Postskriptum. Cecelia Ahern

tänulik, sest ta tiris mind kõigist neist mustadest aukudest välja ja ärkas taas ellu, võimaldades meil koos uusi mälestusi luua.”

      “Ja nüüd? Seitse aastat hiljem? Kas Gerry on ikka veel sinuga koos?”

      Ma vaikin ja jõllitan teda suurte silmadega, nagu valgusvihu ette jäänud jänes. Mul on keeruline sellele küsimusele vastata. Sõnad on just nagu peoga peast pühitud. On ta ikka veel minuga koos?

      “Ma olen kindel, et Gerry jääb alatiseks sinu osaks,” ütleb Ciara õrnalt, tajudes mu ponnistusi. “Ta on alati koos sinuga,” sõnab ta, üritades mind justkui rahustada, nagu ma oleksin selle unustanud.

      Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Kõikjal mu ümber.

      “Jah, muidugi.” Naeratan pingutatult. “Gerry on alati minuga koos.”

      Keha sureb; hing, vaim on jääv. Gerry surmale järgneval aastal oli päevi, mil ma tundsin, et Gerry energia minu sees andis mulle jõudu, tegi mind tugevamaks, muutis mind kindluseks. Ma tundsin, et saan kõigega hakkama. Olin kõikvõimas. Kuid oli ka päevi, mil tunnetasin ta energiat ja see purustas mind miljoniks killuks. See meenutas mulle mu kaotust. Ma ei suutnud seda taluda. Universum oli võtnud kõige olulisema osa mu elust ja see tekitas mus hirmu, et võin kaotada ka kõik ülejäänu. Mõistan, et kõik need päevad olid olulised, sest nüüd, seitse aastat hiljem, ei tunneta ma Gerry kohalolu enam üldse.

      Mõtlen endamisi, kas vale, mille ma olen just kuuldavale toonud, kõlas sama tühjana, kui see minu sees tundus. Vähemalt on see peaaegu läbi. Ciara kutsub publikut üles küsimusi esitama. Lõõgastun veidi, sest tajun lähenevat lõppu. Kolmas rida, paremalt viies istekoht, pabersalvrätt pihku kägardatud, ripsmetušš silmade ümber laiali.

      “Tere, Holly, minu nimi on Joanna. Ma kaotasin mõni kuu tagasi oma abikaasa. Soovin, et ta oleks mulle kirju jätnud nagu sinu abikaasa. Kas sa võiksid meile rääkida, mis viimases kirjas seisis?”

      “Ma tahaks kõikide kirjade sisu teada,” kostab kusagilt ja sellele järgneb nõustuv sosistamine.

      “Meil on aega kirjade sisust rääkida, kui Holly seda teha soovib,” sõnab Ciara küsivalt minu poole vaadates.

      Hingan sügavalt sisse ja välja. Ma ei ole nendele kirjadele nii ammu mõelnud. Üldises plaanis küll, aga mitte ükshaaval ega täpsemalt. Kust alustada. Uus öölamp, uued riided, karaokeõhtu, päevalilleseemned, sünnipäevareis sõpradega … Kuidas nad võiksid mõista, kui olulised need väikesed, pealtnäha tähtsusetud asjad minu jaoks olid? Aga viimane kiri … Naeratan endamisi. Mäletan seda selgesti. “Viimases kirjas seisis: Ära karda uuesti armuda.”

      Nad klammerduvad selle külge. Milline kaunis ja vapper lõpetus Gerry poolt. Joanna ei ole teiste kombel liigutatud. Näen ta silmis pettumust ja segadust. Meeleheidet. Nii sügava leina staadiumis ei ole see miski, mida ta tahtis kuulda. Ta hoiab ikka veel oma abikaasast kinni, miks peaks ta kaaluma lahtilaskmist?

      Ma tean, mida ta mõtleb. Ta mõtleb, et ta ei suuda ealeski kedagi uuesti armastada. Mitte niimoodi.

      3

      Sharon ilmub tagasi poodi, kust enamik inimesi on nüüdseks lahkunud. Ta on endiselt närviline. Kõige pisem poeg magab vankris; mudilane Alex on käekõrval, põsed punased ja õhetavad.

      “Tere, mürakaru.” Kummardun poisi kohale.

      Ta ignoreerib mind.

      “Ütle Hollyle tere,” sõnab Sharon leebelt.

      Poiss ignoreerib teda.

      “Alex, ütle Hollyle tere,” möirgab Sharon nii hirmuäratavalt, et nii mina kui Alex ehmume.

      “Tere,” ühmab poiss.

      “Tubli poja,” sõnab Sharon õrnalt.

      Vaatan teda suurte silmadega. Mind on alati hämmastanud ja hirmutanud, kuidas emaroll temas isiksuse lõhenemise välja toob.

