Suitsukate. Thomas Enger

      Jørn Lier Horst, Thomas Enger

       Suitsukate

      Originaali tiitel:

      Jørn Lier Horst & Thomas Enger

      Røykteppe

      Capitana

      2019

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Brita Kaasik

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      Copyright © Jørn Lier Horst & Thomas Enger 2019

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      © Tõlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2021

      ISBN 978-9985-3-5159-8

      e-ISBN 9789985352151

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Proloog

       1. jaanuar 2019

      Koridori lõpus olev trellitatud uks langes kolksatusega kinni. Heli kaikus kiviseintelt vastu.

      Christer Storm Isaksen tõstis pilgu raamatust ja kuulatas. Kärmed kerged sammud linoleumpõrandal.

      Frankmann.

      Tema oli ainuke, kes vaevus tegema lisaringi, kui selleks oli põhjust. Sammud peatusid kongi ees. Võtmed kõlisesid ja seejärel lõi sõrmenukk kergelt vastu ust.

      Isaksen pani raamatu käest.

      „Jah?”

      Ülemine uksehing kriiksatas, kui Frankmann ukse avas. Näis, nagu oleks mees viimase nädalaga kaalus veelgi alla võtnud. Vormisärk rippus kõhnal ülakehal.

      „Head uut aastat,” noogutas ta kergelt.

      Tal oli käes valge ümbrik.

      „Head uut aastat,” noogutas Isaksen vastu.

      Ta tahtis juba küsida, kuidas jõulu- ja vana-aastaõhtu olid olnud, ent hoidis end tagasi. Ümbrik tekitas temas uudishimu.

      „Sulle on kiri,” ütles Frankmann. „Arvasin, et tahad selle kohe kätte saada.”

      Isaksen võttis ümbriku vastu.

      Sellel polnud ei aadressi ega postitemplit. Oli kõigest väikeste ümarate tähtedega tema nimi. Käekiri oli kaldu ja raskesti loetav, otsekui oleks kirjutajal kiire olnud.

      „See oli värava juures postkastis,” selgitas Frankmann.

      Isaksen katsus ümbrikku. Selles oli midagi, mis oli kõvem kui kiri. Võib-olla postkaart.

      Ta hõõrus pöidlaga kohta, kus oleks pidanud olema mark, ja keeras ümbriku ringi. Ei mingit saatjat.

      Ta ei mäletanud, millal ta viimati käsitsi kirjutatud kirja sai. Pärast ema surma oli ka jõulukaartidega lõpp.

      Frankmann jäi kongiuksele seisma, silmis uudishimulik pilk.

      „Oleks pidanud selle koos muu postiga läbi vaatama,” selgitas ta, miks pidi kohale jääma, kuni ümbrik avatakse. „Koer ei tule enne reedet,” lisas ta, pidades silmas narkokoera.

      Isaksen nokitses tagumise külje serva augu ja rebis ümbriku ettevaatlikult lahti. Tõmbas ava kahe sõrmega laiali ja kiikas sisse.

      See oli foto.

      Ta võttis selle välja ja tundis, kuidas hing jääb kinni.

      Tüdruk pildil oli kaheksa-üheksa-aastane, sinises kapuutsiga pusas ja pikkade pruunide juustega, mis olid juuksekummiga hobusesabasse kinnitatud. Ta istus koolilaua taga, käed toetumas raamatule. Suus olid tal breketid, mida ta varjata ei suutnud, kuna naeratas parajasti kaamerasse. Ninajuurel oli kamaluga tedretähti. Silmad olid kahvatusinised nagu mehel endalgi.

      „See on tema,” lipsas tal suust.

      Frankmann astus sammu lähemale.

      „Kes tema?” küsis ta.

      Isaksen ei vastanud.

      See on tema, kordas ta sisimas.

      Tema, keda kõik surnuks pidasid.

      Kakskümmend tundi varem

      1

      Aastavahetuse ilutulestik valgustas linna. Vinguvad jutid sööstsid taevasse, plahvatades seal värviküllasteks kujunditeks. Paukude helitugevus ja sagedus vaheldusid. Viimastel minutitel kostis neid üha tihedamini.

