Salasilm. Catherine Ryan Howard

ringi liikus. Mehe automaatsuseni sisse harjutatud liigutused meenutasid talle stjuuardit lennuki kööginurgas teeninduskäru täitmas.

      „Oi,“ lausus mees ootamatult, „ma unustasin teie tervituskorvi.“

      Enne kui Natalie jõudis vastata, oli mees läinud ja eesuks sulgus tümakaga juba teist korda kahe minuti jooksul.

      Ta jättis kohvri seisma ja läks edasi tuppa.

      Kaks kolmekohalist musta nahkdiivanit ja nendega sobiv tugitool olid seatud U-kujuliselt ümber kamina ja selle kohal rippuva lameekraanteleka. Kaugema diivani taga, esimese korruse tagumises servas, oli täispuidust söögilaud kaheksale ja teispool lauda ultramoodsa köögi kliiniliselt valged kapid. Kappide läikiv pind pani need tulede all särama.

      Ainsad seinad olid välisseinad. Tagumine koosnes täies ulatuses klaasist, tohutu aken ühe uksega selle sees. Trepp kinnitus otsaseina külge ning selle astmete vahel oli üksnes õhk, käsipuud ei olnud; Natalie muutus närviliseks juba üksnes selle vaatamisest. Ülejäänud kaht seina katkestasid laest põrandani ulatuvad aknad. Väljas oli juba piisavalt pime, et kogu sellelt klaasilt paistaks üksnes toa peegelpilt.

      Natalie puudutas tugitooli polsterdust ja tundis kerge niiskusega segatud külma.

      Ja kõrisse tekkivat klompi.

      Südame murdumise pigistust rinnas.

       See ei saa ju olla see koht… ega ju?

      Uks vajus lahti. Andrew oli tagasi, kaasas pajuvitsest korvike. Õhk pöörles ja muutus, täitudes äkitselt teise inimese kohaloleku elektrist, jahenenud tuuletõmbusest, mis pääses tuppa avanenud uksest.

      Mees vaatas teda, kulmud kõrgel, oodates otsust.

      „Nii ilus,“ lausus naine. „Väga kena.“

      „Tore. Mul on hea meel, et teile meeldib. Vabandust külma pärast. Ma oleksin pidanud kütte varem sisse lülitama. See peaks üsna kähku sooja andma.“ Ta asetas korvi kohvilauale. „On teil küsimusi?“

      „Ei, ei ole. Minu meelest on kõik hästi.“

      Natalie naeratas. Tema ja Andrew’ pilgud kohtusid ja naine taipas, et see oli esimene kord. Ilmselgelt polnud silma vaatamine sellele mehele iseloomulik. Andrew tõestas seda, pöörates pilgu pea kohe jälle kõrvale.

      Siis viipas ta kergelt käega, pööras kannal ringi ja lahkus.

      Kinni langeva lukuga eesukse tümps kajas uuesti majas vastu ning seejärel oli kõik ümberringi vaikne ja vagane.

      Liiga vaikne ja vagane.

      Natalie otsis pilguga pulti, aga ei suutnud seda leida ning läks teleka juurde ja vajutas suvaliselt selle küljele peidetud kitsaid nuppe, kuni ruumis kajasid valjud helid, tõrjudes vaikuse.

      Ta revideeris kiiresti punutud korvikese sisu. Karp iiri soodaleiva-jahuseguga, kuus erinevas suuruses muna, pakk Cork Coffee Roaster'si kohvi Rebel; šokolaaditahvel, mille ümbrisel oli pliiatsijoonistus Shanamore’i rannast; pudel Franciscan Welli õlut; väike piimapakk.

      Ta patsutas mantlitaskuid, otsides sellest telefoni kõva kogu, enne kui isegi aru sai, mida ta teeb. See oli nagu lihasmälu, tahtmatu tõmblus. Aga tal polnud vaja korvist pilti teha. Tal polnud üleüldse vaja pilte teha, sest ta ei kavatsenud selle reisi kohta mitte midagi postitada.

      Vahelduse mõttes.

      Köögi läbiotsimise käigus tuli välja sahtel asjadega, mille eelmised külastajad olid kusagilt kaasa toonud, kuid jätnud kasutamata: tahkunud soolaja pipratuutud, paar pakikest ketšupi ja majoneesiga, ühekaupa pakendatud teekotikesed.

      Natalie mõtles, et võiks ehk küpsetada leiba, seda röstida ja süüa munapudruga, aga tal puudus elutähtis koostisosa: viitsimine selle nimel oma tagumikku liigutada. Ta polnud isegi eriti näljane. Seega keetis ta tassi kuuma, magusat teed, võttis selle diivanile kaasa ning sõi ruut ruudu järel loiult ära šokolaaditahvli, ilma et oleks isegi mantlit seljast võtnud.

