Normaalsed inimesed. Sally Rooney

ta naeratab, näib ta sunnitud ja ülepingutatud ilme tõttu pigem vihasena.

      Kas sulle meeldib, et sul pole sõpru, küsib ta.

      Ei.

      Ikka veel naeratades astub Marianne kaks väikest sammu tahapoole, keerab ümber ja läheb köögi suunas, kust avaneb terrassiuks aeda. Alan järgneb talle. Ta haarab õe käsivarrest ja tirib ta ukse juurest eemale. Marianne tunneb, kuidas lõug pingesse läheb. Venna sõrmed pigistavad läbi mantli ta õlga.

      Kui sa peaksid emale kituma minema, ütleb Alan.

      Ei, ütleb Marianne. Ei. Ma lähen nüüd lihtsalt välja jalutama. Tänan.

      Vend laseb ta lahti, ta lipsab terrassiuksest välja ja paneb selle enda järel kinni. Väljas tundub õhk väga külm ja ta hambad hakkavad plagisema. Ta kõnnib ümber majanurga sissesõiduteele ja sealt välja tänavale. Käsivars tuikab sealt, kust Alan kinni oli haaranud. Ta võtab taskust telefoni ja hakkab sõnumit kirjutama, vajutades mitu korda järjest vale nuppu, kustutab ja tipib uuesti. Lõpuks saadab ta sõnumi ära: Olen teel. Enne kui ta telefoni tagasi jõuab panna, saabub vastus: tore varsti näeme.

      Eelmise semestri lõpus jõudis kooli jalgpallimeeskond mingisuguse turniiri finaali ning kõik lõpuklassi õpilased pidid viimasest kolmest tunnist puuduma ja mängu vaatama minema. Marianne polnud meeskonda kunagi enne mängimas näinud. Sport ei huvitanud teda sugugi ning kehaline kasvatus tekitas temas ärevust. Bussis staadioni poole sõites kuulas ta lihtsalt kõrvaklappidest muusikat, keegi ei rääkinud temaga. Akna taga: mustad lehmad, rohelised heinamaad, pruunide katusekividega valged majad. Jalgpallimeeskond istus üheskoos bussi eesotsas, nad jõid vett ja patsutasid võitlusvaimu tõstmiseks üksteist õlale. Marianne’il oli tunne, et tema päris elu kulgeb kuskil väga kaugel, kulgeb ilma temata, ning ta ei teadnud, kas tal õnnestub iialgi välja mõelda, kus see on, ning selle osaks saada. Koolis oli tal sageli sama tunne, aga sellega ei käinud kaasas mingeid konkreetseid pilte, milline päris elu olla ja tunduda võiks. Ta teadis vaid, et kui see elu kord algab, ei pea ta seda enam ette kujutama.

      Terve mängu jooksul püsis kuiv ilm. Nad olid toodud kohale selleks, et nad väljaku ääres seisaksid ja kaasa elaksid. Marianne oli koos Kareni ja veel mõne tüdrukuga väravapostide lähedal. Kõik peale Marianne’i paistsid oskavat kooli hüüdlauseid peast skandeerida, sõnadega, mida tema polnud iial varem kuulnud. Poolajaks oli seis ikka null-null ja preili Keaney jagas laiali mahlapakke ja energiabatoone. Teiseks poolajaks vahetati pooled ning nende kooli ründajad mängisid selle koha lähedal, kus Marianne seisis. Connell Waldron oli keskründaja. Marianne nägi teda seismas oma jalgpallivormis, säravvalgetes lühikestes pükstes ja jalgpallisärgis, mille seljal oli number üheksa. Tal oli väga hea rüht, kõigist teistest mängijatest parem. Tema siluett oli nagu pikk elegantne pintslitõmme. Kui pall nende väljakupoolele liikus, hakkas ta ringi jooksma, tõstis vahel ühe käe õhku ja jäi siis jälle seisma. Teda oli lausa nauding vaadata, aga Marianne ei uskunud, et Connell võiks teada, kus ta seisab, või sellest hoolida. Ta saaks Connellile millalgi pärast kooli öelda, et ta teda jälgis, Connell naeraks ja ütleks, et ta on imelik.

      Seitsmekümnendal minutil viis Aidan Kennedy palli väljaku ülemisse vasakusse serva ja söötis üle platsi Connellile, kes lõi karistusala nurgast üle kaitsjate peade peale, nii et pall lendas keereldes väravasse. Kõik pistsid karjuma, isegi Marianne, ning Karen lõi käe ümber Marianne’i piha ja pigistas seda. Nad hõiskasid koos, nad olid näinud midagi maagilist, mis lahustas nendevahelised tavapärased sotsiaalsed suhted. Preili Keaney vilistas ja trampis jalgu. Väljakul kaisutasid Connell ja Aidan teineteist nagu üle pika aja kokku saanud vennad. Connell oli nii ilus. Marianne’ile torkas pähe, kui väga ta tahaks näha poissi kellegagi seksimas, see ei pea olema Marianne ise, ükskõik kellega. Oleks nii ilus teda lihtsalt vaadatagi. Ta teadis, et just selliste mõtete tõttu on ta koolikaaslastest erinev ja seega imelikum.

