Salatunnid. Santa Montefiore

Logani ja minu jaoks loomulik asjade kulg, aga Temperance’ile tähendaks see lõppu. Me loomulikult hoolitseme tema eest, ta on ju nagu pereliige. Aga see maja, kus me oleme veetnud kõik suved ja kuhu ema end pärast isa surma sisse seadis, läheb järgmise põlvkonna kätte ja enam pole asjad nii nagu enne. Minu isa Ted Clayton oli seitsmest vennast ja õest vanim ning nooremas eas Massachusettsi kuberner. Suur ja turske, kergesti ärrituv, terase mõistuse ja aukartust äratava iseloomuga mehena ei talunud ta lolle ja tahtis täielikku võimu oma maailma üle – isegi pärast ta surma üksteist aastat tagasi on tema sigarisuits alles kangastes ja mööblis, nii et tunnen ikka seda lõhna, nagu istuks ta praegugi oma toolis ja kärgiks käske. Isa oli kuningas ja kõik teised tema kuulekad alamad, välja arvatud ema, tema kuninganna. See, et isa jumaldas ema, oli tema ainuke nõrkus, aga samas tema jõu allikas. Kuni ema siin elab, kehtivad Tedi reeglid. Kui ema lahkub, lõpeb ka nende kehtivusaeg ja vanade reeglite asemele tulevad uued. See pole siis enam minu kodu. Ja Temperance’i kodu ka mitte. Sellest saab Logani kodu ja tema pole sentimentaalne nagu mina. Tema naine teeb maja tühjaks, kujundab kõik ümber ja sigarilõhn kaob.

      Hoian tühja kohvitassi ja vaatan Temperance’ile otsa, igatsedes kõigest hingest näidata talle seda kaastunnet, mida tema on alati mulle näidanud. „Sa oled olnud lihtsalt pühak, Tempie, kõik need aastad niimoodi ema eest hoolitsedes. Temaga pole ju kunagi lihtne olnud.”

      „Ta on hea naine,” vastab Temperance austusega, tema silmad säravad ja nägu kumab imetlusest, nagu räägiks ta inglist, mitte minu enesekesksest emast.

      „Rabandusest saadik on ta olnud kummaliselt rahumeelne,” ütlen, mõtiskledes tähelepanuväärse muutuse üle ema iseloomus. Üleöö muutus ta tülinorijast leebeks, otsekui oleks taibanud, et lõpp läheneb, ja ta on võtnud oma saatuse vastu küsimusi esitamata või kurtmata.

      „Ta sureb puhta südametunnistusega,” ütleb Temperance. „Ta on oma kummitused pagendanud ja tõuseb rõõmuga jumala valgusse.” Ma ei tea, millistest kummitustest Temperance räägib. Ema minevikust tean ma üldse vähe. Ta tuli Iirimaalt vaesest taluperest, et pääseda viletsusest ja alustada Ameerikas uut elu nagu paljud teisedki puuduse ja nälja aegadel. Seda ta meile ütles. Täpsemalt ta ei rääkinud ja meid ei huvitanud ka eriti. Alles nüüd, kui ema on juba suremas, olen hakanud tema elu alguse üle mõtisklema. Ma tean, et emal oli kaks venda. Mis neist on saanud? Kas nad lahkusid samuti Iirimaalt? Kõikide isapoolsete onude ja tädidega ning nii paljude onu- ja tädilastega, et ma ei suuda neid kokkugi lugeda, tundub nüüd veider, et ma ei tunne ühtegi ema sugulast. Ta tuli Ameerikasse üksi ja lahkub üksi, meie ei saa aga sugugi targemaks.

      Emal on kaks põetajat, kes hoolitsevad tema eest ööpäev läbi, aga ta nõuab, et Temperance oleks samuti tema kõrval. Selge, et ema vajab teda rohkem kui mind, oma tütart. Olen veidi armukade, aga tema soov on loomulik. Temperance on temaga kogu aeg koos olnud, aga mina abiellusin ja kolisin ära, kui olin kakskümmend kaks. Ma ei kanna vimma ega kahetse midagi. Ema ja minu läbisaamine oli lihtne ainult seepärast, et allusin alati tema tahtmisele. Mind on terve elu valitsetud, algul isa, siis abikaasa, seega olen harjunud tugevamate iseloomudega hakkama saama. Olen paindlik nagu pilliroog tiigis. Ma ei hakka vastu. Teen, mis kästakse, ega kurda. Ma tean, mida minult oodatakse. Isa oli otsekohene mees, kes ei jätnud kahtlustele ruumi. Isa meelest oli iga hästikasvatatud tüdruku kõrgeim püüdlus saada heaks abikaasaks ja emaks ning ma ei igatsenud midagi rohkem kui isale meele järele olla ja teda uhkeks teha. Aga praegu on minus midagi liikuma hakanud, justkui oleksid minus nagu maakeras omad tektoonilised plaadid, ma tunnen sügaval sisimas nende liikumist.

      Ma olen viiekümne kaheksa aastane naine ning taipan hommikul verandal istudes ja merele vaadates, et olen olnud meele järele kõigile peale iseenda. Mõtisklen elust ja sellest, et minu elu pole õieti kellelegi mingit mõju avaldanud. Mu jäljed liival on madalad ja kaovad kiiresti, kui lained neist viimaks üle rulluvad, sest peale selle, et olen kasvatanud üles kolm last, hoolitsenud abikaasa eest ning olnud lahke ja võluv võõrustaja, pole ma suurt midagi teinud. Ema on suremas ja see paneb mind mõtlema elust, surmast ja meie eesmärgist maa peal. Taipan korraga väga selgelt, et olen elanud kõigi teiste, aga mitte iseenda jaoks. Mõtlen taas oma unenäo peale. See teeb mind rahutuks, ma tunnen, et uni tahab mulle midagi öelda. Võib-olla annab alateadvus märku, et vaataksin ennast täpsemalt. Erinevalt teistest unenägudest see ei haihtu, vaid püsib kangekaelselt meeles nagu koer, kes keeldub lahkumast oma surnud peremehe kõrvalt.

      *

      Olen ema voodi juures, kui ta lahkub. Mu vend Logan jõuab Bostonist õigel ajal kohale, me hoiame kahekesi ema kätest kinni ja Temperance vaatab kõrvalt, tema nägu on pisaratest märg, alumine huul läigib ja väriseb, kui ta hääletult palveid pomiseb. Arethusa Clayton oli kunagi rabavalt nägus naine – teda ei peetud küll kaunitariks, sest tema näojooned olid selleks liiga tugevad, aga tema välimus köitis tähelepanu ja mehed pidasid teda vastupandamatuks ka siis, kui ta polnud enam noor. Surmas on ta tüüne, heatahtlik ja passiivne, mis tundub mulle ja vennale imelik, sest elus polnud ta kunagi selline. Ta näib lahke, isegi leebe, otsekui oleks loobunud võitlusest. Kui ma vaatan ema, kerkib sõna „võitlus” mu mõtteisse nagu kork veepinnale. Kerkib pealetükkivalt. Imestan, mille eest tal oli vaja võidelda, miks tal üldse oli vaja võidelda. Nüüd on võitlus igatahes läbi, ema on rahu leidnud. Aga ma imestan paratamatult ikka, miks see võitlus üldse olemas oli.

      Ema surm tabab mind ootamatul moel. See on keeruline nagu sassis lõngakera, mida olin korralikuks pidanud. Tunnen kurbust, õõnsat valusat kurbust, aga samas ka kergendust, et ema on pääsenud kannatustest ja mina olen pääsenud tema ülemvõimust. Raske on tunda kurbust ja kergendust samal ajal. Tunnen end selle kergenduse pärast süüdi ja siis kahetsust kõige pärast, mis jäigi ütlemata. Ja et ma polnud taibanudki, kuidas ma teda armastasin. Tunnen ennast kohutavalt üksi ja veidi segaduses, nagu oleks ema olnud nukujuht ja mina võhiklik nukk, teadmatuses nööridest, mis mind siiani püsti olid hoidnud. Temperance on lihtsalt kurb ja ma tean, et tema kurbus lõikab puhtama haava kui minu oma. Temas pole kergendust, kahetsust ega süüd. Temperance ainult leinab.

      Nüüd on Logani kui testamenditäitja asi hoolitseda, et ema soovid saaksid täidetud. Mina ja Temperance peame hakkama peale mahuka ülesandega sortida ära kõik emale kuuluv. Kapid täis rõivaid, kingi ja käekotte, ehtekarbid, meigiasjad, tualett-tarbed, paberid kirjutuslaua sahtlites, raamatud. See on tõesti hirmuäratav töö ja pealegi selline, mille annaksin edasi kellelegi teisele, aga kedagi teist ei ole. Oleme ainult meie kahekesi ja kui päevad mööduvad, tekib mul tunne, et me ei jõua kuhugi. Selge, et emale ei meeldinud asju ära visata. Mida me kogu selle kraamiga pihta hakkame?

      Üks asi näib teiste hulgas kohatuna. See on pill, mis näeb välja nagu väike viiul, ainult et kere on ümar ja sõrmlaud väga pikk. Temperance ahhetab seda nähes ja naeratab lapseliku rõõmuga, otsekui oleks just leidnud taas vana sõbra. „See, preili Faye, on bandžo,” ütleb ta, hääles imetlus. Tajudes, et ta tahab pilli käes hoida, ulatan selle talle. Ta võtab selle äärmise ettevaatusega. Siis hakkab ta mängima. Temperance’i sõrmed liiguvad osavalt üle keelte. Olen rabatud. Ma ei teadnud, et ta oskab bandžot mängida. Kuulan, kuidas ta laulab. Temperance’i hääl on madal ja pehme nagu koorega viski, kogu aeg, kui ta laulab, vaatab ta mulle otsa, silmis valulik ja õrn pilk. Olen võlutud. Aga ma ei usu, et ema oskas seda pilli mängida. Ilmselt oli pill soovimatu kingitus, aga ta ei jõudnud nii kaugele, et seda ära visata.

      „Tempie,” ohkan, kui ta on lõpetanud. „Sa mängid nii ilusasti.”

      Temperance’i süda tilgub kaotuse pärast verd, ta puhkeb kergesti ja sageli nutma. Praegu nostalgiliselt bandžot silitades nutab ta ka. „Isa õpetas mind seda mängima, kui ma olin veel väike tüdruk,” räägib ta mulle. „Isa mängis neil keeltel, nagu oleks selleks sündinud. Ja ta oskas tantsida, preili Faye, jalgadega koputades, ta oli kerge ja graatsiline nagu tulevaim ning laulda oskas ta ka. Isa mängis ja laulis, et ma magama jääksin, aga mina lamasin, silmad pärani nagu konnal, ega tahtnud sellest hetkegi kaotada.” Temperance annab bandžo tagasi. „Pärast isa surma ma enam ei mänginud. Nüüd ma kahetsen seda.”

      „Kunagi pole liiga hilja alustada,”