Postskriptum. Cecelia Ahern

mis saavad ka protsendi selle ettevõtmise tulust. Sel nädalal räägime surmast – täpsemalt kaotusest ja leinast – ja meiega on täna siin Claire Byrne Iirimaa Kaotusvalust ja samuti mõned neist, kes on Kaotusvalu suurepärase töö tulemusi tunda saanud. Kogu piletimüügitulu ja samuti teie helded annetused lähevad täna otse Kaotusvalule. Üsna pea räägime Claire’iga äärmiselt olulisest, väsimatust tööst, mida nad teevad, abistades lähedase kaotanud inimesi, kuid esmalt tahan teile tutvustada tänast erikülalist, Holly Kennedyt, kes on juhtumisi ka mu õde. Lõpuks ometi oled sa siin!” teatab Claire õhinal. Publik aplodeerib.

      “Nii see on,” vastan ma närviliselt naerdes.

      “Ma olen oma õele peale käinud, et ta meile külla tuleks sellest ajast, kui ma eelmisel aastal podcast’iga alustasin. Mul on nii hea meel, et sa viimaks nõustusid.” Ta sirutub minu poole ja võtab mu käest kinni. “Su lugu on minu elu isiklikult sügavalt liigutanud ja ma olen veendunud, et paljudele inimestele tuleb selle kuulmine kasuks.”

      “Aitäh. Loodetavasti.”

      Panen tähele, et märkmepaber mu käes väriseb ja lasen Ciara käest lahti, et seda vaigistada.

      ““Kuidas rääkida surmast”– see ei ole lihtne teema. Me tunneme end nii mugavalt rääkides oma eludest; sellest, kuidas me elame; kuidas paremini elada, et arutelu surmast on sageli ebamugav või välditakse seda üleüldse. Ma ei tea kedagi, kellega seda vestlust leina teemal parema meelega peaksin kui sinuga. Holly, ole hea, räägi meile, kuidas on surm sind mõjutanud.”

      Köhatan hääle puhtaks. “Seitse aastat tagasi suri mu abikaasa Gerry pahaloomulise kasvaja tagajärjel. Tal oli ajuvähk. Ta oli kolmekümneaastane.”

      Ükskõik kui mitu korda ma selle välja ütlen, paneb see mu kurgu endiselt pitsitama. See osa loost on ikka veel väga toores, ikka veel kõrvetab see mu sisemust. Otsin kiiresti pilguga Sharonilt tuge. Ta pööritab dramaatiliselt silmi ja haigutab. Naeratan. Ma saan sellega hakkama.

      “Me oleme täna siin, et rääkida leinast. Mis mul teile siis öelda on? Ma ei ole mitte millegi poolest eriline, surm puudutab meid kõiki ja nagu paljud teist siin täna teavad, on lein väga kompleksne teekond. Leina ei saa kontrollida, suurema osa ajast võib tunduda, et see kontrollib sind. Ainus asi, mida sina saad kontrollida, on see, kuidas sa sellega toime tuled.”

      “Sa ütlesid, et sa ei ole mingil viisil eriline,” sõnab Ciara, “kuid igaühe isiklik kogemus on eriline ja me saame üksteiselt õppida. Ükski kaotus ei ole lihtne, aga kas sulle tundub, et kuna te Gerryga kasvasite koos üles, tegi see sinu kaotusvalu kuidagi intensiivsemaks? Ma mäletan juba väikesest peale, et ei olnud Hollyt ilma Gerryta.”

      Ma noogutan ja hakkan jutustama, kuidas me Gerryga kohtusime. Väldin publiku vaatamist, et seda enda jaoks lihtsamaks teha, justkui räägiksin iseendaga, täpselt nagu ma duši all harjutasin. “Ma olin neljateistkümneaastane, kui temaga koolis kohtusin. Sellest päevast alates sai minust Gerry ja Holly. Gerry pruut. Gerry abikaasa. Me kasvasime koos suureks, me õppisime teineteiselt. Ma olin kahekümne üheksane, kui ta kaotasin, ja minust sai Gerry lesk. Ma ei kaotanud ainult teda ega osakest endast, vaid mul oli tunne, et ma kaotasin iseennast. Mul ei olnud aimugi, kes ma olen. Pidin end uuesti üles ehitama.”

      Näen paari pead kaasa noogutamas. Nad teavad. Kõik nad teavad ja kui nad veel ei tea, siis kohe saavad teada.

      “Kaka,” kostab vankrist lapsehääl ja sellele järgneb itsitamine. Sharon püüab oma mudilast vaigistada. Ta pistab käe hiiglaslikku kotti ja tõmbab sealt välja maasikajogurti kattega riisikrõbuski. Krõbusk haihtub vankrisse. Itsitamine lakkab.

      “Kuidas sa end uuesti üles ehitasid?” küsib Ciara.

      Tundub imelikuna rääkida Ciarale millestki, mille ta koos minuga läbi elas, nii et pöördun publiku poole ja keskendun neile; inimestele, keda ei olnud mu kõrval. Ja nende nägusid nähes toimub mu sees nihe. See lugu ei ole minust. Gerry tegi midagi erakordset ja ma jagan seda tema poolt inimestega, kes tahavad teada. “Gerry aitas mind. Tal oli enne suremist salaplaan.”

