Normaalsed inimesed. Sally Rooney

      Kõik muudkui ajavad, et ta meeldib mulle või nii, ütleb ta. Aga tegelikult ei meeldi, absoluutselt mitte. Ma mõtlen, et sina ju ei arva, et ma kuidagi kaasa mängin, kui ta niimoodi käitub, või mis?

      Ma pole küll märganud.

      Connell pühib hajameelselt käsi koolisärgi külge. Kõik on nii veendunud, et ta on preili Nearyst sisse võetud, et vahel hakkab ta oma vaistus kahtlema. Mis siis, kui ta mingil tasandil, oma teadlikust tajust all- või ülevalpool, tõesti ihaldab teda? Ta tegelikult ju ei teagi, missugune tunne iha olema peaks. Kõik korrad, kui ta on päriselt seksinud, on see olnud nii närvesööv, et on muutunud pigem ebameeldivaks, mistõttu on ta hakanud kahtlustama, et temaga on midagi valesti, et ta ei suuda naistega intiimsuhetes olla, et tal on mingi arengupuue. Pärast seksi lamab ta tavaliselt ja mõtleb: see oli nii vastik, et mul on süda paha. Kas ta lihtsalt ongi selline? Kas see iiveldus, mida ta tunneb, kui preili Neary tema lauale nõjatub, ongi tema viis kogeda seksuaalset erutust? Kuidas ta seda teadma peaks?

      Ma võin ise härra Lyonsi juurde minna, kui tahad, ütleb Marianne. Ma ei ütle, et sina mulle midagi rääkisid, ütlen lihtsalt, et ma olen märganud.

      Issand, ei. Mitte mingil juhul. Ära räägi sellest kellelegi midagi, selge?

      Olgu, selge.

      Ta vaatab tüdrukule otsa, veendumaks, et too mõtleb oma sõnu tõsiselt, ja noogutab siis.

      See pole sinu süü, et ta sinuga niimoodi käitub, ütleb Marianne. Sa ei tee midagi valesti.

      Poiss ütleb vaikselt: Miks siis kõik teised arvavad, et ta mulle meeldib?

      Võib-olla sellepärast, et sa punastad täiega, kui ta sinuga räägib. Aga tead, sa punastad kõige peale, sul on lihtsalt selline jume.

      Connell turtsatab nukralt ja lühidalt. Aitäh, ütleb ta.

      No on ju.

      Jah, ma olen sellega kursis.

      Sa punastad tegelikult praegu ka, ütleb Marianne.

      Connell sulgeb silmad, surub keele kurgulakke. Ta kuuleb, kuidas Marianne naerab.

      Miks sa pead inimestega nii julm olema, küsib Connell.

      Ma ei ole julm. Mul on suva, kui sa punastad, ma ei räägi kellelegi.

      See, et sa teistele ei räägi, ei tähenda, et sa võid öelda kõike, mis pähe tuleb.

      Olgu, ütleb Marianne. Vabandust.

      Connell pöörab ringi ja vaatab aknast välja aeda. Tegelikult võiks seda nimetada pigem territooriumiks kui aiaks. Selle juurde kuulub tenniseväljak ja suur kivist naisekuju. Ta vaatab kogu seda territooriumi ja paneb näo külma õhkavale aknaklaasile lähemale. Inimesed räägivad seda lugu, kuidas Marianne kraanikausis oma pluusi pesi, nagu see oleks lihtsalt naljakas, aga Connelli arvates on lool tegelikult muu eesmärk. Marianne pole kunagi kellegagi koolist kohtamas käinud, keegi ei ole teda alasti näinud, keegi ei tea isegi, kas talle meeldivad poisid või tüdrukud, ta ei räägi sellest kellegagi. Säärast käitumist pannakse pahaks ning Connelli arvates räägitakse seda lugu nimelt sellepärast, justkui jõllitamaks midagi, mille vaatamine on keelatud.

      Ma ei taha sinuga tülitseda, ütleb Marianne.

      Me ei tülitsegi.

      Ma tean, et sa ilmselt vihkad mind, aga sa oled ainus inimene, kes minuga üldse räägib.

      Ma pole kunagi öelnud, et ma sind vihkan, ütleb poiss.

      See äratab Marianne’i tähelepanu ja ta vaatab üles. Segaduses Connell väldib endiselt Marianne’i pilku, aga näeb siiski silmanurgast, et tüdruk teda vaatab. Marianne’iga rääkides tunnetab ta nendevahelist täielikku omaetteolekut. Ta võiks tüdrukule rääkida endast ükskõik mida, kas või veidrusi, ja Marianne ei räägiks neid iialgi edasi, Connell teab seda. Temaga kahekesi olles avab ta justkui tavalisest elust väljaviiva ukse ja paneb selle enda järel kinni. Connell ei karda tüdrukut, Marianne on tegelikult üpriski pingevaba kuju, aga ta kardab temaga koos olla, kuna hakkab iseendale ootamatult imelikult käituma ja ütlema asju, mida ta tavaliselt kunagi ei ütleks.

