Välisminister. Urmas Reinsalu

toetused on võrreldes teiste riikidega nõnda madalad.

      Selle otsusega jäi Eestisse ümber asustamata umbes 350 pagulast. Sise­ministeerium tegi 2017. aastal ettepaneku asustada Türgist kahel aastal veel 80 pagulast ehk kokku 160 pagulast. Pärast teravat võitlust valitsuses jäi lauale poole vähem ehk maksimaalselt 40 pagulast 2018. aastal ja teist sama palju 2019. aastal. Kuid nüüd asus teise tõkkena tööle omaaegne tehtud seaduseparandus: kuna 2018 faktiliselt kedagi ümber ei asustatud, siis parlamendi mandaadi aega ei kasutatud ära ja 40-st sai 0. Seega, algse taotletud 160 asemel 40 isikut.

      Lisaks olid pidevalt õhus erinevad initsiatiivid, et Eesti seoks ennast püsi­vate rahvusvaheliste kohustustega. Arutlusel oli toonase siseministri Hanno Pevkuri ettepanek lepingu sõlmimiseks ÜRO pagulasasjade ülemvolinikuga, mis oleks meid sidunud raamiga hakata püsivalt panustama globaalsesse pagulaste ümberjaotamise skeemi. Pärast pikka võitlust õnnes­tus see vetostada.

      EL-i eesistumise ajal 2017 oli laual ka Eesti kui eesistujariigi võimalik ettepanek kohustuslike pagulaskvootide sisseseadmisest kriisimeetmena. See oli üliohtlik, sest oleks meilt võtnud hiljem argumendi sellele vastu seista. Minu ettepanekul õnnestus läbi suruda Eesti kui eesistujariigi ettepanek, et igasugune ümberasustamine ja paigutamine on riikidele vabatahtlik.

      Toona ütlesid paljud ametnikud, et see on ikka väga paha toon, kui eesistujariik sellise seisukoha võtab. Võtsime ja midagi hullu ei juhtunud. Jooksvalt on esitatud taotlusi ka ad hoc pagulaste vastuvõtmiseks, nt viimati Itaalia ettepanek laevapagulasi ümber asustada. Minu ettepanekul vastas Eesti valitsus keelduvalt, pakkudes igakülgset muud abi pagulaskriisi ohjeldamisel kohapeal. See peakski minu hinnangul olema meie rahvusvaheline roll: abistada kriisis olevaid riike kohapeal ning anda humanitaarabi. Eesti ei peaks tulevikus enam täiendavaid kohustusi isikute ümberpaigutamisel ja jaotamisel võtma. Tagasi vaadates oli see võitlus selles mõttes oluline, et kui Eestis oleks mastaabi mõttes olnud umbes 500 pagulast enam, oleks see moodustanud juba suurema kogukonna, mis oleks sisemiselt hakanud integreeruma ja tõmbama ligi omakorda suuremat arvu inimesi.

      Kõigis neis diskussioonides pagulaskriisi teemadel oli mul valitsuse laua taga istudes veider tunne. Minul olid oma arusaamad, millesse usku­sin, teiste erakondade poliitikud aga esindasid koos ametnikega hoopis sisuliselt Euroopa Komisjoni positsiooni.

      Nende aastate jooksul võideldes kujunes minus välja sügav veendumus, et ka rahvusvahelistes suhetes on ausam, kui riik ütleb välja oma tegeliku kavatsuse ning positsiooni, ja seda kaitstes otsib kindlasti kompromissi, kuid oluline on iseennast mitte maha salata.

      Pagulaskriisi võitluses ütlesid mulle nii mõnedki ametnikud, et ma ajan õiget asja, aga seda ei tohiks avalikult teha. See tähendaks, et peaksime peitma oma tegelikku positsiooni, olema kavalad, siis suured Lääne-Euroopa riigid ei pane tähele.

      Vihakõne raamotsus

      Teine teema, mis kinnitas minu veendumust, et ka riikidevahelistes suhetes tuleb kaitsta oma seisukohti, oli EL-i vihakõne raamotsus. See oli Eestile kingitus 2007. aastast toonaselt justiitsministrilt Rein Langilt, kes selles raamotsuses EL-i justiitsministrite tasemel kokku leppis. Kui ma 2015. aastal justiitsministriks sain, siis esimene asi, mille asjus toonane kantsler Norman Aas ning kriminaalpoliitika asekantsler Kristel Siitam-Nyiri minu juurde tulid, oli küsimus, mis selle määrusega teha. Selle rakendamise seadust olid minu eelkäijad juba aastaid keerutanud nagu kuuma kartulit. Andres Anvelti ajal oli seaduseelnõu saanud valmis, aga siis tuli Jürgen Ligi skandaal seoses sisserändaja pojaga, mis tähendas, et sotsid ei tahtnud viha­kõneseadust kohe pärast seda välja saata, et vältida muljet, nagu oleks see Ligi suukorvistamise seadus. Keerutasin seda mina­gi pöialde vahel. Ametnikid kinnitasid, et kohe-kohe saadetakse Euroo­pa Komisjoni õigusasjade direktoraadist kuri kiri rikkumis­menetluse alustamise kohta.

      Nagu elus ikka tekkis selles olukorras lahendus hoopis mujalt. EL-is oli tõhustatud koostööna asutamisel uus asutus, Euroopa Prokuratuur. Selle asutuse mõte oli survestada Euroopa tasemel rahvuslikke uurimisasutusi jõudsamalt tegelema EL-i vahendite maksupettustega, mille puhul olid kurikuulsad eriti viimase finantskriisi ajal mitmed Vahemere-äärsed riigid.