      Paistis, et kõigile Marianne’i klassikaaslastele meeldib koolis väga ning nad peavad seal käimist normaalseks. Panna iga päev selga sama vorm, järgida iga kell mingeid meelevaldseid reegleid, lasta end pidevalt kontrollida ja jälgida, et keegi sobimatult ei käituks, see on nende arvates normaalne. Nad ei taju kooli sugugi rõhuva keskkonnana. Marianne sattus eelmisel aastal ajalooõpetaja härra Kerriganiga sõnavahetusse, kuna õpetaja tabas ta tunni ajal aknast välja vaatamast, ja mitte keegi klassist ei asunud Marianne’i poolele. Toona tundus talle nii ilmselgelt mõistusevastane, et ta peab panema igal hommikul mingi kostüümi selga ja laskma end päev otsa mööda suurt hoonet ringi karjatada ning tal pole lubatud isegi silmi pöörata sinna, kuhu ta soovib, isegi tema pilgu liikumine on koolireeglitega sätestatud. Sa ei õpi, kui sa aknast välja vahid ja unistad, ütles härra Kerrigan. Selleks ajaks juba enesevalitsuse kaotanud Marianne nähvas vastu: Ärge looge endale illusioone, teie käest pole mul küll midagi õppida.

      Hiljuti ütles Connell, et ta mäletab seda vahejuhtumit ning toona tundus talle, et Marianne oli härra Kerrigani vastu ebaõiglane, too on tegelikult üks mõistlikumaid õpetajaid. Aga ma saan aru, mida sa mõtled, lisas Connell. Selles mõttes, et sul on koolis natuke vanglatunne, ma saan aru küll. Ta oleks pidanud laskma sul aknast välja vaadata, sellega ma olen nõus. Sa ei teinud ju midagi halba.

      Pärast seda vestlust köögis, kui Marianne ütles, et Connell meeldib talle, hakkas poiss tihemini külas käima. Emale järele tulles saabus ta varem ning veetis suurt midagi rääkimata aega elutoas või seisis, käed taskus, kamina kõrval. Marianne ei küsinud kunagi, miks ta tuli. Nad rääkisid natuke või siis tema rääkis ja poiss noogutas. Connell ütles, et ta peaks proovima lugeda „Kommunistliku partei manifesti”, et see võiks talle meeldida, ning oli valmis pealkirja üles kirjutama, et see Marianne’il meelest ei läheks. Ma tean, mis „Kommunistliku partei manifesti” pealkiri on, ütles Marianne. Connell kehitas õlgu: Okei. Hetke pärast lisas ta naeratades: Sa üritad küll üleolev olla, aga ise sa pole seda tegelikult lugenudki. Marianne ei suutnud naeru tagasi hoida ning ka poiss hakkas selle peale naerma. Nad ei suutnud naerdes teineteisele otsa vaadata, nad pidid vaatama toanurka või oma jalgu.

      Connell paistis aru saavat, mis tundeid kool temas tekitab; ta ütles, et talle meeldib Marianne’i arvamusi kuulata. Sa kuuled neid juba tunniski piisavalt, ütles Marianne. Connell vastas nagu muuseas: Tunnis käitud sa teistmoodi, sa pole üldse selline. Ta paistis arvavat, et Marianne’il on varnast võtta terve rida erinevaid identiteete, mida ta pingutuseta vahetab. See üllatas Marianne’i, kuna ta tundis tavaliselt, et on vangistatud ühteainsasse isiksusse, kes on vaatamata sellele, mida ta ütleb või teeb, ikka üks ja sama. Ta oli püüdnud kunagi teistsugune olla, nii-öelda eksperimendi korras, kuid see ei õnnestunud. Kui ta Connelli seltsis teistsugune oli, ei sündinud teistsugusus mitte tema sees, tema isiksuses, vaid nende kahe vahel, nendevahelises dünaamikas. Vahel ajas Marianne poisi naerma, aga teinekord oli Connell sõnaaher, tabamatu ning pärast ta lahkumist oli Marianne’il tunne, nagu oleks ta pilves, närviline, ühtaegu energiline ja kohutavalt kurnatud.

      Kui ta eelmisel nädalal Connellile laenamiseks üht James Baldwini raamatut otsis, tuli poiss talle kabinetti järele. Connell seisis ja uuris raamaturiiuleid, ülemine särginööp lahti ja koolilips lõdvaks lastud. Marianne leidis raamatu ning ulatas selle poisile, kes istus aknaorva ja vaatas tagakaant. Marianne istus ta kõrvale ning küsis, kas tema sõbrad Eric ja Rob teavad, et ta väljaspool kooli nii palju loeb.

      Neid ei huvitaks selline värk, ütles Connell.

      Sa tahad öelda, et neid ei huvita ümbritsev maailm.

      Connell tegi seda nägu, mida ikka, kui tüdruk ta sõpru arvustas, tõmbas kulmu mittemidagiütlevalt kortsu. Mitte nii nagu mind, ütles ta. Neil on omad huvid. Ma ei usu, et nad loeksid raamatuid rassismist ja muust sellisest.

      Nojah, nad peavad ju kogu aeg laiama, kellega nad seksivad, ütles Marianne.

      Connell vaikis viivuks, nagu oleks ta tüdruku märkuse peale kõrvu teritanud, aga ei teaks täpselt, mida vastata. Jah, seda nad teevad küll natuke, ütles ta. Ma ei kaitse neid, ma tean, et nad võivad tüütud olla.

      Kas see ei häiri sind?

      Connell vaikis jälle viivuks. Üldiselt mitte, ütles