Raamatukaupmehe pihtimused. Shaun Bythell

      Järjekordne hall päev ja imekombel järjekordselt selline, kui mul õnnestus leida kõik tellimused.

      Patrick Historic Newspapersist astus sisse, et võtta kaasa hunnik välismaalt laekunud tellimusi, mis olid jõulude ajal kogunenud. Meie siseriiklik post läheb välja Royal Maili kaudu, aga välismaalt tulnud tellimuste puhul on odavam kasutada kullerit, kellega Historic Newspapersil on leping, ja seega laseme me nende turjal liugu.

      Petra astus läbi küsimaks, kas ta võiks alustada kõhutantsu-kursustega ülakorruse suures toas. Ma ei tea küll täpselt, mida ta sellega mõtles, aga ütlesin, et ta võib tuba kasutada reede hommikuti.

      Üks klient küsis mu visiitkaarti, aga ma ei suutnud ühtki leida. Sellest peab küll olema rohkem kui aasta, kui minult seda viimati küsiti. Hüpertihedalt ühendatud maailmas näib see võluvalt vanamoeline asjake. Kui ma poe ostsin, siis jätsid kliendid, eriti teised raamatukaupmehed, neid alailma, aga nüüd seda enam lihtsalt ei juhtu, üsna samamoodi, nagu läks George’i ja Victoria ajastu visiitkaartidega.

      Viiekümnendates aastates sakslaste paar sirvis tund aega raamatuid. Naine ostis David Cecili kirjutatud Jane Austeni eluloo. Maksmise ajal lausus ta: „Väga tore teid viimaks kohata“, mis tundus pisut veidravõitu, kuni ta seletas, et nad olid Wigtoni tulnud, kuna ta oli lugenud mu elukaaslase Anna raamatut, mis osaliselt räägib Wigtownist (ja minust). Peatselt pärast nende lahkumist saabus taas oranžides tunkedes mees, kes eelmisel nädalal ostis Anna raamatu „Three Things You Need to Know About Rockets“, ja olles saanud innustust Anna viidetest „Moby Dickile“, ostis ka selle.

      Tom tuli arutama Anna välja mõeldud projekti – kirjanike maja ideed. Anna tahab asutada ettevõtte, et osta väljaku ääres maja, ehitada see ümber ja rajada sinna loomemaja, kus korraldada Spring Flingi (kohalik kunstifestival, mis toimub iga aasta juunis) ajal kirjutamise, lugemise ja kunstikursusi. Tom tahab poes korraldada ajurünnaku ja otsis nimesid, keda osalema kutsuda ning ma pakkusin talle mõned välja. Kokkusaamine toimub siin, suures toas, kus festivali ajal asub kirjanike puhkenurk. See on järgmise reede õhtul, ja ta tellis ära toidu ja veini.

      Kassa: 87.50 naela

      13 klienti

      TEISIPÄEV, 6. JAANUAR

      Veebitellimusi: 3

      Raamatuid leitud: 3

      Kõik kolm tänast tellimust olid raudteeraamatud.

      Veel üks läbinisti vastik päev, kuigi vihm jäi õhtupoole järele. Talv ongi siiamaale olnud ainult üks tugev vihm, mida peksab takka tugev tuul. Mulle ei meenu küll ühtki miinuskraadidega päeva.

      Tänases postkastis:

      Saatja: xxxxxxxxxxxx

      Teema: maailm vajab mu raamatut

      Sõnum:

      ma tahaksin teie juures oma raamatut reklaamida. kirjutasin raamatu, mis kindlustab, et inimene, kelle te leiate, saab teie elukaaslaseks, see kaotab ka vajaduse valetamise, manipuleerimise ja intriigide järele. hoiab ära emotsionaalsed kahjud ja kaotab suitsiidi tõttu tekkiva ohu inimelule, andes inimestele teadmisi isiksuse kohta.

      Päeva esimene klient oli eakas naine, kes soovis kasutada poe telefoni, et helistada oma miniale, kes polnud talle arsti juurde järele tulnud. Teine klient oli kiilanev hobusesabaga mees, kes iga viimase kui kätte võetud raamatu hinda nähes pahaselt keelt naksutas.

