Viirused ja vaktsiinid. Ülar Allas

olid indiaanlased eurooplaste haigustele nii vastuvõtlikud? Põhjused peituvad kahe tsivilisatsiooni erinevas ajaloos. Suur osa Vana Maailma viirusi on arenenud koduloomade viirustest. Ameerika põliselanikud olid kodustanud palju vähem loomi, mistõttu neil oli ajalooliselt viirustega vähem kontakte, vähem epideemiaid ja vähem geneetilist immuunsust.

      Teine indiaanlaste haavatavuse põhjus oli, et nad pärinesid väikesest eellaste grupist ja olid pikka aega elanud eraldunult. Seetõttu oli nende genofondi suurus piiratud ja samavõrra piiratud oli ka nende immuunsüsteemi võime reageerida erinevatele haigustekitajatele. Seevastu eurooplased olid tuhandeid aastaid kokku puutunud erinevatest piirkondadest pärit sõjavägede ja kauplejatega. Kuna epideemiad olid Euroopas tavalised, käivitus loodusliku valiku mehhanism. Ellu said jääda need, kellel oli haigustele parem vastupanuvõime. Seeläbi muutus eurooplaste immuunsüsteem tugevamaks.

      Kolmandaks põhjuseks oli asjaolu, et erinevalt eurooplastest oli indiaanlastel väga vähe kogemusi sellega, kuidas tuleks epideemia olukorras käituda. Eurooplased teadsid, et nakkuse leviku tõkestamiseks tuleb haiged tervetest isoleerida. Seevastu indiaanlased kogunesid haigete sugulaste ümber, lootuses neid abistada, ent nakatusid seeläbi ka ise. Nii said viirused kergesti levida.

      Leetrite puhul võib välja tuua veel ühe põhjuse. Nimelt olid leetrid Euroopas tavaline lastehaigus. Haigestunud laps jääb enamasti ellu ja on kogu ülejäänud elu vältel leetritele immuunne. Ent kui leetritesse haigestub täiskasvanu, on surma tõenäosus märksa suurem. See selgitab, miks leetrid said täiskasvanud indiaanlaste hulgas teha ebatavaliselt suurt hävitustööd. Kuna indiaanlased ei olnud lapsepõlves leetreid läbi põdenud, mõjus viirus neile laastavamalt.

      MIKS VIIRUSED MEID HAIGEKS TEEVAD?

      Sageli nakatavad viirused üksnes peremehe keha kindlaid piirkondi. Näiteks nohu põhjustavad rinoviirused nakatavad ülemiste hingamisteede rakke. Rakkudesse sisenemiseks kasutavad viirused teatud molekule (retseptoreid), mis nende rakkude pinnal asuvad. Retseptori olemasolu määrab, milliseid rakke viirus saab nakatada. Olles rakku pääsenud, kasutab viirus peremehe molekulaarset masina­värki, et iseendast koopiaid toota. Piisab vaid mõnest tunnist, et ühest viirusest tekiks tuhandeid koopiaid. Järgnevalt peavad uued viirusosakesed rakust välja pääsema, et uusi rakke ja uusi peremehi nakatada. Enamasti kaasneb sellega vanade rakkude hävitamine. Kui peremehe organid saavad sealjuures kahjustada, tekivad haigusnähud. Kuid sageli ei ole haigestumine tingitud rakkude hävimisest, vaid organismi immuunvastusest.

      Kui rakud tunnetavad viiruse rünnakut, hakkavad nad tootma interferoone. Need on signaalmolekulid, mis annavad immuunsüsteemile teada, et organismis on sisse­tungija. Kui tegu on senitundmatu sissetungijaga, siis järgneb immuunvastus ja selle tulemusel tekib palavik. Kõrge kehatemperatuur on üldjuhul viirustele ebasobiv, kuna see takistab nende paljunemist. Lisaks tekitab immuun­süsteem põletiku ja lülitab tööle spetsiaalsed kaitse­rakud. Ühed neist toodavad viirusevastaseid antikehi. Teised muunduvad mälurakkudeks, et järgmise nakatumise korral viirust kiiremini ära tunda. Kolmandad hävitavad viirusega nakatatud rakke. Sealjuures võivad kehas tekkida kahjustused, ent tihti on tegu paratamatusega. Organismi kaitsereaktsiooni käigus tekkiv palavik, lihasevalu ja teised põletiku sümptomid ongi põhjusteks, miks inimene tunneb end haigena. Tilkuv nina ja turses lümfi­sõlmed on märk keha võitlusest sissetungija vastu. Kui inimene tunneb end haigena, siis ta liigub ja mõtleb vähem ning sageli kaotab ka söögiisu. Selliseid käitumuslikke muutuseid võib pidada kohastumuseks, mis aitab kehal energiat kokku hoida ning ressursse viiruse vastu suunata.

      Me puutume viirustega kokku iga päev, kuid enamiku neist muudab meie immuunsüsteem kahjutuks. Eriti tõhusalt saame jagu nendest viirustest, millega oleme varem kokku puutunud või mille vastu oleme vaktsineeritud. Kuid mõnikord kujuneb võitlus raskemaks. Eriti rasked seisundid võivad tekkida kahjustatud immuunsüsteemiga inimestel. Antibiootikumid viiruste vastu ei aita. Mõnede viiruste arengut saab tõkestada antiviraalsete ravimitega, kuid pahalased muteeruvad kiiresti ja võivad muutuda ravimitele resistentseks.