      Eestil sellega mingeid probleeme ei olnud, ka meie peaprokurör Lavly Perling suhtus asjasse tõrksalt, nähes selles mingit pidi sekkumist nende asjadesse. Asja tõsiseltvõetavuse huvides oli vaja kokku saada vähemasti 20 EL-i riiki. Tallina saabus mind veenma toonane EL-i justiitsasjade volinik Vera Jourova. Teise teemana võttis ta lauale vihakõnemääruse. Ütlesin talle omavahel, et mul on kaks tingimust: „Esiteks, selgita asi ära meie pea­prokurörile. Teiseks, viska see vihakõnemääruse rikkumismenetluse kiri kapi taha.“ Nii faktiliselt juhtuski. Eesti on selle prokuratuuri liige, paar Eesti prokuröri saavad kõrgemat palka, Jourova sai oma tahtmise ning kuni läinud aasta lõpuni valitses vaikus. Nüüd aga seadis Ursula von der Leyeni komisjon oma tööplaanis uued ülesanded ja meie asi kaevati kuskilt laekast välja koos Rumee­niaga ja Eesti sai kirja rikkumismenetluse kohta. Oma välisministriameti viimase allkirjana saatsin Euroopa Komisjonile meie valitsuse vastuse, mis on ühemõtteline: Eesti täidab kõiki vajalikke nõudeid ja mingiks täiendavaks sõnavabaduse kriminaliseerimiseks pole Eestil tarvidust. Nukker oli näha, et opositsioonis olles tormas Reformierakond kohe Euroopa Komisjoni nõudmist täitma ja esitas parlamendi menetlusse eelnõu, mis täiesti sürrealistlikus sõnastuses näeb ette avalikku korda (ähmane mõiste selles kontekstis) rikkuva vihakõne eest kuni kolmeaastase vangistuse.

      USA palub Eesti abi

      Tõsine poleemika kerkis valitsuses üles seoses sellega, et Donald Trump otsustas mitte vetostada Kongressi resolutsiooni tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana. ÜRO Peaassambleel algatati USA tegevust hukka mõistev resolutsioon. USA suursaadik ÜRO juures pöördus liitlasriikide poole tungiva palvega mitte toetada seda resolutsiooni.

      Sellistes küsimustes langetab hääletuse üle otsuse välisminister. Kui EL-i riikidel on ühine positsioon välja kujunenud, siis nii käitutakse. Jeruusa­lemma küsimuses oli aga teada, et ligi veerand EL-i liimesriikidest ei kavatse Ühendriike hukka mõistva avaldusega ühineda. Tegin sellekohase ettepaneku valitsuse koridoris ka Sven Mikserile, kes vastas mulle ähmaselt. Seepeale palusin peaminister Ratast panna hääletamise küsimus valitsuse päevakorda. Sama päeva õhtul valitsus arutaski teemat, kuid minu ette­panek mitte hääletada USA vastu ei leidnud toetust.

      Hiljem põhjendasin seda Postimehele: „Tegin selge ettepaneku välis­ministrile, et juhul kui EL-i riigid ühtset positsiooni ei kujunda, siis Eesti ei peaks hääletama. Välisminister võttis mu seisukoha teadmiseks.“ Selgitasin Postimehele, et olnuks ratsionaalne oma vana sõbra palvele vastu tulla ja mitte osaleda hääletamisel. „Mitte seetõttu, et vastasel juhul hakkaks USA mingit kiusu ajama, vaid seetõttu, et sõpra tuntakse hädas ja kogu lugu. Meil on võrreldes paljude teiste maailma riikidega eriline suhe. Liiga kiirelt unustame USA sõnastatud mittetunnustamispoliitika 50 aastat ja tõttame hinnanguid andma sellises keerulises ja tundlikus küsimuses,“ sedastasin Postimehele. Märkisin, et küsimus ei olnud rahvusvahelise kogukonna jaoks sugugi üheplaaniline ning hääletamata jätsid ka näiteks Kanada ja Austraalia.

      Mõistsin hukka ka kõlanud argumendi saada Julgeolekunõukogu kampaanias USA-vastaste riikide hääli: „Nii nagu meil oleks praegu veider nende riikide käitumist hukka mõista, poleks resolutsiooni toetanud riigid seda teinud kuidagi ka Eesti suhtes. On kuluaaris väidetud, justkui selline hääletus aitaks korjata meil Ameerika-vastaste riikide hääli Julgeolekunõukogu liikme kampaanias. Sellise filosoofiaga kaasa minna oleks enam kui kahtlane ja võiks meid viia suisa rahvuslike julgeolekuhuvidega vastanduvatele positsioonidele.“

      Mikser vastas mulle Postimehes: „Ma ei usu, et see nüüd muutub valit­suse sees suureks mõraks. Eile kabineti istungil arutasime seda küsimust, kus Urmas Reinsalu ka oma eriarvamust väljendas. Aga peaministri juhis, samuti nagu minu ettepanek, oli lähtuda Euroopa (Liidu) ühisest positsioonist, mida väljendati ka hiljutisel Ülemkogul ja nii ka tegime.“

      Tegelikkuses ei hääletanud EL-i riigid ühtselt, tervelt kuus liikmesriiki ei hääletanud USA vastu ja nendega ei juhtunud