      Fjordi kohale oli laskunud paks udu, mis kattis kaanena Rådhuskaiat ümbritsevat vett. Temperatuuri langus oli sundinud peorõivais inimesi mantleid kinni nööpima ja end tihedamini salli mässima. Nad huilgasid ja naersid lörtsisajus, otsides üksteiselt tuge.

      Emma Ramm oli mähkunud paksu talvemantlisse. Jalas olid tal kummikud kahe paari villaste sokkidega. Ta ei olnud üks neist, kes, mobiil käes, taevasse vahtis või üritas nüüd, hetk enne südaööd, palavikuliselt pere ja sõpradega ühendust saada. Ta hoopis kõndis ja vaatas inimesi uurival pilgul, otsides märke sellest, kas nad olid seal tähistamas või mitte, olemata samas päris kindel selles, kuidas need märgid välja peaks nägema.

      Veidi üle poole tunni tagasi oli Emma lahkunud Irene korterist, keset sõnavahetust Kasperiga, kes oli loobunud traditsioonilisest peost sõpradega Amageril, „sest eelistas alustada uut aastat Emma kõrval voodis”. Ta polnud mõistnud, miks Emma pidi maksku mis maksab Rådhuskaial olema, kui kell lõi kaksteist, eriti veel kui ilutulestik talle üldse ei meeldinud.

      „Ma lihtsalt pean,” oli Emma vastanud. Kasper oli selle lapsiku, ebaselge vastuse peale naernud. Kuid oli olnud nii pahane, et oli öelnud „olgu, kuid siis pead üksi minema – mina ei viitsi märjaks saada ja külmetada”.

      „Mina võin kaasa tulla,” oli Martine öelnud. „Ma tahan rakette näha. Kas ma võin, tädi? Palun!”

      Emma oli naeratanud, kuid pead raputanud. Tal ei olnud tahtmist õetütrele öelda, et seal võib väikesel lapsel ohtlik olla. Ausalt öeldes ka täiskasvanul. Paljudele lõppes aasta traumapunktis vigastustega, mille olid põhjustanud raketid.

      Kuid tegelikult oli asi muus.

      Emma oli terve sügise olnud osaline pöördloendusmõrvade, nagu ajakirjandus neid kutsus, paljastamises ja oleks peaaegu ise olnud kurjategija sepitsetud nullpunkti ohver. Kui vana-aastaõhtu ja viimase kümne sekundi pöördloendus lähenema hakkasid, kartis ta, et keegi oli ammutanud mõrvadest inspiratsiooni, et midagi sarnast korda saata.

      Emma oli sellest irratsionaalsest hirmust rääkinud oma psühholoogiga. Mees oli noogutanud ja öelnud, et saab selle taustast aru, kuid et pole põhjust arvata, et midagi sellist juhtuks. Emma oli üritanud ennast veenda, et see on absurdne spekulatsioon, kuid mõte oli kinnistunud ja vaid kasvanud. Ta oli mõelnud suurele ilutulestikule Rådhuskaia ees sadamabasseini kohal, mida Oslo linnavalitsus igal aastal korraldas ning kuhu kogunes alati tuhandeid inimesi. Lõpuks oli psühholoog teinud ettepaneku, et ta läheks kohale, et see teeks ta tugevamaks, kui ta oma hirmuga silmitsi seisab ja näeb ise, et midagi ei juhtu.

      Ta oli tegelikult otsustanud mitte minna, kuid õhtu jooksul oli teda tabanud klaustrofoobiline hirm selle ees, mis Kasperil mõttes võis olla, kui kell kaksteist lööb. Mitte, et ta oleks arvanud, et mees laskub põlvele ja teeb abieluettepaneku – nad olid teineteist tundnud vaid kaheksa kuud –, kuid tuli ette, et mees väitis, et armastab teda. Emma polnud ikka veel kindel, mida mehest arvata, peale selle, et too oli tore kutt, kellega oli hea koos olla, senikaua kui kumbki elas oma