P.S. Ma armastan sind. Cecelia Ahern

totakates väikestes kingades ringi saalimisest tuld välja. Ta oleks tahtnud üle kõige istuda suure laua taha oma sõprade juurde, kes olid õhtu otsa naerust kõveras olnud, ilmselgelt lõbutsemas. Mõnel veab, tabas ta end mõtlemas. Ent niipea kui Holly oli Gerryga pruutpaari sviiti sisenenud, kadusid päevamured ja kogu asja mõte sai selgemaks.

      Holly põsele voolasid pisarad ja naine taipas, et oli end jälle unistama unustanud. Ta istus tardunult diivanil, telefon tema kõrval ikka veel hargilt maas. Tunnid näisid noil päevil mööduvat, ilma et ta oleks kellaaega või nädalapäevagi teadnud. Tundus, nagu elaks ta väljaspool keha, olles tuim kõige vastu peale valu südames, kontides ja peas. Ta oli lihtsalt nii väsinud ... Kõht korises ja Holly taipas, et ei mäletanud, millal viimati sõi. Äkki eile?

      Ta vantsis kööki, seljas Gerry hommikumantel ja lemmikud roosad diskodiiva-sussid, mis Gerry talle eelmisteks jõuludeks kinkinud oli. Holly oli tema diskodiiva, nagu Gerry ikka oli öelnud. Alati esimesena tantsupõrandal, alati viimane klubist lahkuja. Tjah, kus see tüdruk nüüd on? Holly avas külmiku ja põrnitses tühje riiuleid. Ainult köögiviljad ja jogurt, millel parim enne möödas ja mis pani külmiku rõvedalt haisema. Ta naeratas vaevuhoomatavalt, raputades piima­pakki. Tühi. Kolmas asi Gerry nimekirjas ...

      Kaks jõulu tagasi oli Holly Sharoniga šoppamas käinud, et endale Burlingtoni hotellis toimuva iga-aastase balli jaoks kleiti leida. Sharoniga poodides käia oli alati ohtlik ning John ja Gerry naljatasid, kuidas nad tüdrukute šopingu­tuuride pärast jälle jõulukinkidest ilma jäävad. Nad ei pannud eriti palju mööda. Vaesed äraunustatud abikaasad, nimetasid tüdrukud neid ikka.

      Holly oli kulutanud Brown Thomases häbiväärselt suure hulga raha kõige ilusamale valgele kleidile, mida ta oli kunagi näinud.

      „Pekki, Sharon, see põletab taskusse ikka väga suure augu,” sõnas ta süüdlaslikult alahuult näksates ja sõrmedega üle pehme materjali tõmmates.

      „Ah, ära muretse, Gerry aitab augu kinni lappida,” vastas Sharon oma kurikuulsa itsituse saatel. „Ja ära ütle mulle „pekki, Sharon”. Iga kord, kui poes käime, ütled nii. Kui sa ette ei vaata, võib juhtuda, et solvun. Osta see paganama hilp ära, Holly. On ju jõulud, andmise aeg ja kõik see värk.”

      „Issand, sa oled nii kuri, Sharon. Ma ei tule sinuga enam kunagi šoppama. See on umbes pool kuupalka. Mida ma ülejäänud kuu aega teen?”

      „Holly, kas sa pigem sööd või näed püss välja?”

      „Ma võtan selle,” lausus Holly erutatult poemüüjale.

      Kleit oli madala dekolteega, näidates täiuslikult Holly kena väikest rinda, ning lõhikuga, mis ulatus reieni ja paljastas naise saledad jalad. Gerry ei saanud temalt pilku. Aga seda mitte Holly ilu tõttu. Talle lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas sai niisugune väike hilp nii palju raha maksta. Kui nad olid ballile jõudnud, tarvitas preili diskodiiva taas liiga palju alkoholi ja suutis kleidiga üks-null teha, ajades rinna­esisele punast veini. Holly üritas edutult pisaraid tagasi hoida, samal ajal kui mehed lämisesid oma kaaslastele, et nimekirja viiekümne neljas punkt keelab juua punast veini, kui seljas on kallis valge kleit. Siis otsustati üksmeelselt, et edaspidi eelistatakse juua piima, kuna selle plekk ei paista kallilt valgelt kleidilt välja.

      Hiljem, kui Gerry ajas õlle ümber, nii et see voolas üle laua ja tilkus Hollyle sülle, teatas naine pisarsilmil, ent tõsimeeli kogu lauale (ja osale ümberkaudsetestki): „Nimekidja deegel viišgend viiš: äda IIAL ošta kallišt valget gleitti.” Nõnda lepiti selles punktis kokku ja Sharon toibus kusagilt laua alt oma koomast, et plaksutada ja moraalset tuge pakkuda. Löödi kokku (kui ehmunud ettekandja oli kohale toimetanud kandikutäie piimaklaase) Holly ja tema asjaliku nimekirja täienduse auks.

      „Mul on su kalli valge gleidi pärast kahju, Holly,” luksus John Hollyle, vajus taksost välja ja lohistas Sharoni koju.

