Viirused ja vaktsiinid. Ülar Allas

toimub nii efektiivselt, et see saab olla kujunenud üksnes loodusliku valiku tulemusel. Lisaks on SARS-CoV-2 molekulaarne struktuur teistest tuntud koroona­viirustest üsna erinev. See välistab võimaluse, et kõnealune viirus on loodud laboris.

      VIIRUSTE LEVIKUSTRATEEGIAD

      Viirused kasutavad uute peremeeste nakatamiseks erinevaid strateegiaid. Paljud viirused levivad nakatunud inimeste ja loomade kehavedelike kaudu. Gripiviirus levib vedelikupiiskadega, mida haiged välja köhivad või aevastavad. Oksendamistõbe põhjustavad noroviirused jõuavad uute peremeesteni nakatunud inimese okse ja rooja kaudu. Rotaviirused levivad enamasti haige väljaheitega saastunud käte, toidu või vee vahendusel. HI-viirus kandub uutele peremeestele nakatunud inimese vere, seemnevedeliku ja tupeeritisega. Kollapalaviku, dengepalaviku ja Zika-viirusnakkuse levitajateks on sääsed.

      Mida kiiremini viirus organismis paljuneb, seda varem pälvib ta immuunsüsteemi tähelepanu. Aga mida aeglasemalt viirus paljuneb, seda vähem on tal võimalusi uusi peremehi nakatada. Selle dilemma on viirused lahendanud erinevatel viisidel. Nohu põhjustavad rinoviirused paljunevad ülemistes hingamisteedes, kust nad kiiresti välja köhitakse ja nuusatakse. Rinoviirused justkui teavad, et immuunsüsteem saab neist kiiresti jagu, ja ei üritagi püsida ühes peremehes kauem kui nädal. Seevastu Ebola viirus teeb inimese väga kiiresti väga haigeks. Erinevalt rino­viirusest nakatab Ebola viirus mitmeid erinevaid kudesid. Ebola viiruse strateegia on muuta pere­mehe keha võimalikult kiiresti suureks lekkivaks viirus­osakeste anumaks ja loota, et haige kehaeritised satuvad kellegi teise peale. Tegelikult ei ole see parim strateegia, kuna inimesed väldivad ebolahaigeid. Kui haiged isoleeritakse, pole viirusel enam võimalik kedagi nakatada.

      Teiseks äärmuseks on seksuaalsel teel levivad viirused. Herpesviirusel on kasulik hoida oma peremeest tipp­vormis, et see astuks uute partneritega vahekorda nii sageli kui võimalik. Kui genitaalidele tekib lööve, muutuks peremees vähem atraktiivseks. Seetõttu kasvab herpes­viirus väga aeglaselt ja võib püsida aastaid märkamatuna. Herpesviirus-1 on inimese liinil parasiteerinud juba miljoneid aastaid, mistõttu seda võib pidada väga edukaks viiruseks. Paljud sugulisel teel levivad viirused pärsivad immuunsüsteemi käivitavaid signaalsüsteeme. Sel moel takistavad nad põletiku teket ja nakatunud rakkude hävitamist.

      Rõugeviirusest aitas jagu saada asjaolu, et rõuge­haiged ei muutunud nakkusohtlikuks enne lööbe tekkimist. Seetõttu oli võimalik haigustunnustega inimesed kiiresti tervetest isoleerida. Seevastu leetrid ja SARS-CoV-2 võivad levida ka sümptomite puudumisel. Selliseid viiruseid on märksa raskem peatada.

      „HÜPPAVAD” VIIRUSED

      Selliseid viiruseid, mis on võimelised loomade ja inimeste vahel „hüppama”, nimetatakse zoonootilisteks viirusteks. Zoonootilised haigustekitajad moodustavad enamiku uutest inimeste nakkushaigustest. Viiruse jaoks on liigibarjääri ületamine suur evolutsiooniline hüpe. Et ülekandumine saaks toimuda, peab viirus esmalt uue peremehe rakkudele ligi pääsema. Selleks tuleb ületada füüsilised takistused nagu nahk ja lima. Järgnevalt peab viirus suutma seonduda uue peremehe rakkudel paiknevate retseptoritega. Kui need tingimused on täidetud, pääseb viirus rakkudesse ja saab hakata paljunema. Eelkõige ületavad liikidevahelisi barjääre need viirused, mille genoomiks on RNA. RNA sünteesil toimub palju vigu ja see annab rikkalikult materjali evolutsiooniks. Seetõttu võivad RNA-viirused kiiresti areneda ja uue keskkonnaga kohaneda. Pole üllatav, et COVID-19 nakkus on levinud loomaaias tiigritele, puumadele ja lumeleopardidele, sest seda haigust põhjustav SARS-CoV-2 kuulub samuti RNA-viiruste hulka.