      Mõne nädala eest, kui Connell ootas esikus Lorraine’i, tuli Marianne hommikumantli väel trepist alla. Hommikumantel oli lihtne ja valge, harilikult eest kinni seotud. Tema juuksed olid märjad ning nahk läikis, nagu oleks ta just nägu kreemitanud. Connellit nähes seisatas ta kõhklemisi trepil ja ütles: Ma ei teadnud, et sa siin oled, vabandust. Ta paistis ehk pisut ähmis, aga vaid veidike. Seejärel läks ta tagasi üles oma tuppa. Pärast tüdruku lahkumist seisis ja ootas Connell esikus edasi. Ta teadis, et Marianne paneb ilmselt parasjagu oma toas riidesse ning need riided, millega ta allkorrusele tagasi tuleb, on ta välja valinud pärast seda, kui ta Connellit esikus nägi. Igal juhul sai Lorraine enne Marianne’i tagasitulekut valmis, nii et ta ei jõudnudki näha, mis tüdrukul seljas on. Mitte et talle oleks see väga korda läinud. Koolis ei rääkinud ta igatahes kellelegi, et oli näinud Marianne’i hommikumantli väel või et too oli ähmi läinud, see polnud kellegi teise asi.

      No mulle sa meeldid, ütleb Marianne.

      Mõne hetke ei ütle Connell midagi ning nendevahelise omaetteoleku pinge on väga tugev, rõhudes poisi näole ja kehale peaaegu füüsilise jõuga. Siis tuleb Lorraine salli kaela sidudes tagasi kööki. Ta koputab õrnalt uksele, kuigi see on niigi lahti.

      Valmis, küsib ta.

      Jah, ütleb Connell.

      Aitäh kõige eest, Lorraine, ütleb Marianne. Järgmisel nädalal näeme.

      Connell on juba poolel teel köögist välja, kui ema ütleb: Sa võid ju ometi head aega öelda? Connell pöördub ja vaatab üle õla, aga avastab, et ei suuda tegelikult Marianne’ile silma vaadata, ning suunab oma sõnad hoopis põrandale. Õige jah, näeme, ütleb ta. Tüdruku vastust ta ära ootama ei hakka.

      Autos paneb ema turvavöö kinni ja vangutab pead. Sa võiksid tema vastu väheke kenam olla, ütleb ta. Tal pole koolis just kerge.

      Connell torkab võtme süütelukku, heidab pilgu tahavaatepeeglisse.

      Ma olengi tema vastu kena, ütleb ta.

      Ta on tegelikult väga tundlik inimene, ütleb Lorraine.

      Kas me võiksime millestki muust rääkida?

      Lorraine krimpsutab nägu. Connell põrnitseb läbi esiklaasi välja ja teeb, nagu ei märkakski.

      Kolm nädalat hiljem

      (VEEBRUAR 2011)

      Ta istub tualettlaua ees ja vaatab peeglist oma nägu. Tema näos ei ole põskede ja lõua ümber piisavalt teravust. Nägu on nagu mingi aparaat, ja kaks silma kui vilkuvad kursorid. Või meenutab see milleltki vastu peegelduvat kuud, võbisevat ja viltust. See väljendab ühekorraga kõike, nii et sama hästi ei väljendagi midagi. Ta jõuab järeldusele, et end tänaseks meikida oleks piinlik. Endaga silmsidet katkestamata pistab ta sõrme läbipaistva huulepalsami topsi ja kannab seda huultele.

      Kui ta allkorrusel nagist mantli võtab, tuleb elutoast välja tema vend Alan.

      Kuhu sa lähed, küsib Alan.

      Välja.

      Kuhu välja?

      Marianne pistab käed mantlivarrukatesse ning kohendab kraed. Tal hakkab närv sisse tulema ning ta loodab, et tema vaikimine mõjub pigem põlglikult kui ebakindlalt.

      Lihtsalt välja jalutama.

      Alan astub ukse ette.

      No seda ma tean, et sõpradega sa kokku saama ei lähe, ütleb ta. Sest sul pole ju sõpru?

      Ei ole.

      Marianne naeratab nüüd malbelt, lootes, et see alistumise märk rahustab venda ning ta tuleb ukse eest ära. Selle asemel ütleb Alan hoopis: