Kuningriik. Jo Nesbo

head tähenda. Kuulsin, kuidas Carl kitsal trepil kohvritega kolistab.

      „Carl ütleb, et te ei ole rikkad,” ütles Shannon. „Aga et kõik, mis siit paistab, kuulub talle ja sulle.”

      „Tõsi. Aga see kõik on puhtalt kõnnumaa.”

      „Kõnnumaa?”

      „Tühermaa, tühi maa,” puhkis Carl ukselt ja naeratas. „Karjamaa lammastele ja kitsedele. Ega mägitalus suurt midagi kasvatada saa. Nagu sa näed, on siin isegi metsa kasinalt. Aga küllap me selle skyline’iga midagi ette võtame. Või kuidas, Roy?”

      Noogutasin aeglaselt. Pikkamisi, nagu olin lapsena näinud noogutamas täiskasvanud talumehi. Arvasin toona, et nende kortsuliste peanuppude sees on varjul nii palju ja nii keerulisi asju, et meie lihtsas külakeeles oleks liiga aeganõudev ja ehk koguni võimatu seda kõike väljendada. Pealegi tundus nende suurte noogutavate meeste vahel valitsevat mingi telepaatiline mõistmine, sest ühe pikaldasele noogutusele vastas teine täpselt samaga. Nüüd ma siis koogutan-noogutan ise. Ega taipa suurt rohkem kui siis.

      Võiksin muidugi selle kõige kohta Carlilt küsida, aga ega ma vist vastust saaks. Vastuse küll, isegi plenty, aga mitte seda õiget vastust. Võib-olla ei olegi mul seda nii väga vaja, mul on lihtsalt hea meel, et sain Carli tagasi ja ma ei kavatse teda praegu selle küsimusega tüüdata. Miks pagana päralt ta tagasi tuli?

      „Roy on nii lahke,” kiitis Shannon. „Ta andis selle toa meile.”

      „Ma arvestasin, et sa ei tulnud tagasi selleks, et poistetoas elada,” ütlesin ma.

      Carl noogutas. Aeglaselt. „Ega sellest siis vist vastutasuks piisagi,” vastas ta ja ulatas mulle tohutu pappkasti. Nägin otsekohe ära, mis see on. Berry. Ameerika mokatubakas.

      „Kuradima hea sind jälle näha, vennas,” ütles Carl kareda häälega, tuli minu juurde ja kaisutas mind jälle. Nüüd pigistas ta mind korralikult. Pigistasin vastu. Tundsin, et tema keha on natuke pehmem kui varem, natuke rohkem polstrit peal. Tema lõua nahk minu oma vastas, haare lõdveneb veidi, tunnen habemetüügaste kriipimist, ehkki ta on äsja habet ajanud. Pintsaku vill tundub peen, tiheda koega. Ja päevasärk – varem ei kandnud ta seda kunagi. Isegi tema keelekasutus on teistsugune, ta räägib seda linnakeelt, mida me mõnikord omavahel pruukisime, kui tahtsime ema matkida.

      Aga olgu. Ta lõhnab täpselt nagu varem. Tal on Carli lõhn. nüüd hoiab ta mind endast eemal ja vaatab mulle otsa. Tema tütarlapselikult ilusad silmad on märjad. Mul endal ka, pagan võtaks.

      „Kohv keeb,” ütlesin ma mitte liiga pudruse häälega ja kobisin trepi poole.

      Kui ma tol õhtul magama heitsin, lebasin tükk aega ärkvel ja kuulatasin hääli. Kas majas kõlab nüüd, kui siin on jälle rahvast, kuidagi teistmoodi? Ei kõlanud. Kuulsin kriginaid, kräginaid ja vilinaid – nagu ikka. Kikitasin kõrvu master bedroom’i poole. Seinad kostavad hästi läbi, nii et ehkki meie magamistubade vahele jääb vannituba, on nende hääled nõrgalt kuulda. Kas nad räägivad minust? Kas Shannon küsib Carlilt, kas tema suur vend on alati nii vaikne? Mis Carl arvab, kas Royle maitses vennanaise tehtud chilli con carne pajaroog? Kas tollele vaikivale vennale üldse meeldis kingitus, millega temal, Shannonil, oli tükk tööd, sest ta pidi selle sugulaste kaudu tellima? Selle mahakantud numbrimärgi Barbadoselt. Kas Shannon ei meeldi Carli suurele vennale? Carl vastab, et Roy on kõikide vastu niisugune, andku talle ainult aega. Naine ütleb, et tema meelest on Roy tema peale armukade, Roy tunneb kindlasti, et Shannon on temalt venna ära võtnud, vend on tal siiski ainus lähedane inimene. Carl naerab, silitab naise põske ja ütleb, et ärgu ta oma pead selliste asjadega vaevaku, see on ju alles esimene päev, küll kõik laabub. Shannon surub pea tema kaenlaauku ja arvab, et küllap on Carlil õigus, aga temal on igatahes hea meel, et Carl pole oma venna moodi. Imelik tõesti, et niisugusel maal, kus pole peaaegu üldse kuritegevust, käiakse ringi ja põrnitsetakse altkulmu justkui pidevas paljaksvarastamise hirmus.