      Kas võis olla, et Gerry oli sõna pidanud ja tema jaoks enne surma nimekirja kirjutanud? Holly oli veetnud mehega iga minuti igast päevast kuni tema surmani välja ja Gerry polnud seda kunagi isegi jutuks võtnud, samuti polnud Holly näinud meest kordagi seda kirjutamas. Ei, Holly, võta end kokku ja ära ole rumal, ütles ta endale. Ta igatses meest nii väga tagasi, et hakkas juba igasugu hulle asju ette kujutama. Gerry poleks ju seda teinud. Või oleks?

      KOLMAS PEATÜKK

      Holly hõljus ilusate tiigerliiliate põllul, tuul puhus õrnalt, nii et siidjad õied kõditasid sõrmeotsi, kui ta pikkade heleroheliste kõrte vahelt läbi kõndis. Maapind oli paljaste jalgade all pehme ja vetruv ning keha tundus niivõrd kerge, nagu hõljuks ta svamjal pinnal. Linnud sädistasid ümberringi rõõmsalt, tehes oma päevatoimetusi. Päike oli pilvitus taevas nõnda ere, et Holly pidi seda käega varjama, ning iga tuuleiil kandis ninna tiigerliiliate magusat lõhna. Ta tundis end nii ... õnneliku ja vabana.

      Ühtäkki taevas tumenes ja Kariibide päike kadus ähvardava halli pilve varju. Tuul tõusis ja õhk jahenes. Tiigerliiliate õied laperdasid õhus, hägustades Holly silmanägemist. Vetruv pinnas oli asendunud teravate kividega, mis lõikasid ja kriimustasid ta jalgu igal sammul. Linnud ei laulnud enam ning kössitasid nüüd okstel ja vahtisid. Midagi oli valesti ja Holly tundis hirmu. Eemal kauguses paistis pika rohu seest hall kivi. Holly tahtis ilusate lillede juurde tagasi joosta, aga ka teada saada, mis on eespool.

      Lähemale hiilides kuulis ta koputamist. KOPP! KOPP! KOPP! Ta kiirendas sammu ning tormas üle teravate kivide ja kriipivate kõrte, mis vigastasid ta käsi ja jalgu. Ta varises halli kivilahmaka ette põlvili ja karjatas valust, kui taipas, mis see on. Gerry haud. KOPP! KOPP! KOPP! Gerry üritas välja saada. Ta hüüdis Holly nime, Holly kuulis teda!

      Ta võpatas unest, sest välisuksele koputati kõvasti.

      „Holly! Holly! Ma tean, et sa oled seal! Palun, lase mind sisse!” KOPP! KOPP! KOPP!

      Holly liikus välisukseni, segaduses ja poolunes, ning leidis eest meeleheitliku Sharoni.

      „Jummeluke! Mida sa tegid? Ma koputasin juba terve igaviku!”

      Holly vaatas väljas ringi, ikka veel mitte täielikult teadvuse juures. Väljas oli valge ja pisut jahe – küllap hommik.

      „Noh, kas sa mind sisse ei kutsugi?”

      „Jah, Sharon, vabandust. Jäin diivanil tukkuma.”

      „Jumal küll, sa näed kohutav välja, Hol.” Sharon vaatas teda ja tõmbas siis sõbranna oma embusesse.

      „Vau, tänks.” Holly pööritas silmi ja üritas ust kinni tõmmata. Sharon oli alati otsekohene olnud, aga just sellepärast Holly teda nii väga armastaski. See oli ka põhjus, miks Holly polnud Sharoniga viimase kuu jooksul kohtunud. Ta ei tahtnud tõde kuulda. Ta ei tahtnud kuulda, et peab eluga edasi minema, ta tahtis lihtsalt ... Ah, ta ei teadnudki õieti, mida ta tahtis. Ta oli ka õnnetuna rahul. See tundus kuidagi õige.

      „Issand, kui umbne siin on! Millal sa viimati tuulutasid?” Sharon marssis majas ringi, avas aknaid ning korjas tühje tasse ja taldrikuid kokku. Ta viis need kööki, tõstis nõude­pesumasinasse ja jätkas siis koristamisega.

      „Oi, sa ei pea seda tegema, Sharon,” hakkas Holly innutult vastu. „Ma teen ise ...”

      „Millal? Järgmisel aastal? Ma ei taha, et sa elad nagu räpakoll ja meie, ülejäänud, teeskleme, nagu ei märkaks seda. Äkki käid üleval duši all ja kui alla tuled, joome tassikese teed?”

      Dušš. Millal ta end üldse viimati pesi? Sharonil oli õigus, ta nägi kindlasti rõve välja, juuksed rasvased, värv välja kasvanud, must hommikumantel seljas. Gerry oma. Aga seda ei kavatsenud ta ealeski pesta. Holly tahtis, et mantel oleks just selline, nagu Gerryst jäi. Kahjuks hakkas mehe lõhn juba kaduma, asendudes tema enda tuntava lehaga.

      „Olgu, aga piima pole. Ma pole sattunud ...” Holly tundis häbi, et polnud maja ja enda eest hoolitsenud. Ta ei kavatsenud lasta Sharonil külmkappi piiluda, muidu saadaks naine ta kindla peale hullarisse.

      „Tadaa!” hüüatas