Suitsukate. Thomas Enger

Kovic. „Kuid lähedalseisjatele eluohtlike vigastuste põhjustamiseks küll.”

      „Saan aru,” vastas Blix.

      „Mul on sulle uudis, mida sa peaksid teadma, juba nüüd,” jätkas Kovic.

      „Jah?”

      Kovic viivitas hetke, enne kui jätkas:

      „Ühtegi ohvrit pole veel ametlikult tuvastatud, kuid üks surnutest on Emma poiss-sõber.”

      Blix tõstis telefoni teise kõrva äärde.

      „Emma oli eralduslintide taga,” jätkas Kovic. „Ma seisin tema kõrval, kui ta selle avastas. Kasper Bjerringbo. Taani ajakirjanik.”

      „Ma tean, kes ta on,” kommenteeris Blix ja neelatas. „Meeldiv noormees.”

      „Emma sõnul poleks ta pidanud seal olema.”

      Blix nägi Emmat vaimusilmas.

      „Kuidas tal läheb?” küsis ta.

      „Kuidas öelda. Ma arvan, et ta on šokis. Ta lihtsalt seisis seal. Ei nutnud. Mul polnud südant teda minema ajada, kui kiirabi tuli, et mees oma hoole alla võtta.”

      Blix tundis tungivat vajadust Emmat näha. Temaga rääkida. Mitte, et tal oleks olnud midagi tarka öelda, kuid ta tahtis lihtsalt tema jaoks olemas olla.

      „Kas keegi hoolitseb tema eest?” küsis ta.

      „Jah, ma arvan küll.”

      „Saad sa selle kindlaks teha?” palus Blix.

      „Saan küll.”

      Liinile sigines vaikus.

      Tema selja tagant möödus üks politseinik. Blix ajas end sirgu ja köhatas.

      „Kuidas selle naisega läheb, kelle me veest välja tõime?”

      „Rääkisin kümme minutit tagasi haiglaga,” ütles Kovic ja ohkas. „Olukord on endiselt selgusetu.”

      „Oli tal mõni dokument kaasas?”

      „Oli. Oota natuke.”

      Blix kuulis, kuidas Kovic märkmikus lehitses. „Tal oli mantli taskus pangakaart.”

      Möödus veel paar sekundit, enne kui Kovic ütles:

      „Ruth-Kristine Smeplass.”

      Blixi suu vajus lahti.

      „Mida sa ütlesid?” küsis ta.

      Kovic kordas nime. Blix tõmbas käega üle näo.

      „Mis on?” küsis Kovic. „Tunned sa teda?”

      „Kas sina siis ei tunne?”

      „Ee, ei?”

      Blix mõtles pikkadele lokkis juustele. Veidi kurjale pilgule. Kõigile neile tundidele, mil ta oli sellest pilgust tõde otsinud.

      „Ruth-Kristine Smeplass on Patricia ema,” ütles ta. „Tagaotsitav tüdruk, alates 2009. aastast surnuks peetud.”

      „Neetud,” ütles Kovic.

      Patricia juhtumiga oli ta oma uurijakarjääris kõige rohkem vaeva näinud. Selle juurde naasnud ja uuesti läbi vaadanud, otsinud infokildu, mis oli ehk kahe silma vahele jäänud.

      Kõigepealt Kasper. Ja nüüd Ruth-Kristine.

      Kaht inimest, keda ta tundis, oli tabanud pomm.

      Jumal küll.

      Ta kuulis, et taustal käivitati sireen.

      „Tuled sa varsti tagasi?” küsis ta.

      „Ma ei tea veel,” vastas Kovic. „Siin on ikka veel palju inimesi.”

      „Olgu,” ütles Blix. „Hoolitse Emma eest. Näeme siis, kui näeme.”

      5

      Uus aasta oli kestnud kolm tundi ja kuus minutit, kui Gard Fosse väljus kabinetist, seljas must ülikond ja valge triiksärk, mis oli kaelusest avatud.

      „Suur koosolekusaal,” ütles ta ja osutas korrus kõrgemale.

      Kovic oli just saabunud.

