Salatunnid. Santa Montefiore

oleks juba möödas ja kõik läheksid ära. Olen väsinud rääkimisest, käe surumisest ja kaastunde eest tänamisest. Külalistetuba on umbne, läbi sigaretisuitsu on toa teist otsa vaevu näha, jutukõma on vali ja pealetükkiv. Ihaldan vaikust. Korraga tahan väga, et mind üksi jäetaks, et saaksin kaotust läbi elada, mälestada ema oma isiklikul moel. Tahan põgeneda nende kaastundlike uurivate pilkude ja küsimuste eest, mis on küll hästi mõeldud, kuid ikkagi häirivad.

      Saan võõrastetoa akna juures hetke rahus olla ja vaatan välja aeda, kus puud puistavad tuulde punaseid ja kuldseid lehti. Ma armastan sügist. See on mu lemmikaastaaeg. Armastan rikkalikke kontrastseid värve, pehmet valgust, nukrust, kui suvi aeglaselt hääbub ning pikkade ööde ja tugeva külmaga talv asemele hiilib. Täna lohutab sügise ilu mind.

      „Mul on hea meel, et see on möödas.” Logan on minu kõrvale tulnud ja joob suurte sõõmudega veini.

      „Minul ka,” nõustun ohates. Ma tean, et Logan mõtleb tuhastamist, aga mina tahan, et peiedki oleksid möödas.

      „Hea teenistus. Piisavalt uhke, olemata siiski peenutsev. Emale oleks meeldinud.” Logan naeratab ja ma näen rõõmuga, et ta pole enam minu peale pahane, vaid lihtsalt veidi narritav nagu alati. Uurin teda tähelepanelikult. Logan on kuuskümmend viis ning süvenevad kortsud suu ümber ja meelekohtades ainult rõhutavad tema head välimust. Ometi pole aastad õnnistanud tema nägu elutarkuse või iseloomuga, kui üldse midagi, on need esile toonud tema pealiskaudsuse ja edevuse. Midagi Loganis meenutab kustuvat filmitähte, kes püüab liiga tugevasti oma ilu külge klammerduda, ja see on veidralt kaastunnet äratav. Taipan, et Logan on hoolimata tujudest ja kiuslikkusest tegelikult üsna leebe iseloomuga. Pööran pilgu pimenevale taevale ja mõtlen, miks ma näen korraga maailma ja inimesi hoopis teises valguses.

      „Kuigi ema tuhastati, usun ma, et tema hing on seal üleval koos isa omaga,” ütlen. „Ja eks vist ka koos oma perega.” Vaatan üles oma väga pikka kasvu venna poole, otsin tema näost tundeid. Ma ei saa aru, kas ema surm on teda liigutanud. Tundub, et ei ole. Kui välja arvata viha, nördimus ja nauding, siis paistab Logan olevat mees, kelles pole väga sügavaid tundeid. Ta ei näita välja oma õrnemat poolt, vähemalt nii palju, kui mina tean. Võib-olla laseb ta maskil langeda, olles koos oma naise Lucyga. Aga millegipärast ma kahtlen selles. Lucy on ka külm nagu kala. Nad mõlemad on üsna tundetud. „Kas mõtled vahel ema perekonnale?” küsin.

      Logan raputab pead. „Ei. Miks ma peaksin, kas sina siis mõtled või?”

      „Siiani ei olegi mõelnud. Kas sa oled märganud, et siin ei ole ühtegi temapoolset sugulast? Üldse mitte ühtegi.”

      „See pole ju mingi üllatus.”

      „Aga kas see pole pisut kurb? Mitte ühtegi pereliiget, kes jätaks jumalaga.”

      „Kui neid polnud siin tema eluajal, oleks ju võrdlemisi veider, kui keegi matustele oleks ilmunud.”

      „Kas on üldse veel kedagi elus?” küsin, heites pilgu langevatele lehtedele ja kahanevale valgusele, ning tunnen talumatut tühjust. „Kõik ei saa ju surnud olla. Kusagil peab olema keegi, kes teab tema lugu.”

      „Ema ei tahtnudki seda mäletada, muidu oleks ta ju meile rääkinud.”

      „Ometi soovis ta, et tema tuhk puistataks Iirimaale.”

      „Mingi tuju,” vastab Logan äraolevalt. „Mõttetus.”

      „Väga kindel tuju, Logan. Ta määrab ju uskumatult täpselt, kuhu tuhk puistata. Kui ta poleks minevikust hoolinud, oleks ta rahumeeli leppinud, et ta maetakse isa kõrvale.”

      Logan ei taha sellest mõelda. Ta surub hambad otsustavalt kokku ja huuled kriipsuks. „Ta ei saanud tõsiselt arvata, et me läheme Iirimaale,” väidab Logan ja hetkeks ma usun teda. Seda on tõepoolest päris palju palutud. Ma olen nii harjunud elus meeste poole alt üles vaatama – domineeriva isa, vanema ja nägusama venna ning targa ja enesekindla abikaasa poole –, et esialgu ma ei mõtlegi tema sõnades kahelda. Aga miski ei anna mulle rahu, mingi nakitsev tunne, nagu sikutaks nähtamatu käsi mind kleidisabast ja nõuaks tähelepanu.

