Kuningriik. Jo Nesbo

asjadest kirjutatakse ajakirjades, mis meil siin müügil on,” ütlesin ma ja osutasin ajakirjade riiulitele, kus on Imeline Teadus kõrvuti auto-, paadi-, jahindus- ja kalastusajakirjade, True Crime’i ja – müügijuhi pealekäimisel – paari moeajakirjaga.

      Aga Julie ei lasknud mul pjedestaalilt niisama lihtsalt alla hüpata:

      „Minu meelest ei olegi kolmkümmend nii väga vana. See on igatahes parem kui need kahekümnesed lapsikud kutid, kes arvavad, et on täiskasvanud, sest neil on juhiluba.”

      „Ma olen üle kolmekümne, Julie.”

      „Oled või? Kui vana su vend siis on?”

      „Kolmkümmend viis.”

      „Ta käis eile siin tankimas,” ütles Julie.

      „Sa polnud ju eile tööl.”

      „Ma istusin koos paari sõbrannaga Pulksoni autos. Tema ütles, et see on su vend. Ja tead, mis mu sõbrannad ütlesid? Nad ütlesid, et su vend on DILF.”

      Ma ei vastanud.

      „Aga tead mis? Minu meelest oled sina DILFim.”

      Vaatasin talle hoiatavalt otsa. Ta ainult irvitas. Ajas end peaaegu märkamatult sirgu ja lükkas laiad õlad taha. „DILF tähendab …”

      „Aitäh, ma arvan, et saan aru küll, mida see tähendab, Julie. Kas sa lähed ja võtad Asko vastu?”

      Tanklaesisele platsile oli sisse keeranud kaubaauto. Mineraalvesi ja suhkrukaubad. Julie saatis mulle põhjalikult selgeks harjutatud täiega-surmigav-pilgu. Puhus nätsumulli, mis läks lõhki. Viskas pea selga ja läks välja.

      3

      „Siia või?” küsisin umbusklikult ja libistasin pilgu üle meie kõnnumaa.

      „Siia jah,” vastas Carl.

      Kanarbikused künkad. Paljas, tuultele avatud kalju. Haigelt ilus vaade loomulikult, sinetavad mäeharjad nii kaugele kui silm ulatub, all järvepeeglis helgib päike. Aga ikkagi.

      „Sel juhul tuleks siiani ka tee rajada,” ütlesin ma. „Vesi. Kanalisatsioon. Elekter.”

      „Jaa,” naeris Carl.

      „Ja hooldada kogu seda värki, mis asub … kuskil paganama mäetipus.”

      „Haruldane, eks ole?”

      „Ja ilus,” arvas Shannon, kes lõdises oma mustas mantlis meie selja taga, käed rinnal risti. „See tuleb imeilus.”

      Olin bensiinijaamast varakult koju jõudnud ja seal tuli mulle muidugi kohe vastu Carl oma plakatitega.

      „Kuramus, mulle sõnagi lausumata?” ütlesin ma. „Tead ka, kui palju küsimusi mulle päeva jooksul kaela sadas?”

      „Kui palju siis? Ja kas need tundusid positiivsed?” küsis Carl nii õhinal, et ma sain aru küll, et ta sülitab suhteliselt sujuvalt selle peale, kui mööda- või ülesõidetu tunne minul võib olla.

      „Mida kuradit,” sähvasin vastu. „Miks sa mulle ei rääkinud, et sa tulid just sellepärast koju tagasi?”

      Carl pani käe mu õlale ja tema näole ilmus jälle see neetud lahke naeratus. „Sest ma ei tahtnud, et sa kuuleksid poolikut lugu, Roy. Ei tahtnud, et sa hakkaksid igasuguseid vastuväiteid välja hauduma, sest sa oled sündinud skeptik, tead ju ise väga hästi. Nii, kõigepealt sööme õhtust ja siis räägin sulle kogu loo ära. Okei?”

      Nojah, muidugi ma leebusin, kui mitte muu, siis juba ainuüksi selle pärast, et esimest korda pärast ema-isa surma ootas töölt tulles laual valmis õhtusöök.

      Kui olime selle sisse vohminud, näitas Carl mulle hotelli jooniseid. See nägi välja nagu Kuu peale ehitatud iglu. Ainult selle vahega, et joonise Kuu peal lonkis ringi paar põhjapõtra. Need põhjapõdrad ja käputäis sammalt olid ainsad välised ilustused, mille arhitekt oli projektile juurde joonistanud, muidu nägi kõik välja üsna kõle ja modernistlik. Naljakas, et mulle isegi meeldis see värk, aga pigem seetõttu, et projekt meenutas mulle millegipärast bensiinijaama Marsil, mitte hotelli, kus inimesed peaksid mõnusasti aega veetma. Minu meelest tahavad inimesed, et niisugustes paikades oleks ikka natuke rohkem soojust, toredust ja hiilgust, suts rahvusromantikat – roosimaalingud, rohukatus ja muinasjutuline lossiõu või noh, mida põrgut mina sellest tean.