      “Tam-tam-tam!” kostab Ciaralt naeru saatel. Ma naeratan ja vaatan enda vastas istuvaid ootusärevaid nägusid.

      Tunnen loo paljastamise eel elevust. See meenutab mulle taas, kui erakordne Gerry surmale järgnev aasta oli, kuigi aja jooksul on selle tähtsus mu mälus tuhmunud. “Ta jättis mulle kümme kirja, mille ma pidin avama ta surmale järgnevatel kuudel ja iga kirja lõppu kirjutas ta “PS. Ma armastan sind”.”

      Publik on silmanähtavalt liigutatud ja üllatunud. Nad jagavad üksteisega pilke ja sosistavad, vaikus on murtud. Sharoni beebi hakkab nutma. Ta kussutab ja äiutab teda ning kohendab lutti, silmis äraolev pilk.

      Ciara kõneleb üle beebi jorina. “Kui ma palusin sul selles podcast’is osaleda, ütlesid sa mulle väga konkreetselt, et ei soovi keskenduda Gerry haigusele. Sa tahtsid rääkida kingitusest, mille ta sulle jättis.”

      Raputan nõusolevalt pead. “Ei. Ma ei taha rääkida ta vähist ega kõigest sellest, mida ta pidi läbi elama. Minu nõuanne, kui keegi peaks seda soovima, on proovida mitte keskenduda pimedusele. Seda on niigi piisavalt. Kõneleksin inimestele parema meelega lootusest.”

      Ciara vaatab mind uhkusest säravate silmadega. Ema plaksutab tugevalt käsi.

      “Minu valik oli keskenduda kingitusele, mille ta mulle jättis, ja selle kingituse andis mulle tema kaotamine. Selleks kingituseks oli iseenda leidmine. Ma ei tunne end alaväärsena ega tunne piinlikkust tunnistades, et Gerry surm murdis mu maha. Ta kirjad aitasid mul end taas leida. Selleks oli vaja mul end kaotada, et avastada osa endast, mille olemasolust ei olnud mul aimugi.” Olen oma sõnadesse kadunud ega saa lõpetada. Mul on vaja, et nad teaksid. Kui mina oleksin seitse aastat tagasi publiku seas istunud, oleks mul olnud vaja seda kuulda. “Ma avastasin, et minu sees peitus uus ja üllatav jõud. Leidsin selle väga sünge ja üksildase koha sügavusest, aga ma leidsin selle. Ja paraku just sealt leiame suurema osa elu aaretest. Pärast pimeduses ja sopas kaevamist ja rügamist jõuame kivise põhjani. Õppisin, et põhi võib olla hoopis hüppelauaks.”

      Publik aplodeerib entusiastliku Ciara eeskujul.

      Sharoni beebi nutt muutub kiledaks kiljumiseks, otsekui saeks keegi tal jalgu otsast. Vankris istuv vend loobib teda riisikrõbuskiga. Sharon tõuseb püsti, saadab meie poole vabandava pilgu ning hakkab mööda vahekäiku välja liikuma, lükates ühe käega kahekohalist vankrit ja hoides teises käes nutta röökivat beebit. Kaks vanemat last jätab ta mu ema hoolde. Ta manööverdab vankriga kohmakalt ukse suunas, pobisedes möödaminnes vabandusi, kui põrkab vastu tooli ja niidab maha vahekäiku ulatuvaid kotte, mille sangad ja rihmad jäävad vankri rataste taha kinni.

      Ciara ootab enne järgmise küsimuse juurde asumist Sharoni väljumist.

      Sharon togib vankriga vastu välisust, üritades seda lahti lükata. Ciara abikaasa Mathew kiirustab talle appi ust lahti hoidma, kuid kahekohaline vanker on liiga lai. Sharon jätkab paaniliselt ukseraami rammimist, beebi taustal röökimas. Mathew käsib tal lõpetada ja asub ukse allääres olevat haaki lahti tegema. Sharon heidab meie poole piinlikkust täis pilgu. Ma matkin teda ennast ja pööritan haigutades silmi. Ta naeratab tänulikult, enne kui põgeneb.

      “Me võime selle osa välja lõigata,” sõnab Ciara naljaga. “Holly, kui Gerry kirjad, mis ta sulle pärast surma jättis, välja arvata, kas sa tundsid ta kohalolu veel mõnel muul viisil?”

      “Sa tahad öelda, kas ma nägin tonte?”

      Mõni kuulaja muheleb, teised ootavad meeleheitlikult jaatavat vastust.

      “Energiat?” vastab Ciara. “Kuidas iganes sa soovid seda nimetada.”

      Ma vaikin hetkeks, et mõelda; et oma tunded sõnadesse panna. “Kummalisel kombel on surma kohalolek väga reaalne. Surm võib tunduda, nagu ruumis viibiks teine inimene. Lähedastest maha jäänud augud, nende mitteolemasolu on nii intensiivne, et vahel oli hetki, mil Gerry tundus elusamana kui mind ümbritsevad inimesed.” Mõtlen tagasi neile