      Ajaloo vältel on esinenud palju viirustest põhjustatud epideemiaid, ent 21. sajandi algus näib nende poolest eriti tihe olevat. Viimase 20 aasta jooksul on toimunud kolm erinevate koroonaviiruste puhangut. Lisaks kimbutavad inimkonda gripp, ebola, leetrid, dengepalavik ja hulk teisi nakkushaiguseid. Veegi ärritavam on, et haiguspuhangute vaheline aeg lüheneb. Pandeemiad saavad alguse Aasiast või Aafrikast ja üheks nende tekkepõhjuseks on järjest kasvav elanikkond. Aasias elab 60% maailma rahvastikust. Tiheda asustuse tõttu puutuvad elanikud üksteisega sageli lähedalt kokku ja see loob viiruste levikuks häid võimalusi. Inimesed vajavad järjest rohkem maad, raiuvad metsi ja tungivad sügavamale džunglisse. Seetõttu muutuvad metsloomade kontaktid inimeste ja koduloomadega sagedasemaks ja kasvab tõenäosus uute zoonootiliste haiguste esile kerkimiseks. Metsade raiumisega seostatakse nii Ebola viiruse puhanguid Aafrikas kui ka Nipah’ viirusega nakatumisi Malaisias, sest seeläbi sattusid inimesed kontakti nakkust kandvate nahkhiirtega. Lisaks kaovad metsade hävitamisel kiskjate elupaigad. Kui kiskjate arvukus väheneb, kasvab näriliste hulk ja suureneb tõenäosus närilistelt pärinevate zoonootiliste haiguste levikuks. Üks näriliste levitatavaid ohtlikke haigustekitajaid on hantaviirus.

      Kliima rolli viiruste levikul ei saa samuti alahinnata. Nipah’ viirusepuhang Malaisias toimus pärast El Niño tõttu tekkinud põuda. Põuaperioodil ei pruugi nahkhiirtele toiduks jätkuda piisavalt metsikuid puuvilju, mistõttu nad külastavad sagedamini inimeste rajatud puuviljaaedu. See suurendab taas tõenäosust, et inimesed või koduloomad puutuvad kokku mõne senitundmatu ja ohtliku viirusega.

      Kunagi varem pole toimunud nii ulatuslikku loomade küttimist ja nendega kaubitsemist nagu praegu. Aasia ja Aafrika on täis elusloomade turge, kus kõikvõimalikud loomaliigid satuvad inimestega lähikontakti. Turgudel saavad kokku ka sellised loomaliigid, kes looduses omavahel kokku ei puutu. Kagu-Aasia turgude hügieenitingimused on pahatihti allpool arvestust. Erinevate looma- ja linnuliikide puurid asetsevad läbisegi ja üksteise otsas, mistõttu loomad aevastavad ja roojavad üksteise peale. Kõik see suurendab haigustekitajate ülekandumise tõenäosust. Ohuallikate hulka liigitub ka traditsiooniline Hiina meditsiin, kus kasutatakse loomade kehaosi.

      Sahara kõrbest lõuna pool on levinud džungliloomade jahtimine ja nende toiduks tarvitamine. Aafrika turgudel pakutakse laias valikus toorest ja suitsutatud ahviliha, samuti närilisi, nahkhiiri ja kõikvõimalikke teisi loomi. Sageli ei kanna lihunikud kindaid. Loomade veristamise, transportimise, toiduks valmistamise ja väheküpsetatud liha söömise käigus püsib kõrge nakkusrisk. Tõe­näoliselt on sel moel inimesteni jõudnud HI-viirus, inimese T-lümfotroopne viirus ja Ebola viirus. Samasuguste praktikate jätkumisel on vaid aja küsimus, millal kuuleme järgmisest seninägematust viiruspuhangust.

      Viirused, mis on viimase 50 aasta jooksul loomadelt või lindudelt inimestele „üle hüpanud”

Aasta	Viirus	Riik
1976	Ebola viirus	Sudaan/Zaire
1994	Hendra viirus	Austraalia
1997	Lindude gripiviirus H5N1	Hongkong
1998	Nipah’ viirus	Malaisia
2002	SARS-CoV-1	Hiina
2009	Gripiviirus H1N1/09	Mehhiko
2009	Dabie bandaviirus (SFTSV)	Hiina
2012	MERS-CoV	Saudi Araabia
2013	Lindude gripiviirus H7N9	Hiina
2019	SARS-CoV-2	Hiina

      NAHKHIIRTE JA VIIRUSTE ISEÄRALIK SUHE

Nahkhiirtel parasiteerib arvukalt erinevaid viiruseid. Ühed neist on võimelised inimest otse nakatama. Teised peavad enne nakatama vaheperemeest, kelle kehas nad muteeruvad, kuni omandavad lõpuks võime nakatada inimesi. Seda on juba korduvalt juhtunud. Hendra viirus jõudis nahkhiirtelt inimesteni hobuste kaudu, Marburgi viirus rohepärdikute vahendusel. MERSi puhul kandus viirus nahkhiirtelt kaamelitele ja inimene võis nakatuda värsket kaamelipiima juues või läbiküpsetamata liha süües. SARS-i põhjustav viirus jõudis inimesteni Hiina turgudel müüdud paguumade3 kaudu. Nahkhiirtelt pärineb ka tapvalt ohtlik Ebola viirus.

      Tuntakse rohkem kui 1400 liiki nahkhiiri. Seega moodustavad nahkhiired umbes viiendiku kõikidest imetajaliikidest. Nahkhiiri leidub igal kontinendil peale Antarktika. Nad võivad elada vanemaks kui 30 aastat ning kogu selle aja vältel saavad nad uriini, väljaheidete ja süljega viiruseid levitada. Sageli kogunevad nahkhiired kolooniatesse, kus viirused kanduvad kergesti ühelt isendilt teisele.

      Inimesed tungivad üha enam aladele, kus nahkhiired elavad, ja puutuvad