Välisminister. Urmas Reinsalu

      Protest Sven Mikserile

      Eraldi huvitav poleemika Eesti seisukohtade suhtes tekkis seoses välis­minister Sven Mikseri 2019. aasta välispoliitika kõnega Riigikogus. Vastavalt protseduurile esitab välisminister selle kõigepealt valitsusele.

      Lugedes seda kõnet torkas mulle silma sõna natsionalism kasutamine halvustavas kontekstis: „Kuidas vastata väljakutsetele, mis on seotud illiberalis­mi, autokraatia, natsionalismi, isolatsionismi ja mõjusfääride väärtustamisega?“ Kuidagi meenusid selle retoorika pruukimisel mulle ajad, kui Rävala puiestee kandis veel Lenini nime. Avasin selle päeva­korrapunkti arutelu valitsuse istungil ning palusin see termin halvustavas kontekstis kõnest kõrvaldada. Just rahvuslike (ehk siis Mikseri sõna­kasutuses natsionalistlike) huvide kaitse peaks olema välispoliitika keskne ülesanne, seda muidugi teiste riikidega koostööd tehes. Valitsuse istungil Mikserit polnud, arenes pikem sõnavahetus Indrek Saare kui toonase sotside valitsus­delegatsiooni juhi ja kultuuriministriga. Poleemika katkestas Jüri Ratas, kes palus mul saata selles küsimuses välisministrile kiri.

      Selles kirjas Mikserile andsin teada, et palusin istungil avada arutelu ettekande üle, sest ettekanne käsitleb retoorilises hukkamõistvas toonis natsionalismi kui probleemi Eesti välispoliitika jaoks kõrvuti selliste nähtustega, nagu autokraatia, mõjusfääride väärtustamine ja isolatsionism. Lisasin, et ei ole rahvusluse sellise käsitlusega absoluutselt nõus. Eesti keele tähenduses on natsionalism rahvuslus. Nii määratleb seda ka õigekeelsussõnaraamat. „Eesti keele seletav sõnaraamat“ määratleb natsionalismi ehk rahvuslust kui samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunde ilmingut, mis on suunatud oma rahvuse säilitamisele ja põlistamisele.

      Rõhutasin oma kirjas, et rahvusluses pole mitte midagi halba. Riikide suveräänsuse ja rahvaste enesemääramisõiguse idee on aluseks täna­päevasele rahvusvaheliste suhete süsteemile, tänu millele oli Eestil võimalik iseseisvus taastada. Seega on rahvusluse käsitlemine probleemina Eesti välispoliitika jaoks kas sisuliselt väär või on sõnale natsionalism omistatud eesti keeles mittepruugitav tähendus.

      Eesti on rahvusriik ja rahvuslus on rahvusriigi rahva jaoks enese­teostuse normaalsus. Kirja lõpus tegin Mikserile ettepaneku oma ette­kannet muuta.

      Mikser kommenteeris ERR-ile, et räägib välispoliitikast ega kavatse kõnes sisepoliitilisi avaldusi teha. Kuid just välispoliitika ja rahvuslike huvide seost minu protest puudutaski.

      Rändeleppe valitsuskriis

      Suuremal moel kerkis küsimus rahvuslikest huvidest ja riikide koostööst üles poleemikas ÜRO rändeleppe üle, mis oleks Eesti äärepealt suisa valitsus­kriisini viinud.

      2018. aasta sügisel puhkes nii Eestis kui rahvusvaheliselt arutelu ÜRO ränderaamistiku üle, mis pidi riigijuhtide allkirjad saama sügisel Marokos Marrakeshis toimuval kõrgetasemelisel konverentsil.

      Poleemika avas laiemale üldsusele rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo, kes kirjutas sotsiaalmeedias: „Kutsun üles Eesti poliitika ja meedia parimaid päid lähinädalatel pöörama erilist tähelepanu ÜRO migratsioonikompaktile, mille heakskiitmist plaanitakse detsembris Marokos. Oluline on tutvuda dokumendi enda tekstiga, aga ka nende juriidiliste ja poliitiliste vaidlustega, mis sellega seotud. Kes oskab saksa keelt, siis hea ja kiire sissejuhatuse teemasse saab Saksa kvaliteetajakirjandusest (FAZ, Die Welt jne). Teema puudutab olulisel määral ka Eesti tulevikku.“

      Teema tõstatasid ka opositsiooni kuuluvad parlamendiliikmed.

      Toonane välisminister Mikser viitas selgitusena, et valitsus on sellele dokumendile oma heakskiidu andnud. Lükkasin need väited ühemõtteliselt toona oma avaldusega ümber.

      Valitsus ei ole ÜRO rändelepet kuidagi heaks kiitnud ja langetanud eraldi otsust mingite volituste kohta presidendile.