      “Mul on nii piinlik,” sõnab ta vaikselt. “Anna andeks. Ma olen üks suur õnnetusehunnik.”

      “Sa ei pea millegi pärast vabandama. Mul on nii hea meel, et sa tulid. Ja sa saad suurepäraselt hakkama. Sa oled alati öelnud, et esimene aasta on kõige raskem. Mõni kuu veel ja see väikemees on ühene. Sa oled esimese aasta peaaegu üle elanud.”

      “Järgmine on juba ahjus.”

      “Mida?”

      Ta tõstab pilgu, pisarad silmis. “Ma olen jälle rase. Ma tean, ma olen idioot.”

      Ta üritab rahuneda, proovides tugev olla, kuid ta näeb löödud välja. Ta on kurnatud, üleni tühjaks pigistatud. Tunnen ta vastu vaid kaastunnet, mis on iga raseduse avalikustamisega kasvanud samavõrra, kuivõrra rõõm uudisest on kahanenud.

      Kallistades kostab meie mõlema suust korraga: “Ära Denise’ile räägi.”

      Ainuüksi Sharoni vaatamine, kui ta oma nelja poisiga lahkub, tekitab mus stressi. Olen samuti rampväsinud pärast tänase päeva närvipinget, möödunud öö unepuudust ja tunniajalist arutelu väga isiklikul teemal. Olen üdini kurnatud, kuid peame Ciaraga ootama, kuni kõik on lahkunud, et asjad oma kohale sättida ja pood sulgeda.

      “Sa olid absoluutselt suurepärane,” ahhetab Angela Carberry, katkestades mu mõtted. Angela, üks poe suurimatest toetajatest, annetab meile kõik oma tuntud disainerite rõivad, kotid ja ehted, olles seega üks peamistest põhjustest, miks Harakas saab üleüldse eksisteerida. Ciara ütleb naljaga, et talle tundub, et Angela ostab asju puhtalt selleks, et neid annetada. Ta näeb stiilne välja, nagu alati. Süsimust paksu tukaga poisipea, kiitsakas kehaehitus, kaelas pikad pärlid, mis langevad siidkleidi ette seotud lehvile.

      “Angela, nii armas sinust, et sa tulid.” Avastan jahmatusega, et ta sirutub minu poole ja haarab mind oma embusse.

      Näen üle ta õla, kuidas ka Ciara silmad tõmbuvad suureks selle tavapäraselt vaoshoitud naise üllatava õrnusepuhangu peale. Tunnetan läbi riiete Angela luidrat keha, kui ta mind tugevasti kallistab. Päris mitmel korral on ta riidekastid isiklikult poodi toimetanud – jalanõud originaalkarpides, käekotid originaalpakendites – ja meile täpselt öelnud, millisele riiulile me mida peaksime panema ja kui palju raha millegi eest küsima, ootamata sentigi vastutasuks. Seni on temast jäänud üpris ligipääsmatu mulje, ta ei ole tundunud impulsiivse inimesena või kellenagi, kes otsiks füüsilist kontakti. Kui ta mind oma embusest lahti laseb, on ta silmad veekalkvel. “Sa pead seda sagedamini tegema, sa pead seda lugu rohkemate inimestega jagama.”

      “Oi ei,” vastan ma naerdes. “See oli ühekordne üritus, peamiselt selleks, et mu õde mind rahule jätaks.”

      “Aga sa ju ometigi taipad?” küsib Angela üllatunult.

      “Taipan mida?”

      “Kui mõjuvõimas su lugu on. Mida sa inimestele teinud oled, kuidas sa oled iga viimset kui südant selles ruumis puudutanud.”

      Märkan piinlikkusega, et tema taha on kogunenud järjekord inimestest, kes kõik minuga vestelda soovivad.

      Ta krabab mu käest ja pigistab seda natuke liiga tugevasti. “Sa pead oma lugu veel jutustama.”

      “Ma hindan su toetust, Angela, kuid olen selle kord läbi elanud, olen seda kord inimestega jaganud ja nüüd tahan ma selle selja taha jätta.”

      Mu sõnad ei ole karmid, kuid märkan enda juures jäikust, mida ei oleks eeldanud. Otsekui oleksin üheainsa hetkega üle kogu keha teravad, torkivad okkad kasvatanud. Angela lõdvendab kohe haaret mu käe ümber, nagu oleksid mu okkad teda torganud. Hetk hiljem, meenutades, kus ta viibib ja et on veel inimesi, kes minuga rääkida tahavad, laseb ta vastumeelselt mu käest lahti.

      Ta käsi on läinud, mu okkad haihtuvad, kuid miski ta näpistavast haardest jääb minuga nagu sinikas.

      Ronin Gabrieli kõrvale voodisse. Kogu tuba keerleb