Suitsukate. Thomas Enger

kaheksa inimest. Kuna norralased armastasid pidusid, mõtles ta tihti, et Norra pealinn on terroristidele lihtne saak. Tänavatel oli sageli palju inimesi, eriti 17. mail ja vana-aastaõhtul.

      Naine, kelle Blix veest välja oli toonud, lebas kanderaamil. Parameedikud üritasid eemaldada näonaha sisse põlenud juukseid, et hapnikumaskiga paremini ligi pääseda. Naise ees põlvitas mees, kes tegi talle südamemassaaži. Kui ta jääbki ellu, jätab toimunu talle eluks ajaks märgi näkku. Emma mõtles oma märgile. Haruldane haigus oli jätnud ta juusteta. Tema sai seda ülejäänud maailma eest parukaga varjata. Põletusarmiga näos olid teised lood.

      Tema ümber olid politseinikud alustanud rutiinse tööga. Nad olid tähistanud plahvatuse ala eraldusribaga ja tegelesid piirangute laiendamisega.

      Emma telefon helises. Ekraanil seisis Anita Grønvold, news.no.

      „Kus sa oled?”

      Emma sai aru, et ülemus oli joonud ja asus kusagil, kus pidu ikka veel käis.

      „Rådhuskaial,” vastas Emma. „Olin siin ilutulestikku vaatamas,” lisas ta.

      Ta rääkis surnutest ja haavatutest, keda näinud oli, ning naisest, kes oli veest välja tõmmatud.

      „Sul pilte on?”

      „Mitte veel.”

      „Meil on pilte vaja,” ütles Anita. „Sa ei pea palju kirjutama, kuid meil on vaja pilte. Lähtu sellest, et tegu on terroriga. Ohvrid ja kahjustuste suurus. Ma hoolitsen selle eest, et Henrik Wollan ja teised aitavad, olgu nad pealegi täis.”

      „Ma tahaksin selle pöördloendusega siduda,” ütles Emma.

      Anita ei mõistnud, mida ta silmas pidas.

      „Ajahetke valik,” seletas Emma. „Kell lööb kaksteist. Pöördloendus südaöö ja uue aasta alguseni.”

      Hetkeks sigines vaikus.

      „Sa arvad, et see polnud juhuslik?”

      „Jah.”

      „Olgu see järeleahvimine või midagi muud, kuid täna öösel ei saa sa politseilt sellele teooriale mitte mingil juhul kinnitust. Keskendu eelkõige piltidele ja kahju ulatusele.”

      Emma ohkas sisimas.

      „Olgu.”

      „Ja homme kirjutad loo Blixist ja naisest vees. Uuri välja, kes ta on ja kuidas tal läheb.”

      Emma lõpetas kõne ja kõndis ringi, telefoni kaamera avatud. Tal õnnestus jäädvustada päästemeeskonda ja eraldusriba lahtirullimist, siniseid vilkureid, veriseid ohvreid, relvastatud politseinikke. Ta kaalus, kas helistada Kasperile või Irenele, lihtsalt selleks et teada anda, et ta on ikka veel ühes tükis, kuid piirdus õele sõnumi saatmisega, kus seisis, et temaga on kõik korras. Õde võis teate edasi anda.

      Emma silmas taas Blixi. Too istus tekki mässituna politseiauto uksel. Tema pea auras.

      Üheksateist aastat tagasi oli Blix päästnud tema elu, sündmuses, mida ajakirjandus hakkas hiljem kutsuma Teiseni tragöödiaks. Tal polnud valikut, ta oli pidanud tulistama Emma isa enne, kui too jõudis tulistada tüdrukut. Kõigest mõni minut varem oli isa jätnud Emma ema köögipõrandale vereloiku surnult lebama.

      Emma polnud olnud üksikasjadest teadlik enne, kui juhus nad pöördloendusmõrvadega seoses kokku viis. Blix oli tema kohal kaitsvat kätt hoidnud ja andnud talle infot, mida ta teiste ajakirjanikega ei jaganud. Kuid mitte sellepärast ei hinnanud Emma teda üha rohkem. Ta tundis, et mees hoolib. Vestluses psühholoogiga olid nad jõudnud järeldusele, et Blix oli tema jaoks nagu isakuju.

      Emma astus lähemale. Blixi huuled olid sinised, ülejäänud nägu kahvatu. Üks käsi oli mähitud verisesse sidemesse. Emma tegi temast pilti, ilma et mees seda märganud oleks, enne kui edasi astus. Irenelt tuli vastus, kuid Emma eemaldas selle ekraanilt, otsustades seda hiljem lugeda. Kasper polnud ei helistanud ega sõnumit saatnud, et uurida, kas ta on ikka ühes tükis.