      Siis kõmpisime kilomeetrikese majast eemale tulevasele ehituskrundile, kus pärastlõunane päike kuldas kanarbikku ja mäetippude haljast graniiti.

      „Vaatame, kuidas see siia maastikku sobituks,” ütles Carl ja sirgeldas sõrmega õhku hotelli, mille jooniseid olime söögitoas uurinud. „Mägihotelli väljanägemise juures on kõige olulisemad asjad just maastik ja hoone funktsionaalsus, mitte inimeste ootused. See hotell peaks inimeste arusaamist arhitektuurist ümber kujundama, mitte ainult maastikule nii-öelda kaasa noogutama.”

      „Ahah,” vastasin mina ja mu hääletoon oli vist enam-vähem nii skeptiline, kui põhjendatuks pidasin.

      Carl seletas, et hotelli tuleb kakssada tuba ja selle pindala on 11 000 ruutmeetrit. Kaks aastat pärast esimest labida maasselöömist on see püsti. Õigemini pärast esimest kaljude lõhkamist, sest pinnast siin just palju ei ole. Carli „pessimistliku kuluarvutuse” kohaselt läheb see maksma nelisada miljonit Norra krooni.

      „Kuidas sa kavatsed need nelisada miljonit hankida?”

      Carl vastas enne, kui olin lause lõpetanud: „Pangast.”

      „Osi Hoiupangast või?”

      „Oh ei,” naeris ta. „Kohalik pank on selleks liiga väike. Linnast, DnB-st.”

      „Ja miks peaks pank sulle nelisada miljonit andma? Sihukeseks …” Ma ei öelnud küll välja „hullumeelsuseks”, aga eks see olnud ütlematagi selge.

      „Sest me ei asuta mitte aktsiaseltsi, vaid TÜ.”

      „TÜ?”

      „Täisühingu. Kollektiivse äriühingu, kus vastutus on võrdselt jagatud. Külarahval pole ju eriti raha, aga neil on talu ja maatükk, kus nad ise elavad. Täisühingu puhul ei tarvitse nad meie muinasjutus osalemiseks punast krossigi sisse maksta. Igaüks, kes õla alla paneb, olgu see õlg siis tugevam või nõrgem, saab võrdse osa ja teenib teistega ühepalju kasumit. Igaüks võib oma tugitoolis edasi lesida, laenu tagatiseks on nende kinnisvara. Just sellepärast hakkabki pangal suu vett jooksma – saaks aga kogu seda kupatust rahastada. Pangal pole iial olnud paremat tagatist. Nad võtavad ju sõna otseses mõttes terve küla panti.”

      Sügasin kukalt. „Tahad öelda, et kui asi läheb metsa, siis …”

      „Siis vastutab igaüks ainult oma osa ulatuses. Kui meid on näiteks sada inimest ja ettevõte läheb pankrotti ja võlg on sada tuhat, ei pea sina ega ka ükski teine osanik välja köhima rohkem kui tuhat krooni. Isegi juhul, kui mõni osanik ei suuda seda tuhandet välja käia, ei ole see mitte sinu, vaid kreeditoride mure.”

      „Ossa poiss.”

      „Võrratu, eks ole? Nii et mida rohkem meid on, seda väiksem risk inimese kohta. Aga seda väiksem on muidugi ka saadav tulu, kui huvilisi peaks meeletult palju olema.”

      Mõtlemisainet jagub. Ärimudel, mille puhul pole vaja pennigi sisse maksta, roobitse ainult raha kokku, kui kõik sujub. Ja kui läheb metsa, siis tuleb sul kinni maksta ainult oma osa.

      „Okei,” ütlesin ma ja juurdlesin endamisi, mis võiks küll peibutiseks olla. „Aga miks sa seda investorite koosolekuks nimetad, kui nad tuhkagi ei investeeri?”

      „Sest investor kõlab uhkemalt kui lihtsalt osanik, kas sulle ei tundu?” Carl pistis pöidlad püksirihma vahele ja ütles madala häälega: „Ma pole mitte lihtsalt talumees, vaid hotelli investor, mõistate.” Ta pahvatas naerma. „Puhas psühholoogia. Kui osa külarahvast on end juba partnerina kirja pannud, ei