      Selle aasta 15. märtsil esitas välisministeerium valitsusele heakskiitmiseks Eesti läbirääkimispositsioonid ÜRO rände- ja pagulasleppe kohta. Neid positsioone oli vaja Euroopa Liidu ühise seisukoha kujundamiseks Euroopa Liidu üldasjade nõukogus nende dokumentide suhtes. Tõesti, tegemist ei ole rahvusvahelise lepinguga, kuna nii radikaalset ja ulatuslikku dokumenti poleks eales saadud suure riikide hulga poolt heaks kiita lepingule seatud protseduuridega. Kuid, samas on see ikkagi kokkulepe, kus deklareeritakse suurt hulka hoiakuid ja tegevusi migratsioonialal. Tuumküsimus on, kas see deklaratsioon moondub hilisemas tõlgendamises eeldatavaks tavaks, mille järgimiseks riigid on kohustatud ja mida hinnatakse rahvusvaheliste kohtute ja asutuste poolt. On ju näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus loonud ÜRO kehtivale pagulasseisundi konventsioonile väga avara tõlgendusulatuse. Minu palvel ei langetanud valitsus märtsis otsust Eesti positsioonide kohta samal istungil, vaid katkestas arutelu. Järgmisel istungil, et turvata Eesti suveräänsust oma migratsioonipoliitika üle otsustamisel, lisati minu ettepanekul Eesti positsioonidesse põhimõtted, et lepe ei tohi luua uut rahvusvahelist tavaõigust ning et see lepe ei tohi kaasa tuua riikidele ühtki täiendavat kohustust ning vajadust muuta seadusi. Kuid toonane otsus ei olnud leppe heakskiitmine, vaid valitsuse positsioonide heakskiitmine mandaadiga ametnikele läbirääkimistel neid kaitsta. Rohkem valitsus seda küsimust arutanud pole. Vahepealsel ajal on lepet arutanud liikmesriikide esindajad ning teinud sinna muudatusi. Samuti on rida riike püstitanud Eestile sarnased kahtlused rahvusvahelise tavaõiguse laienemise kohta ja selle tulemusena väljendanud soovi leppega mitte ühineda.

      Rahvusvaheline õigus tunnistab riikide õigust olla nn persistent objector ja selgelt deklareerida, et selle dokumendiga ei ühineta ja selle alusel ei saa tekkida mingeid kohustusi, sealhulgas tavaõigust, mis oleks riigile siduv.

      Arvestades tõsist riski, mille eest hoiatasin selgesõnaliselt kevadel, et lepet võidakse hilisemas praktikas asuda tõlgendama rahvusvahelise tavaõigusena riikidele, kes sellega ühinesid, peab valitsus kiiremas korras arutama seda lepet, loobunud riikide argumente, leppele tehtud muudatusettepanekuid kui ka võimalikke õiguslikke tulemeid ja langetama teadliku otsuse.

      Detsembrikuus Marokos toimub valitsustevaheline konverents, kus riigid hääletavad lepet (mitte ei allkirjasta). Tõenäoliselt formaalselt käetõstmist ei toimu, vaid riigi osalemise akt ja vastuolemise mitteväljendamine loetakse poolthääleks. Riigid, kes ei soovi saada osaks võimalikust leppega kaasnenud rahvusvahelisest tavaõigusest, on seda avalikult väljendanud või teevad seda lähitulevikus. Ehk teisisõnu: mitte allakirjutamine, vaid konverentsil osalemine ja seal eitava seisukoha mitteväljendamine on konverentsi statuudi järgi leppega ühinemise akt. Olen palunud justiitsministeeriumil analüüsida seda lepet riigiõiguslikus vaates.

      Minu jaoks ongi argumendid nii tõsises küsimuses ennekõike riigiõiguslikud. Loodan, et keegi ei kasuta argumenti, et lepe ei kuulu arutamisele põhjendusel, et isepäise käitumisega võime ära peletada mõnede migratsiooni lähteriigiks olevate riikide hääled ÜRO Julgeolekunõukogu hääletusel. Lihtsalt see argument kuulub diplomaatilise taktika, mitte riigiõiguse valdkonda.

      Facebook

      10. november 2018

      Pärast minu avaldust teatas president paar päeva hiljem, et kuna valitsuses pole üksmeelt, tema Marrakeshi ei sõida ja allkirja riigi nimel ei anna. Seejärel tõi välisminister Mikser rändepakti teema valitsuse kabinetiistungile. Sama päeva hommikul toimus veel valitsuse 100. aastapäeva pidulik istung Õpetajate Majas, millele järgnes valitsuse pressikonverents, kus kired välisministriga tõusid üsna kõrgele. Jüri Ratas tundis end ebamugavalt.

      Õhtul alanud valitsuse kabinetinõupidamine oli minu elu üks raskemaid istungeid. Ametnikud ja koalitsioonipartnerid püüdsid mult jahi välja keelitada. Minu taskus oli trumbina endiselt õiguskantslerilt Allar Jõksilt tellitud analüüs rändepakti võimalike õigusmõjude kohta ning justiitsministeeriumi hinnang.

      Oma õiguslikus analüüsis rändepakti kohta sedastasid Soraineni büroo vandeadvokaat Jõks ja advokaat Pihlak selgelt, et tegemist on ulatusliku kaudse mõjuga kohustustega.

      Arvestades, et ränderaamistik ei ole rahvusvaheline leping, tuleb kaaluda, kas tegemist