      Nüüd, kui plahvatuskoha ümber oli vähem inimesi, oli selle ulatust kergem näha. Pilku püüdis umbes meetrise läbimõõduga must auk maapinnas. Emma tõstis mobiili ja jätkas klõpsimist, suumis üht selili lebavat ohvrit. Tollel oli seljas kõrge kraega hall mantel, mis oli poolenisti mustaks kõrbenud ja veriseks värvunud. Mustad püksid ja kindad. Kingadki olid mustad. Tundus, et nahast, need sarnanesid …

      Emma astus mõne sammu lähemale ja läks ringiga teisele poole. Kuulis häält, mis hüüdis tema nime, kuid ei pöördunud, et vaadata, kes see oli. Tal jagus silmi vaid maas lamavale mehele, kuigi mõistus keeldus nähtut vastu võtmast. See ei ole Kasper. See lihtsalt ei saa olla tema.

      „Sa ei tohi praegu siin olla,” ütles hääl, mis oli hüüdnud tema nime mõne meetri kauguselt ja seisis nüüd otse tema kõrval. „Sa pead minema eraldusriba taha, Emma, nagu kõik teised.”

      Kuid Emma ei kuulnud, vaid astus üha lähemale mehele, kelle pilk oli taevas tema kohal. Rakettidel ja tähtedel. Maapind tema ümber oli kaetud verega, mis voolas lahtisest kõhuhaavast.

      Ei, sosistas Emma vaikselt. See ei saa olla …

      Ta raputas pead ja ahmis õhku. Ta tundis kätt, kuid ei märganud, kes tema käsivarrest haaras. Ta suutis näha vaid musti lokkis juukseid valgel lumel. Habemetüügast näol. Silmalauge, mida ta lootis näha pilgutamas, kuid mis jäid liikumatuks. Niisama elutuks.

      4

      Blix arvas, et teab, mida tähendab külmetamine. Noorena käis ta mingil ajaperioodil igal hommikul järves ujumas. Olgu sügis või kevad, suvi või talv. Ta elas tookord Bygdøyl ja Huki või Paradisbukta randa oli lühike maa. Komissar Gard Fosse oli mõnikord kaasas käinud. Huilates ja paaniliselt puhistades olid nad vette jooksnud, et vaid kuus sekundit hiljem tagasi kaldale kuiva rätiku ja soojade riiete ning vahel harva kohvitermose juurde kiirustada.

      Teetõkete ja kaose tõttu Oslo kesklinnas võttis politseimajja naasmine aega. Garderoobis valitses sigin-sagin. Kohalekutsutud lisajõud valmistusid aktsiooniks. Laeti relvi ja raadiosaatjad ragisesid.

      Blix oli heitnud märjad riided seljast, lukustanud duširuumi ukse ja jäänud sooja joa alla seniks, kuni oli kindel, et on üles sulanud.

      Käel olevale lõikehaavale piisas sidemest, kuid ta otsustas jääda politseimajja.

      Kovic oli jäänud Rådhuskaiale. Blix helistas talle, et uurida, kuidas läheb.

      „Tegeleme pealtnägijate leidmisega,” vastas too. „Ükski neist, kellega seni rääkinud olen, pole kaine ja keegi ei saanud pihta, et midagi oli toimumas. Loodame, et valvekaamerad annavad meile rohkem vastuseid.”

      Blix noogutas omaette. Kaamerad ei valeta ja neid ümbritsev ei mõjuta. Linn oli neid täis.

      „Paljudel oli ka telefoni kaamera lahti,” kommenteeris ta ja potsatas kirjutuslaua taha. „Peame paluma inimestel saata, mis neil on.”

      „Meil on juba õnnestunud paar lindistust saada,” ütles Kovic. „Nende läbivaatamine on tohutu töö, kui me ei tea, mida otsida.”

      „Teame me plahvatuse kohta midagi rohkemat?” küsis Blix.

      Telefonist kostis krabinat.

      „Pomm oli pandud prügiämbrisse,” vastas naine.

      „Prügiämbrisse? Nagu … ämbrisse?”

      „Jah, või see tähendab … prügikasti või mis selle nimi on. Sellisesse rohelisse ja meetrikõrgusesse. Kuidas seda kutsutaksegi?”

      „Prügikonteiner.”

      „Olgu, prügikonteinerisse.”

      Blix oli arvutile elu sisse saanud ja avas VG veebilehe. Domineerisid pildid Rådhuskaialt, lisatud olid pealtnägijate tunnistused. „Kõik