      Leidsin keldrist vana tahvli ja panin selle vanasse pildiraami. Näeb päris kena välja. Otsustasin, et püüan sellele kirjutada iga päev midagi lõbusat – ettevõtmine, mis on juba eos hukule määratud, sest võib minna nädalaid, mõnikord kuid, enne kui mu pähe turgatab mõni teravameelne mõte. Et asi oleks lihtsam, valisin Noel Cowardi tsitaadi, mis pärineb raamatust „Kuulsad viimased sõnad“: „Head õhtut, mu armsad, homme näeme.“

      Ema astus kella nelja paiku sisse ja rääkis pausi tegemata pool tundi järjest. Käsitletud teemade seas olid kirjanike maja idee ja tema leitud võimalik rahastusallikas (ta kordas seda vähemalt kuus korda), ema sõprade sõber, kellel on Deeside’is loss, mis on üleujutuste tõttu peaaegu jõkke varisemas (neli korda korratud) ja The Open Booki² rentnikud, kes jätsid endast maha seapesa („põlastusväärne“). Need polnud kõige viimased asukad, kaks hispaanlannat, vaid üks teine paar (neli korda korratud).

      Umbes kaks minutit pärast tema lahkumist (särtsaka „Ma pean nüüd lippama, head aega, kullake“ saatel) vaatasin aknast välja ja nägin ema mõlkis Volkswagenit kehvasti pargituna bussipeatuses seismas, sellal kui tema agaralt kellegagi lobises. Kui ma poe pool tundi hiljem lukku panin, oli ema ikka veel seal, laterdades igaühega, kel oli piisavalt „õnne“ tema otsa komistada.

      Kassa: 125.49 naela

      11 klienti

      KOLMAPÄEV, 7. JAANUAR

      Veebitellimusi: 1

      Raamatuid leitud: 0

      Hommikul kardinaid eest tõmmates nägin vist küll esimest korda kõigi nende kuude jooksul päikest.

      Esimese tunni tööpäevast lämbusin aeglaselt kliendi parfüümi kätte, mille kõigi eelduste kohaselt võis olla tootnud Põhja-Korea biokeemik, kes salajases punkris katsetas eriti jubedat närvimürki. Kim Jong on väga tõsiselt haige.

      Saabus veel üks tellimus raamatule raudteetoast. Neid on alati kõige raskem leida. Õiget raudteefänni ei tohi huvitada kord raamaturiiulitel.

      Kella üheteistkümne paiku astus poodi naine, kes minu meelest oli minust õige pisut vanem. Ta tuli mulle ähmaselt tuttav ette ja kui ta saabus maksma virna romaanide eest – mida kõiki ma olin lugenud ja nautinud – küsisin, miks ta mulle tuttav tundub. Tuleb välja, et ta tavatses käia sama oksjonipidaja juures Dumfriesis kus minagi ja seetõttu meenutasime kõiki neid tegelasi ja kahtlasevõitu sekeldusi, mis vältimatult näivad oksjonitega kaasnevat. Selgus, et tal on kohvik Rockcliffe’is (umbes 55 kilomeetri kaugusel), mistõttu kaeblesime klientide ja iseäranis oma äri pidamise raskuste üle, eriti kui see juhtub olema sedalaadi, mida inimesed eeldavad olevat avatud just siis, kui see sobib neile, aga mitte poepidajale. Meid ühendab jälestus sotsiaalsete kohustuste türannia vastu maakogukondades. Tuleb välja, et ta vihkab igasugust planeerimist sama palju kui mina. Ja ta lõpetas äsja ühe mu lemmikraamatu „Üks inimsüda“ lugemise.

      Hakkasin sorteerima kaht ülejäänud jõulueelsest tehingust pärit kasti. Pole just parim poekraam, aga kõik raamatud on vöötkoodiga varustatud ja laitmatus seisukorras – ideaalne kaup FBA³ jaoks, mistõttu kandsin need andmebaasi ja tõstsin kasti, valmis „pealevõtmiseks“. Mõned pehmes köites teosed olid üllatavalt kõrge hinnaga, aga niimoodi on asjad läinud internetikaubanduse algusaegadest peale – raamatu müügihinda on varasemast raskem määrata.

      Õhtupoole pidasin kliendiga maha tohutu vaidluse selle üle, kas Maigret oli väljamõeldud Prantsuse detektiiv (mina) või Belgia sürrealistlik maalikunstnik (tema); pärast seda helistasin naisele Ayris, kelle raamatuid ma pidin homme vaatama minema, et kohtumine edasi lükata. Tema häälest kostis hiiglaslik kergendus – ilmselgelt olid tal raamatud läbi vaatamata ja sorteerimata selle põhjal, mida ta tahab endale jätta ja millest lahti saada.

      Kassa: 65.49 naela

      3 klienti

      NELJAPÄEV, 8. JAANUAR

      Veebitellimusi: 3

      Raamatuid leitud: 2

      Veel üks päikesepaisteline päev. Kaks sellist järjest tundub tänavust talveilma arvestades nagu omamoodi rekord. Üks tänastest tellimustest oli raamat „Minorities in the Arab World“⁴, mis läheb ühele Liibanoni preestrile.

      Ema saabus õhtupoole ja rääkis umbes pool tundi The