Salasilm. Catherine Ryan Howard

p>

      Catherine Ryan Howard

       Salasilm

      Originaali tiitel:

      Catherine Ryan Howard

      Rewind

      Copyright © Catherine Ryan Howard, 2019

      Raamatu väljaandmist on toetanud Literature Ireland

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari-Epp Tirkkonen

      Kujundanud Signe Kanarbik

      Kaanefotod: Triin Olvet ja Shutterstock

      Tõlge eesti keelde © Triin Olvet ja Ühinenud Ajakirjad, 2020

      ISBN 978-9949-696-66-6

      e-ISBN 9789916634295

      Trükk Print Best

      Emale, selle eest, et ta mind raamatutega tuttavaks tegi

      Varjudest täidetud toas magab naine.

      Tema ongi see kühm laia voodi paremal poolel. Tumedate juuste salgud üle padja laiali. Üks paljas käsivars linade vahelt väljas, sõrmes paistmas abielusõrmus.

      Teadmatuses, et ta ei ole seal üksinda.

      Tuba on tema jaoks võõravõitu, pimedas seda enam. Kui ta peaks praegu ärkama, võiks ta pead kergitada, end küünarnukkidele upitada ja ringi vaadata. Tema silmad kohaneksid tasapisi pimedusega ja sellesse hakkaksid ilmuma kujud.

      Hetk hiljem meenuks talle, kus ta on ja miks ta oli sinna tulnud.

      Kui kiiresti märkaks ta kuju, kes on seal liigne?

      See seisab kivistunult nurgas, käed külgedel. Rõivad on tumedad ja paksud – mitu kihti, vahest talvekülma vastu. Kindad käes, suusamask peas. Suusamask on keeratud kergelt ühele poole, nii et silmad näevad vaevu välja ja suuavast paistab vaid natuke põske.

      Ta vaatab.

      Vaatab ja ootab.

      Ootab, et kasutada pika sakilise teraga nuga, mis on surutud vastu tema külge.

      Aeg tiksub.

      Magav naine pöörab end – tema jalad liiguvad, ta keerab külge, käsivars lipsab teki alla –, ent ei ärka. Tume kuju nihkub voodile lähemale, kuni seisab selle kõrval, kummardub üle naise. Too ei ärka. Kindas käsi, mis ei hoia nuga, sirutub ette ja silitab õrnalt naise nägu, ikka veel ei ärka ta üles.

      Sissetungija tõmbab pöidla ja keskmise sõrme rõngasse ja nipsab naisele vastu põske, kõvasti, sest – nüüd on asi selge – ta tahab, et naine ärkaks.

      Hetk viivitust.

      Seejärel liigutuste rabin.

      Naise silmad avanevad. Tema keha kerkib, pea ja õlad tõusevad patjadelt, jalad kerkivad linade vahelt. Ta avab karjatuseks suu, kuid kuju surub selle peale käe ja lükkab naise tagasi pikali. Käsi, mis hoiab nuga, tõmbab sõrmega linad pealt. Naisel on jalas lühikesed püksid ja seljas õlapaeltega särgik, tema kahvatud jäsemed on paljad, nüüd ka katmata. Ta märkab noatera ja tema rabelemine muutub silmapilk jõulisemaks. Naise käed vehivad metsikult, jalad pekslevad, kogu keha tõmbleb ja viskleb ja vingerdab voodis, sõrmed klammerduvad suusamaski külge…

      Nuga tõuseb aeglaselt ja langeb siis kiiresti alla, jõuliselt, sööstes läbi naise õhukese särgi ja kadudes kõhu nõgusasse ihhu.

      Tõuseb uuesti. Langeb uuesti.

      Rinda.

      Tõuseb uuesti. Langeb uuesti.

      Hoop üle käsivarre.

      Tõuseb uuesti. Langeb uuesti.

      Sügavale paremasse kaelapoolde, otse lõua kõrvale.

      Sissetungija astub sammu tagasi.

      Naise käed tõusevad kaela juurde ja tema sõrmed määrduvad kaelahaavast voolavast verest pea hoobilt plekiliseks. Suu on pärani hääletus karjes.

