P.S. Ma armastan sind. Cecelia Ahern

ma olen juuksur, mitte ilukirurg. Sa saad selline välja näha vaid siis, kui lõikad selle pildi välja ja klammerdad endale pähe.””

      „Ei! Leo, sa ju ei öelnud talle nii?” Holly suu vajus üllatusest ammuli.

      „Muidugi ütlesin! Sellele naisele oli vaja seda öelda – muidugi, see oli ju abiks? Vuhverdada siia kohale, ise riides nagu teismeline. Milline ta küll oli!”

      „Aga mida ta ütles?” Holly pühkis naerust pisaraid. Ta polnud juba kuid sedasi naernud.

      „Lappasin ajakirja ja leidsin sealt kena pildi Joan Collinsist. Ütlesin, et hoopis see on tema masti. Ta paistis sellega rahul olevat.”

      „Leo, ta ei julgenud tõenäoliselt öelda, et see ei meeldi talle.”

      „Ah, keda huvitab? Mul on piisavalt sõpru.”

      „Imestan küll,” naeris Holly.

      „Ära liiguta,” käsutas Leo. Ta oli ühtäkki hirmus asjalik, huuled keskendumisest kokku surutud, ja harutas Holly salke, et neid värvimiseks ette valmistada. Sellest piisas, et Holly jälle naerma purskaks.

      „Ära jama, Holly,” ütles Leo meeleheitlikult.

      „Ma ei saa sinna midagi parata, Leo. Ise sa ajasid mu käima ja nüüd ma ei saa pidama ...”

      Leo jättis oma tegevuse pooleli ja jälgis naist lõbustatult. „Ma arvasin alati, et sa oled opakas. Mitte keegi ei kuula mind.”

      Holly naeris veelgi kõvemini. „Anna andeks, Leo. Ma ei tea, mis mul viga on, ma lihtsalt ei saa pidama.” Holly kõht valutas naermisest ja ta oli vägagi teadlik neist uudis­himulikest pilkudest, mida ta endale tõmbas, kuid ei saanud tõesti midagi parata. Tundus, nagu kogu viimaste kuude jagu rõõmu oleks korraga paisu tagant välja pääsenud.

      Leo toetas taguotsa töötasapinnale ja jälgis naist. „Sa ei pea vabandama, Holly. Naera, palju tahad. Tead ju küll, mida öeldakse: see teeb südamele head.”

      „Oi, ma pole ammu niimoodi naernud,” luksatas Holly.

      „Noh, sul pole vist naermiseks eriti põhjust ka olnud,” naeratas mees kurvalt. Ka Leole oli Gerry südamelähedane olnud. Nad narrisid teineteist, mil iganes kohtusid, kuid teadsid alati, et see oli ainult lõbu pärast. Leo jättis unistamise, sasis mänglevalt Holly juukseid ja andis talle pealaele musi. „Aga sinuga saab kõik korda, Holly Kennedy,” kinnitas ta naisele.

      „Aitäh, Leo,” ütles Holly rahunedes ja mehe murest liigutust tundes. Leo asus uuesti tema juuste kallale ja manas ette oma naljaka keskenduva näoilme ning Holly prahvatas jälle naerma.

      „Naera aga, Holly, oota ainult, kuni sul kogemata kogu pea triibuliseks värvin. Küll siis näeme, kes viimasena naerab.”

      „Kuidas Joe’l läheb?” küsis Holly, soovides teemat vahetada, et ennast rohkem mitte häbistada.

      „Ta jättis mu maha,” lausus Leo, lükates jalaga ägedalt tooli hooba ja saates Holly kõrgemale, nii et naine jõnksatas järsult istmel.

      „Oi-oi, Le-eo, m-m-mul on niiii kah-juuu. Te olite koos niiii nunnuuuud.”

      „Jah, noh, preilike, enam me niiii nunnuuuud pole. Ta vist käib kellegi teisega väljas. Igatahes. Ma kavatsen lisada kaht eri tooni blondi: kuldset ja seda, mis sul ennegi oli. Muidu läheb vasekarva, aga seda ma teen ainult oma prostituutidest klientidele.”

      „Leo, mul on kahju. Kui tal üldse mõistust peas on, siis küll ta saab aru, millest ilma jääb.”

      „Tal arvatavasti pole mõistust, nii et jah. Läksime kaks kuud tagasi lahku ja talle pole see veel kohale jõudnud. Või hoopis on ja tal on hea meel. Mul on kõrini, mulle aitab meestest. Hakkan heteroks.”

      „See on küll kõige lollim jutt, mida ma kuulnud olen ...”

      Holly lahkus salongist, meel rõõmus. Kuna Gerryt polnud tema kõrval, heitis mõni mees talle pilke – see oli Hollyle võõras ja tekitas ebamugavust –, nii et ta tormas auto turvalisse rüppe ja valmistus vanematekoju sõitma. Seni oli kõik hästi läinud. Leod külastada oli olnud õige otsus. Leo nägi ka murtud südamega nii palju vaeva, et teda naerma ajada. Holly pani seda tähele.