      Tegelikult ei saa viirus sellest mingit kasu, et me haigeks jääme. Kui viirustel oleksid mõtted ja tunded, eelistaksid nad meid tõenäoliselt terveks jätta. Viirus saab tulu vaid sellest, kui tal on võimalik iseendast koopiaid teha ja neid uutele peremeestele levitada. Haigestunud inimesed jäävad enamasti koju ja terved kipuvad haigetest eemale hoidma. See pole viirusele kasulik, kuna nii muutub uute peremeeste vallutamine raskemaks.

      VIIRUS KUI BIORELV

      Juba tuhandeid aastaid on püütud tõvestavaid baktereid ja viiruseid rakendada sõjategevuses. Üheks läbi ajaloo tuntud sõjataktikaks oli vaenlase sõdurite meelitamine piirkonda, kus asus mingi nakkuskolle. Loodeti, et haigustekitajaga kokku puutunud sõdurid lähevad tagasi omade juurde ja nakatavad terve armee. On teada, et 1763. aastal Fort Pittis toimunud Pontiaci ülestõusu ajal püüdis Briti kindralmajor Jeffery Amherst indiaanlasi tahtlikult rõugetesse nakatada. Sellel eesmärgil jagati indiaanlastele kingitusi, mille hulgas leidus ka rõugehaigete riideesemeid. Ligikaudu samal ajal toimuski põlisrahva hulgas rõugete puhang. Samas pole selge, kas tegu oli Fort Pitti intsidendi otsese tagajärjega või pärines viirus mujalt.

      Biorelva kasutamine vaenuväe vastu võib tunduda ahvatlev, sest teoreetiliselt on sel moel võimalik külvata palju hävingut. Kuid biorelvade eriline oht peitub selles, et viirused ja bakterid võivad edasi kandudes põhjustada kaotusi ka erapooletutele või sõbralikele inimrühmadele. Teiseks biorelvade puuduseks on asjaolu, et nende mõju kestab pikka aega. 1925. aasta Genfi protokolliga keelustati bio- ja keemiarelvade kasutamine rahvusvahelistes relvastatud konfliktides. Samas ei öelnud esialgne dokument sõnagi biorelvadega eksperimenteerimise ja nende tootmise või omamise kohta. Mikroobidel, viirustel ja toksiinidel põhinevate hävitusvahendite väljatöötamine jätkus mitmetes riikides.

      Nõukogude Liidu tähtsaim biorelvade loomise üksus oli laborite ühendus Biopreparat, mis muu hulgas tegeles rõuge-, gripi- ja entsefaliidiviiruse kasutusvõimaluste uurimisega. Biopreparat hõlmas kümneid laboreid ja tuhandeid töötajaid. Paralleelselt inimeste vastu suunatud relvadega arendati ka vaenlase põllumajandusloomade hävitamiseks mõeldud preparaate. Vahetevahel juhtus töö käigus äpardusi. Hästi on teada 1971. aastal toimunud nn Araali intsident, kus katsete käigus toimunud õnnetuse tõttu nakatus rõugetesse 10 inimest.

      1981. aastal tabas Kuubat dengepalaviku laine, mis nõudis 158 inimelu. Veidral kombel sai epideemia alguse korraga kolmes erinevas kohas. Keegi ohvritest ei olnud külastanud piirkondi, kus denge levib. Leidub teisigi argumente, mis lubavad oletada, et tegu võis olla kunstlikult esile kutsutud epideemiaga. On teada, et USA biorelvade arendus­programm panustas kõige rohkem just dengele. Sellel viirusel on mitmeid omadusi, mida saab kasutada tõhusa biorelva loomisel. Dengepalavik on väga sandistav ja seda saab nakatunud sääskede vahendusel kiiresti levitada üle laia piirkonna. Dengepalavik on paljudes maailma osades tavaline haigus, mistõttu on võimalik rünnakut hõlpsasti varjata. USA on sõjalisel eesmärgil eksperimenteerinud ka linnugrippi, veiste katku ja kollapalavikku põhjustavate viirustega, samuti Chikungunya viirusega ja erinevate koroonaviirustega.

      Praegu ei toimu rutiinset rõugete vastu vaktsineerimist. See tähendab, et me oleme sellele haigusele vastu­võtlikud. Tegelikult toodetakse rõugevaktsiini tänini ja USA-s algatati 2003. aastal programm tervishoiutöötajate ja sõja­väelaste vabatahtlikuks rõugete vastu vaktsineerimiseks. Neid inimesi vajatakse juhul, kui peaks aset leidma bio­terroristlik rünnak.

      2017. aastal otsustasid Alberta ülikooli teadlased laboris kokku panna hobuste rõugeviiruse, mis oli vahepeal maailmast kadunud. Nende projekti rahaline kulu oli üksnes 100 000 dollarit ja praegu oleks selle viiruse valmistamine veelgi odavam. Võib vaid loota, et keegi ei kavatse hakata pahatahtlikel eesmärkidel haigustekitajaid tootma.

      Mineviku sündmused ja teadmine, et tänapäeval on võimalik suhteliselt kerge vaevaga viiruseid laboris toota, annavad alust vandenõuteooriate tekkeks. Seetõttu kohtab alternatiivmeedias arvamusi, et SARS-CoV-2 on inimkäte valmistatud ja laborist välja pääsenud või meelega välja lastud. Ometigi on teadlased veenvalt tõestanud, et tegu on alusetu