      Pimedus, laienevad laigud.

      Naine keerab end, veeretab paremale küljele. Vigastamata käsi sirutub üle voodiserva, sissetungija suunas, nagu paluks abi.

      Kuju mustas kummardub, et nuga öökapile panna, enne kui astub voodijalutsis vastu seina lükatud kummuti juurde ja lööb puruks sinna peidetud kaamera.

      KERI TAGASI 0:00:17

      Nataliel kulus suurem osa päevast selleks, et Dublinist minema saada. Et kõigist linnadest minema saada. Cork oli viimane, kust ta tuli. Tol hommikul esimesena asjana sõitis ta rongiga sinna, istus siis selle bussi peale ümber. Buss keerutas läbi Midletoni – hüvasti ka väikelinnad – ja aina edasi, ukerdades mööda kitsaid, käänulisi teid, selliseid, kus keset teed maalitud valge joon on pigem kustunud kui nähtav. Ajaks, kui ta esimest korda merd märkas, oli ta jõudnud koduuksest 300 kilomeetri kaugusele. Liiklus oli hõrenenud üksikuteks mööduvateks autodeks, kuid tee oli nõnda käänuline, et bussijuht pidas vajalikuks enne iga viimast kui kurvi signaali lasta.

      Natalie jälgis, kuidas levipulgad telefoniekraani nurgas ühekaupa kustusid. Mobiilne andmeside oli juba olematu, see oli kadunud kusagil Castlemartyri ja Ladysbridge’i vahel. Seade tema käes oli nüüdseks muutunud peaaegu kasutuks. Ta surus maha kihu end sõidu viimasteks minutiteks bussifirma wifi-võrku logida ja lasi telefonil selle asemel käekoti sügavustesse kukkuda.

      Terveks minutiks tundus see nagu rahu, nagu oodatud kergendus.

      Siis hakkasid sõrmed tõmblema ja peopesad tõmbusid niiskeks.

      Natalie pööras end, et keskenduda aknast avanevale vaatele. Silmapiiri ja tumeneva taeva vahele kiilutud sileda halli mere riba rikkusid vaid kaks plekki, üks suur, teine väike. Saared. Silm eristas suuremal neist vaid majakat, mis paistis sellest kaugusest nagu peenike pastakaots. Siis keeras buss järsult paremale ja kõikjal oli näha vaid põlde, puid ja kenasid vanamoelisi majakesi, mis seisid maantee lähedal, igaüht ümbritsemas madal kiviklibupinnaga müür.

      Seejärel silt Kilni disainipood ja kohvik 500 m.

      Ja kohe selle taga veel üks: Tere tulemast Shanamore’i.

      Ta oli päral.

      Kogu reisi jooksul oli Natalie jalgu kõrvetanud kuum õhk, mis puhus küttekehast tema istme all. Ta igatses kogu hingest natukestki jahedust, värsket õhku, samal ajal aga jääda istuma bussi, lasta sel end uuesti tagasi viia, koju minna, Mike’iga rääkida ja unustada see kõik, kuni selleks veel aega oli.

      Ent kui buss seisma nõksatas, tõusis ta ja läks maha.

      Ta polnud valmis selleks novembrilõpu jäiseks iiliks, mis raspeldas nahka ja tungis hetkega riietest läbi. Paksu bussipalavuse järel külmašokist õhku ahmiv Natalie tõmbas kiirustades selga mantli, mis tal seni oli käsivarrel rippunud.

      Rongisõit Dublinist Corki oli kestnud vähem kui kolm tundi ja selle jooksul ei tõstnud ta silmi Shanamore’i piltidelt, mis ta internetist leidis. Nüüd mil ta oli kohale jõudnud, mõjusid need häirivalt. Ta oleks nagu sada korda nähtud filmi võtteplatsi-ekskursioonil: kõik oli kummaliselt tuttav ja samal ajal siiski läbinisti võõras.

      Buss oli peatunud parkla juures, mis kuulus Kilnile, trendikale küüni meenutavale