Värske Rõhk nr 71 (3/2021). 3 2021

      Heneliis Notton (19):

      „Minu igapäevatööks on kirjutamine, kuid armastan napisõnalisust. Viibin äärmustes, aga mainin üksnes mõõdukust.”

      Lizzy Lethal (24),

      vt lühi-

      intervjuud lk 96.

      Lisanna Lajal (21):

      „Elan ja õpin Tartus (mida muud kui kirjandust). Meeldivad inimesed, sõnad ja seosed.”

      Kristel Zimmer

      The SOFAR Channel, 0,000001 MHz

      Mul läks esimest korda uni ära, kui olin kuuene. Mingi kohisev hääl ja imelik kõhuvalu ajasid mind üles. Proovisin küll taas suikuda, aga ei õnnestunud. „Okei, käin siis vetsus ära,” mõtlesin, ja käisingi. Tagasi voodis, ei tulnud ikkagi und, kuigi kõhukergendamine oli kasulik.

      „Ei tea, ei tea, mis saab,” mõtlesin, hõõrusin rähma silmist ning alustasin päeva, püüdmata enam und leida.

      Seitsme ja poolesena tikkus uni ikka ligi – kruus ei tahtnud aeg-ajalt kõikumata käes püsida ning piim ei tahtnud lõpetada maha tilkumist. Tundsin, et sõrmed on kuidagi nõrgad … Nagu lihased poleks piisavalt puhkust saanud …

      „Olen ju alles seitsme ja poolene,” mõtlesin, „olen kasvav tugev keha, aga juba sellised nähud.”

      Ajasin allesjäänud piima potis parajalt palavaks, lisasin mett ja jõin ära. Tundsin, et suudan siiski veel magada. Vähkresin voodis küljelt küljele. Ei selili ega kõhuli tulnud und, kuigi vahepeal sai juba kümme täis.

      „Mu esimene juubel, aga pole sõbakestki silmale saanud,” juurdlesin endamisi tavatu olukorra üle.

      Ma ausalt arvasin, et inimesed võivad vabalt varem magama jääda. Ükskord viie ajal mängisin tüdrukuga, kes olevat esimesest aastast alates järjest maganud ning alles nüüd esimest korda teiste lastega kohtub. Tundus, et talle väga meeldib ärkvel olla ja mängida. Ma tavaliselt ei viitsi enam.

      Pärast seda päeva ei näinud ma kunagi und. Polnud kaugel aeg, kui aeg täiesti kadus. Kohin, mis mind kuueselt üles ajas, oli muutunud kõrvulukustavaks. Ema küsis, kas tahan, et ta mulle unelaulu laulaks, aga siis sain aru, et olen viimased kümme aastat hoopis mere ääres külitanud. Või külitas meri minu ääres. Kõik mu ärkvelolekuaastad – laine laine haaval said neist laugjad liivavallid.

      Kõige hullemate tormide ajal tungis liiv mulle suhu ning sealt edasi alla makku. Kuna olin sünni järel elanud inimlapse piimaelu ja mu keha polnud räniga harjunud, kannatas soolestik pideva düsbakterioosi all. „Kole lugu küll, aga mis ma ikka virisen,” hingasin lepliku nohinaga välja ja sulgesin silmad.

      Lapse mure

      kelleks tahad saada varsti umbes täna

      või homme õhtu paiku pärast sööki

      kausi põhjast vaatas ja mõtles mulle vastu

      kollane karu kaks lille ja pall

      ma saan aru mis sa ütled härra karu aga

      minu haiguse sümptomiks on hingamine

      ja su sõrmede pehmed karvased otsad

      on mu kurgus liiga sügaval

      1.TASAND

      hõõguval näol auravad pisarad

      kollased anuvad silmad

      uisutan üle

      su külmunud kõhu

      valgetel linadel lamad

      2.TASAND

      aina sadas, tundusin lõppevat sinnasamasse hange

      aga lõppu ei tundunud tulevat olid punane välk olid

      kaks tuhat roosi igas mu unenäos sadas sind taevast

      alla mu sülle ei mahtunud ära kõik sinu selgete

      pilkude sinised kardinad ja ripsmete lõputu aas

      3.TASAND

      sama maja kaks akent võisime olla eelmises elus

      mina vaatan välja ühest sina teisest

      ilmutus pilvitus taevas paistis olevat sulle

      kui hea ja viisakas inimene heitsin end aknast alla

      1.STSEEN

      lilleline seelik toolileenile toetub

      telefon ei tööta nii külmas toas

      pole ma varem viibinud kui siin peaks

      keegi või miski plahvatama siis mitu

      ohkamist see võtaks et kõik jälle maha jahtuks

      2.STSEEN

      telefon heliseb punaseks värvitud huuled

      puutuvad vastu valge kohvitassi serva

      udused prillid kuum asfalt sulab

      üle lõputa parkla sinised silmad taevana

      su juuste ringteedes mu sõrmed on sõlmes

      VARIANDID EPILOOGIKS

      sõidan rattaga lumisel raudteel

      paks udu tegi mulle kleidi selga

      tossava korstna kõrval hoian sul käest

      pillatud kaleidoskoobiga kirjutatud sõnu

      vaatame linna valgeid ja halle linde

      halvatud pilvi ja autosid päikesest õhetav

      armastus röövis mu sõnade puna

      Halb peidukas

      politseikoor naise ja tädiga

      nutavad koos, istuvad häbiga

      suudeta püüavad laulda

      käteta hoiavad saua

      kõkutaja uputas värinad

      õpetaja kukutas läbi nad

      mu ema ja koer ja klounid

      tagatoas tatsuvad valssi

      mürgimao seguga morssi

      ilmed muutuvad, väreled

      mu keha ja poeg ja houmid

      tulid mulle unenäkku järele

      Marta Talvet

      *

      õrnus hakkab ikka vulisema

      kui mitte suus

      siis silmades

      sulud avarduvad

      suled värelevad

      soov punuda pesa

      hakkab iseennast punuma

      mina

      ei saa midagi teha

      soovid