      „Ta tahab, et me läheksime, Logan,” ütlen ja samal sekundil saab kõik selgeks nagu vesi, kui muda on põhja vajunud. „No muidugi!” pomisen ja mu hääl tõuseb elevusest. „Ta tahab, et me läheksime. Tahab, et saaksime teada tema loo. Sellepärast ta meid sinna saadabki.” Ärritus muudab Logani näo tumedaks. „Ma tean, et see kõlab hullumeelselt. Aga mul on veider tunne …”

      „Ema muutus nostalgiliseks, muud midagi,” katkestab Logan ja vaatab minu poole ülevalt alla. „Vanad inimesed muutuvad ikka nostalgiliseks.”

      „Ei, siin on midagi enamat,” püüan Loganit veenda, mulle tuleb nutt peale, et ta aru ei saa, ja ma tahan Iirimaale minna, väga tahan. „Mu kõhutunne ütleb seda,” lisan vaikselt ja asetan käe kõhule.

      Logan patsutab mind õlale. „Ma arvan, et su kõht vajab pisut veini. Tule nüüd, me ei saa terve õhtu siin akna all seista ja külalistest mitte välja teha. Kas sa oled rääkinud tädi Bernardiga? Ta surus mu kümneks pikaks minutiks nurka ja ma tean, et ta tahab sinuga ka rääkida.”

      Ohkan väljavaate peale rääkida isa õe tädi Bernardiga. Kõikidel Claytoni tüdrukutel on poisinimed, sest nende isa Clinton Clayton tahtis ainult poisse. Ma ei taha tädi Bernardit näha. Mul ei ole jõudu tema pealtükkiva isiksuse jaoks. Tegelikult ei taha ma üldse kedagi näha. Tunnen end rusutuna, eeldades, et mind ei lubata Iirimaale minna. Raha mul on, isa jättis mulle päris palju, aga mul pole iseseisvust ja ma kardan ennast maksma panna, sest pole seda kunagi varem teinud. Abikaasa ütleb ilmselt, et ma ei saa minna. Logan ütleb, et ma ei saa minna. Näen vaimusilmas, kuidas ma allun nende tahtele nagu ikka. See teguviis on nii tuttav ja ühtlasi masendav. Mind kohutab minu oma nõrkus. Võimetus enda eest välja astuda muserdab mind rohkem kui miski muu.

      Tahan istuda väljas ripptoolis ja tunda seda nakitsevat tunnet, sest selles on midagi kummaliselt lohutavat. Ma ei tea, miks. Tuba on liiga lärmakas ja rahvast täis, ma ei suuda siin mõelda. Vajan rahu ja vaikust. Keeran ennast näoga rahvahulga poole, lootes inimeste vahelt läbi pääseda ja verandale pageda. Oma kohkumuseks näen, et tädi Bernard trügib külaliste vahelt läbi, küünarnukid laiali, lõug enesekindlalt ette lükatud. Miski ei peata teda. Ja ta on nii suur, et keegi ei suudakski.

      Enne kui mul õnnestub põgeneda, vahib tädi Bernard mulle juba oma ümara kuunäo ja ümarate portselansiniste silmadega otsa. Tädi Bernardis on kõik ümar. „Tore! Sind ma otsisingi, Faye. No mis lugu see on, et Tussy tahab, et tema tuhk puistataks Iirimaale? Ma mõtlen, mida ta, jumala eest, üldse mõtles? Ja kremeerimine! Ted pöörab küll hauas ringi. See on ennekuulmatu.”

      Tunnen, kuidas minus kasvab raev. „See oli ema tahe ja meie peame tema tahtmist täitma,” ütlen, püüdes jääda rahulikuks ja ärritust mitte välja näidata. Ma olen ju Claytonitega harjunud. Nad on paksu nahaga ja tundetud nagu pühvlid, naised sama vintsked kui mehedki.

      „Kui ta veel elus oli, ei rääkinud ta sellest kunagi. Kas ta sulle ütles midagi?”

      „Ei.”

      Tädi Bernard turtsatab ja tema suur rind kerkib. „Muidugi ei öelnud, ta ju teadis, kuidas sellesse oleks suhtutud. Aga sealt, kus ta praegu on, ei saa keegi teda kätte.” Tädi Bernardi silmad lähevad veel rohkem pärani, nii et sinna tekib hullumeelse tungiv pilk. „Te ei lähe ju ometi Iirimaale? Isegi ei mõtle sellele?”

      „Nojah …” Ma kõhklen.

      „Muidugi ei lähe. Saate aru küll, et see on tobe mõte. Matke tema tuhk Tedi kõrvale. Nad peavad koos olema.”

      „Aga ta jättis väga täpsed …”

      Tädi Bernard rehmab priske käega. Tema küüned on viimseni ära näritud, sõrmed lühikesed ja kandilised nagu ta kehagi. „Ta lihtsalt lollitab teid. Ei taha ta sinna Iirimaale pääseda sugugi rohkem, kui sina ja Logan tahate teda viia. Ta keeras juba aastakümneid tagasi Iirimale