      Või siis teevad nad sedasamust.

      Ema-isa voodis.

      „Kumb siis peal oli?” võiksin hommikusöögilauas küsida. „Kas vanem?” Vaadata nende ahhetavaid nägusid. Astuda välja kargesse hommikusse, istuda autosse, võtta käsipidur ja roolilukk maha, näha enda ees Kitsekurvi.

      Kusagilt kostis ilus, pikk ja kaeblik hõige. Põldrüüt. Mägede üksildane lind, kleenuke ja tõsine. Lind, kes jälitab sind, kui sa mägedes uitad, valvab, aga alati ohutult kauguselt. Nagu oleks ta liialt kartlik, et kellegagi sõbraks saada, ent vajaks siiski kedagi, kes teda kuuleks, kui ta oma üksindust kuulutab.

      2

      Jõudsin tanklasse kell pool kuus, pool tundi varem kui harilikult esmaspäeviti.

      Egil seisis leti taga ja nägi väsinud välja.

      „Hommikust, boss,” ütles ta monotoonse häälega. Egil on nagu põldrüüt, tal on üksainus toon.

      „Tere hommikust. Tegus öö?”

      „Ei olnud,” vastas ta ega paistnud taipavat, et see on retooriline küsimus, nagu öeldakse. Et ma tean küll, et siin pole kunagi kiiret, kui mägihüttidest tagasi linna ruttav pühapäevaõhtune autodevoor on vaibunud. Et ma küsisin sellepärast, et väljas tankurite juures ei ole koristatud ega pestud. Teistes ööpäevase teenindusega bensiinijaamades on kombeks, et öövahetuse töötaja, kes on üksinda, ei lähe majast välja, aga mina vihkan korralagedust. Sihuke kuldikamp, kelle jaoks bensiinijaam on kombineeritud vorstiputka, suitsetamis- ja kudemispaik, jätab maha palju paberit, konisid ja eks muidugi ka mõne kasutatud kondoomi. Aga kuna nii vorstid, sigaretid kui ka kummid on ostetud meilt, ei kavatse ma oma kuldikundesid minema ajada, istugu pealegi oma autodes ja vahtigu, kuidas maailm neist mööda vuhiseb. Selle asemel olen teinud öövahetuse töötajale ülesandeks koristada, kui selleks võimalus avaneb. Ma kinnitasin personali tualettruumi plakati – nii, et see ripub otse nina ees, kui sa prill-laual istud. „TEE, MIS TARVIS. KÕIK SÕLTUB SINUST. HAKKA KOHE PIHTA.” Egil vist arvab, et plakat käsib tal sitalkäiguga ühele poole saada, aga ma olen nii palju kordi ka otse välja öelnud, et siin tuleb koristada ja kõige eest vastutada. Eeldasin, et kui ma räägin tegusast ööst, saab Egil verbaalsest torkest aru. Aga Egil ei ole ainult väsinud, ta on lihtne kahekümneaastane kutt, kes on elus nii palju torkida saanud, et see teda enam suurt ei kõiguta. Selge see, kui sa tahad võimalikult vähe pingutada, siis polegi ehk kõige rumalam taktika teeselda, et saad aru veidi vähem kui tegelikult. Nii et Egil ei olegi vist nii rumal.

      „Sa oled varakult väljas, boss.”

      Natuke liiga varakult selleks, et sa oleksid jõudnud tankurite juurest prahi kokku koristada, nii et ma arvaksin, et need on kogu aeg tipp-topp korras olnud, mõtlesin ma.

      „Mul polnud und,” ütlesin. Läksin kassa juurde ja vajutasin klahvikombinatsiooni kassa-shift-menüü. See klahviklõps tõmbas ööpäevale joone alla ja ma kuulsin, et kontoriruumis hakkas printer sahisema. „Mine nüüd koju ja katsu natuke magada.”

      „Aitäh.”

      Läksin kontorisse ja lugesin käibearuannet, printer polnud veel tööd lõpetanud. Väga hea. Järjekordne tegus pühapäev. Meie maantee ei ole Norras ehk kõige tihedama liiklusega, aga kuna meist kummalegi poole enne järgmise bensiinijaamani jõudmist jääb kolmkümmend viis kilomeetrit, oleme autosõitjatele tõeliseks oaasiks, eriti lastega peredele, kes on teel mägihütist koju. Ma olin eemale kaskede alla – kust avanes vaade Budalsvanneti järvele – sättinud paar lauda ja pinki, kus nad manustasid burgereid, saiakesi ja karastusjooke suure kuldmedali vääriliselt, nagu öeldakse. Eile müüsime peaaegu kolmsada saiakest. Mu süda valutab vähem CO₂-reostuse kui nisutalumatuse pärast, mida ma maailmale põhjustan. Libistasin pilgu üle paberilehe ja nägin, et Egil on vorstikesi ära visanud. Hea küll, aga neid on maha müüdud vorstikeste arvuga võrreldes – nagu ikka – natuke liiga palju.

      Egil oli riided vahetanud ja teel ukse poole.

      „Egil?”