      Portmarnockis sõitis ta vanematekodu ette tänava äärde ja hingas sügavalt sisse. Holly oli emale üllatuseks talle hommikul esimese asjana helistanud, et kohtumiseks aeg kokku leppida. Kell oli nüüd pool neli ja Holly istus autos, liblikad kõhus. Kui vanemate paar viimase kuu jooksul tehtud külaskäiku välja arvata, polnud ta perega peaaegu üldse aega veetnud. Ta ei igatsenud tähelepanu, mida neilt saaks, sest sellega kaasneks puurivate küsimuste laviin tema enesetunde ja selle kohta, mida ta kavatseb ette võtta. Ent nüüd oli aeg see hirm kõrvale heita. See on tema perekond.

      Holly vanematekodu asus Portmarnocki ranna vastas, kus sinine lipp andis aimu vee puhtusest. Ta parkis auto ja vahtis üle tee mere poole. Ta oli elanud siin sünnist saati kuni päevani, mil oli Gerryga kokku kolinud. Talle oli meeldinud ärgata kaljudesse laksuva mere ja kajakate äreva kisa peale. Meri oli olnud suurepärane eesaed, eriti suvel. Sharon oli omal ajal elanud nurga taga ja suve palavamatel päevadel olid nad randa läinud, parimad hilbud seljas, et otsida kõige nägusamaid noormehi. Holly ja Sharon olid teineteise täielikud vastandid: Sharonil olid pruunid juuksed, hele nahk ja suured rinnad, Hollyl blondid juuksed, tõmmum nahk ja väikesed rinnad. Sharon oli vali, hõikas poisse ja kutsus neid ligi. Holly püsis vait ja flirtis pilguga, keskendudes oma lemmikule, ega pööranud pilku, kui noormees seda märkas. Holly ja Sharon polnud tegelikult sellest peale kuigi palju muutunud.

      Holly ei kavatsenud kauaks jääda, tal oli plaanis vaid veidi juttu ajada ja ümbrik kaasa võtta. Ta oli nõuks võtnud lõpetada selle piinava mõistatamise, et mis seal küll olla võib. Ta hingas sügavalt sisse, vajutas uksekellale ja manas kõigile vaatamiseks naeratuse näole.

      „Tere, kullake! Tule sisse, tule sisse,” ütles ema, näol talle omane soe ja armastav ilme, mis tekitas Hollys iga kord tahtmise talle musi anda.

      „Tere, ema. Kuidas läheb?” Holly astus tuppa ja tundis tuttavat kodu lõhna. „Oled üksi?”

      „Jah, su isa on Declaniga väljas, nad ostavad tema tuppa värvi.”

      „Ära ütle, et ta elab ikka veel sinu ja isa rahakoti peal!”

      „Noh, isa omal võib-olla küll, aga minu omal kindlasti mitte. Ta käib nüüd öösiti tööl, nii et vähemalt on tal veidi taskuraha. Kuigi me ei näe, et sellest sentigi siia kuluks,” itsitas ema ja suunas Holly kööki, kus pani kannu tööle.

      Declan oli Holly noorim vend ja pere pesamuna, nii et emal ja isal oli ikka veel tunne, et peaks poissi poputama. Kuid nende „beebi” oli nüüd kahekümne kahene, õppis kolledžis filmiproduktsiooni ja kõndis pidevalt ringi, video­kaamera näpus.

      „Mis tööd ta nüüd teeb?”

      Ema pööritas silmi. „Ta liitus mingi bändiga. The Orgasmic Fish, ütlevad nad vist enda kohta, või midagi sellist. Mul on neist juttudest kõrimulguni, Holly. Ma lähen hulluks, kui ta kavatseb veel kord rääkida sellest, kes kõik esinemistel kohal olid ja neile lepingut lubasid ja kui kuulsaks nad kunagi saavad.”

      „Vaene Deco. Ära muretse, küll ta lõpuks midagi leiab.”

      „Ma tean, ja see on naljakas, sest kõigist mu kallitest lastest on tema see, kelle pärast ma kõige vähem muretsen. Küll ta leiab oma tee.” Nad võtsid tassid elutuppa kaasa ja seadsid end televiisori ette istuma. „Sa näed hea välja, kullake. Mulle meeldib su soeng. Huvitav, kas Leo mulle ka kunagi soengu teeks või olen ma tema stiilide jaoks liiga vana?”

      „Noh, kuni sa ei taha Jennifer Anistoni soengut, pole hullu.” Seejärel rääkis Holly emale salongis käinud naisest ja nad olid mõlemad naerust kõveras.

      „Ma ei taha Joan Collinsi välimust, nii et hoian temast pigem lihtsalt eemale.”

      „Mõistlik.”