalenudki. Eesti suursaadik ühines raamistikuga ÜRO Peaassamblee hääletusel 19. detsembril 2018, tuginedes Mikseri hinnangul parlamendi mandaadile.

      See saaga jätkus 2019. aastal, kui olin juba asunud välisministri ametisse. Juuli keskel toimus ÜRO peakorteris hääletus ränderaamistiku edasiarendamiseks, et asuda leppele looma rakendusmehhanismi. Minu korralduse alusel hääletas Eesti selle mehhanismi vastu. Mehhanism nägi ette riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel perioodilised ülevaatekohtumised ränderaamistiku elluviimise kohta, millele riigid esitavad oma ülevaated ja saavad vastu üldsoovitused. Kokku hääletas selle mehhanismi vastu või jäi erapooletuks kaheksa EL-i liikmesriiki.

      Kiri ÜRO-le

      Lõpp-punkti sain ränderaamistiku saagale panna 2019. aasta septembris, mil saatsin ÜRO Peaassamblee presidendile Tijjani Muhammad-Bandele valitsuse mandaadi alusel Eesti riigi nimel kirja, milles teatasin, et Eesti Vabariik ei loe ränderaamistikku endale siduvaks. Samuti tõin kirjas esile Eesti Vabariigi selge õigusliku positsiooni.

      Lubage mul rõhutada, et Eesti jaoks ei ole globaalne ränderaamistik rahvus­vaheliselt siduv, see ei loo Eesti jaoks mingeid õiguslikke kohustusi ega ole ka rahvusvaheline tavaõigus. Pöördumine väljendab seisu­kohti, et kõigil riikidel on suveräänne õigus otsustada ja määratleda oma riiklikku migratsioonipoliitikat ning tagada selle kooskõla üldise rahvusvahelise õigusega. Nõustume, et üldised põhiõigused ja -vabadused kehtivad kõigile isikutele, sealhulgas migrantidele, rõhutame aga sedagi, et üldine rahvusvaheline õigus ei tunnusta migratsiooni kui inimõigust. Hääletusselgitus kinnitab üle seisukoha, et Eesti ei pea globaalset ränderaamistikku õiguslikult siduvaks ega ülimuslikuks Eesti seaduste suhtes. Samuti ei loo ränderaamistik uut rahvusvahelist õigust ega muuda kehtivat tavaõigust. Eesti kinnitab üle, et ränderaamistikku ei saa käsitleda kui riikide praktika ega õigusveendumuse (opinio juris) väljendusena uue rahvusvahelise tavaõiguse tekkeks. Eesti on järjepidev vastuseisja (persistent objector) ja väljendab selget tahet, et kui tekib või võetakse vastu siduv rahvusvahelise õiguse norm, siis tuleb see lugeda Eesti suhtes mittesiduvaks.

      Kiri ÜRO Peaassamblee presidendile

      September 2019

      Kuid nagu olin juba 3. jaanuaril 2019 Delfi arvamusloos ennustanud, on ränderaamistiku terminoloogia ja ideoloogia hakanud laienema muudesse rahvusvahelistesse dokumentidesse ning seda püütakse samuti importida ka EL-i dokumentidesse. Ajal, kui neid ridu kirjutan, on EL-i riikide laual Post-Coutonou koostööleppe projekt. Selle leppega määratletakse koostöö ühelt poolt EL-i ja teiselt poolt Aafrika, Vaikse ookeani ning Kariibi mere riikidega. Kokku hõlmab see riikide kooslus EL-i jaoks 79 riiki. Selles leppes on rändevaldkonnas sisse kirjutatud rändeleppe terminoloogia ning põhimõtted rände soodustamiseks.

      Asetasin sellele leppele Eesti riigi poolt reservatsiooni ehk tahtsin märku anda, et selline leppe sõnastus ei ole Eestile vastuvõetav. Teine riik, kes samasuguse reservatsiooni asetas, oli Ungari. Ka EL-i välisministrite koosolekul rõhutasin, et see lepe peab selgelt deklareerima, et rändeküsimustes peab riikidele jääma suveräänsus. Selle leppe saatusest võib migratsiooniküsimustes ennekõike Aafrika-EL-i vahel sõltuda äärmiselt palju, sest lepe kavatsetakse sõlmida tervelt kahekümneks aastaks.

      Kiri ÜRO Peaassamblee presidendile, millega Eesti Vabariik distantseerus ÜRO ränderaamistikust.