      „Oleksin pidanud enne sööma,” pomises naine ning heitis märkmiku ja pastaka käest.

      Blix lükkas tooli lauast eemale. Ta oli üritanud mitu korda Emmale helistada ja talle sõnumeid saatnud. Ta ootas ikka veel vastust.

      Nad järgnesid Fossele trepist üles. Kohad täitusid suure laua ümber kiiresti. Nii operatiivteenistuse, kaitsepolitsei kui ka juurdlusosakonna ülem olid laua otsas kohal koos teiste osakondade juhtidega. Lisaks oli kohal käputäis riiklikke uurijaid, paar meest ja naist, keda Blix teadis kriminaalpolitseist, mõned kaitsepolitseist ja mitu võõrast nägu. Nii mõnedki kohalolijad kandsid endiselt peorõivaid. Osal oli raskusi selge ja ärksa pilgu säilitamisega.

      Blix ja Kovic leidsid kumbki vaba tooli. Ruumi teises otsas avanes uks ja sisse astus politseidirektor, tema järel kommunikatsiooninõustaja ja üks mees smokingusärgis, käised üles kääritud.

      „Tere tulemast,” ütles politseidirektor ja võttis istet. „Hakkame siis pihta.”

      Peanoogutusega andis ta sõna smokingusärgis mehele.

      „Minu nimi on Raymond Rafto,” ütles mees. „Olen kaitsepolitsei uurija ja minu ülesanne on seda juurdlust juhtida.”

      Ta vaatas tähtsust täis pilgul ringi ja jätkas:

      „Südaööl plahvatas Rådhuskaial lõhkeaine, mis oli paigaldatud prügikonteinerisse. Kahjustuste ulatuse seis on selline, et neli inimest, kaks meest ja kaks naist, on surnud ja veel ühe naise vigastused on eluohtlikud. Lisaks on kaksteist inimest saanud tõsiselt vigastada ja seni seitseteist registreeritud kergemate vigastustega. Esialgu meil ohvrite dokumendid puuduvad. Hetkel pole põhjust arvata muud, kui et vigastatud ja surnud on juhuslikud ohvrid.”

      Blix oleks tahtnud vahele segada ja öelda, mida teadis Kasperi ja Ruth-Kristine kohta, kuid loobus.

      Rafto jätkas:

      „Keegi pole võtnud vastutust plahvatuse eest enda peale. Meil puudus igasugune eelnev info sündmuse kohta. Jõulupühadel on järelevalvatavate objektide puhul täheldatud mõningast aktiivsust ja on algatatud selle kaardistamine. Teeme ka tihedat koostööd teiste maade partneritega, kuid konkreetne oht puudub. Peame siiski võimalikuks uute sündmuste asetleidmist, sel lihtsal põhjusel, et ühele terroritegevusele järgneb enamasti teine. Selle info põhjal oleme tõstnud terroriohu taseme keskmiseks.”

      Ta lükkas ühe paberi eemale ja pöördus Fred Malmbergi, operatiivteenistuse juhi poole.

      „Kuidas on olukord tänaval?” küsis ta.

      „Rådhuskaia ümbrus on kindlustatud,” andis Malmberg teada. „Kõik vigastatud on haiglasse toimetatud. Kohal on kriminalistid, kes vaatavad surnukehad läbi, enne kui need lahkamisele viiakse. Pommirühma spetsialist on koos tehnilise personaliga sealsamas. Meil on inimesed kesksetes liiklussõlmedes, nii rahu säilitamiseks kui järelevalveks, ja kaitsevägi aitab pommiotsingutel.”

      Kaitsepolitsei juurdluse juht noogutas ning ta pilk liikus mööda lauda edasi.

      „Juurdlusosakond?”

      Kriminaaljuurdlusosakona juht ajas end sirgu.

      „Kergelt vigastatud on üle kuulatud,” ütles ta, „kuid midagi olulist pole selgunud. Plahvatus ei puudutanud just paljusid, vähemalt füüsiliselt mitte, kuid Rådhuskaial olnutest pole keegi andnud väärtuslikku infot.”

      Ta köhatas ja jätkas monotoonsel häälel:

      „Mitmed