      Ta teadis, et on tegelikult ametis edasilükkamisega. Viivitab trepist üles minekuga. Sest üks asi oli olla selles majas, aga näha seda voodit, olla sunnitud – mingil hetkel – sinna teki alla pugema…

      Telekas oli jutusaate asendanud „Sõprade“ kordus. See pruutkleitidega osa.

      Ajaks, mil Phoebe ja Monica olid suutnud veenda Rachelit üht neist kleitidest selga panema, oli väljas kottpime.

      Natalie tõusis, et kardinad ette tõmmata.

      Nagu aknast paistis, polnud õuepimeduses mitte midagi peale võikarva kuldse ruudu teisel pool teed: vaade Andrew’ elutuppa läbi akna tema maja esiküljel. Samasugune sisekujundus, samasugune mööbel, ainult et paigutatud teistpidi, justkui peegelpildis. Temast endast polnud mingit märki ja ülakorrusel ei põlenud tuled, kuigi auto oli endiselt sissesõiduteele pargitud.

      Natalie tõmbas kardinad ette, nii et servad kattusid. Kangas oli õhuke, tänavalaternate sõõrid paistsid sellest vaevata läbi.

      Musta klaasseina polnud katta mitte millegagi, see haigutas maja tagumises otsas nagu tohutu süviku suue. Omanikud kas püüdsid raha kokku hoida või arvasid, et aknakatete järele puudub vajadus, kui maja taga pole muud kui õu, meetrijagu ühist aeda ja hekk. Kuid Natalies tekitas see rahutust. Mis jäi teisele poole seda hekki? Pimedas ei võinud ta seda näha.

      Seal võis olla veel üks maja vaatega otse tema omasse.

      Seal võis olla keegi, kes vaatas teda ennast just praegu.

      Kui Natalie seisis nende võimaluste üle mõtiskles klaasseina ees, moondus see esialgsest pelgast privaatsusepuudusest nõrgaks lüliks, kaitsetuks kohaks. Kui tugev on see klaas? Kas keegi jaksab sellest kiviga läbi visata? Mida ta sellisel juhul teeks?

      Sealt see tulebki, mõtles ta. Ärevuse rong. Hullumaja ekspress, kui ta just pidurit ei vajuta. Nüüd püüdis Natalie end veenda, et klaas on tugev ja õues pole mitte kedagi. Et sajad, kui mitte tuhanded inimesed on enne teda Shanamore’i puhkekülas ööbinud ja mitte kellegagi pole mitte midagi juhtunud. Et kui oleks päev, siis ta vaevalt üldse märkaks seda kõike. See poleks isegi kõneväärt.

      Ta kordas seda omaette vaikselt mitu korda, kuni tundis, et pinge annab järele.

      Aga ta soovis ka, et oleks sellest paganama pajuvitstest korvist leidnud pudeli veini.

      Alles siis, kui ta end ümber pööras, et minna tagasi diivanile istuma, märkas ta kohvilaua tagust riiulit mitme väikese raamatuvirnaga. Natalie põlvitas põrandale ja hakkas raamatuid ühekaupa üle vaadates välja võtma. Räbaldunud pehmekaanelised. Enamjaolt lennujaama menukid. Uuepoolne „Sauruste pargi“ eksemplar. Kaks või kolm võõrkeelset raamatut.

      Mahajäetud puhkuse-lugemise raamatukogu.

      Natalie tardus ja põrnitses kitsast, kõva, rukkilillesinist raamatuselga.

      Ja ta teadis. Ta teadis isegi enne, kui käe sirutas, raamatu välja tõmbas ja selle käes ringi pööras: see polnud lihtsalt Fiona Sampsoni koostatud Percy Bysshe Shelley luulekogu. See oli tema raamat.

      Nende raamat, tema ja Mike’i oma.

      Siis kergitas ta kaant ja leidis sealt kinnituse.

      Kaane siseküljel oli eksliibris, mille ta ostis koos raamatuga paari aasta eest Keatsi ja Shelley muuseumist Hispaania treppide juures. See oli pisut viltu, sest Natalie oli seda kleepinud kiiruga, salamahti, kingipoe ukselävel, enne kui Mike ta teolt tabada oleks võinud. Pühendus Minu M-le kleepsu all oli tema käekirja lohakas näidis täpselt samal põhjusel. Kui ta kinkis selle raamatu mehele tol küünlavalguse-õhtusöögil Via Veneto ääres, oli tolle esimene küsimus: „Millal sa küll selle ostsid?“ Järgmisena küsis Mike, kas Natalie tahaks temaga abielluda – ettepanek, mis mehel nende pealtnäha viimase minuti nädalalõpureisil Rooma pidevalt meeles oli mõlkunud.