Название | Võõras lind |
---|---|
Автор произведения | Anna Jansson |
Жанр | Контркультура |
Серия | |
Издательство | Контркультура |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949091591 |
Ja ta tuligi üle vee talle vastu, nii nagu ta oli lootnud. Ingellik Angela. Tüdruk võttis pihud vett täis. „Joo.” Ja Ruben kummardus, et tema pihkudest rüübata, ent just siis, kui tema huuled vett puudutasid, tõmbas Angela käed eemale. Rubenil oli väljakannatamatu janu, kuid Angela oli nõudnud, et Ruben saab janu täis juua tingimusel, et lahendab talle esitatud mõistatuse, ja kui Ruben vastusega viivitas, kadus tüdruk lainetesse. Hirm Angela taas kaotada viis Rubeni endast välja. Meri oli piiritu. Kas ta ei saa enam kunagi Angelaga kokku? Ta vajus vette ja otsis põhja. Suu kuivas ja ta katsus juua vett sealt, kus ta lamas, kuid see oli soolane ja mädanenud adrust pruun. Angela! Ta ei oleks eluilmaski pidanud teda minna laskma. Siis tundis ta Angela kätt oma põsel. Ta kuulis teda, kuid ei suutnud silmi avada ega kõikidest sõnadest aru saada. Aga hääl oli Angela oma.
„Ma tulin,” sõnas ta. „Ma tulin viimaks. Oled sa ikka veel minu peale pahane?” Ruben haaras tal kätest kinni ja tõmbas teda enda poole. Hingas sisse tema lõhna. See oli täpselt samasugune nagu toona, magus ja suve täis.
„Sa tulid.” Ja kõik see, mida ta oli tahtnud öelda ja küsida Angela haiguse ja Mikaela nime kandva tüdruklapse ja möödaläinud aja kohta, muutus sõnatuks teineteisemõistmise vooks. „Mul on janu.” Kui ta Rubenile klaasi ulatas, jõi too selle tilgatumaks. Selle klaasitõstmisega oli kõik lepitatud ja unustatud ning alles jäi vaid praegune hetk ja Angela pehme nahk tema paljaste käsivarte vastas. Angela. Ta jooksis üle heinamaa, käed laiali, täpselt nagu siis. Ruben võitles selle eest, et saaks tema juurde jääda, kuid unenäod kandsid teda edasi ja järsku istus ta vanaisa Rune süles heas soojas vaikuses, kus kõik mõtted olid lubatud ja kõik oli iseenesestmõistetav ja midagi ei olnud vaja seletada. „Mul on janu.” Angela seisis taas Rubeni kohal, tema nägu oli nagu päike ning Ruben naeratas vastu. Ma ei taha enam iialgi ilma sinuta olla. Kui Ruben käe tõstis, et Angela põske silitada, moondus too tema silme ees, nägu ähmastus ja võttis Berit Hoase halliks läinud kuju.
„Kuidas sinuga on, Ruben? Sa ei näe sugugi terve välja.”
„Ma lamasin põhjas. Mul ei olnud õhku, aga nüüd on parem. Üks tuvi tuli, kingitus. Kas sa nägid teda? Ta oli siin.”
„Kas tead mis, Ruben, minu meelest sa sonid. Sul peab kõrge palavik olema. Sind tuleks vist haiglasse viia. Kahju, et mul juhiluba ei ole, muidu oleksin su teki sisse mässinud ja ise haiglasse sõidutanud. Ehk võiksime Cederrothiga rääkida?”
„Ei mingil juhul. Siis ei leia ta mind üles, kui tagasi tuleb. Ma pean siia jääma.”
Berit vangutas tema rumala jutu peale pead. „Kas tahad natuke juua? Ma panin kannu öökapi peale ja tõin sulle tuppa kimbu ebajasmiine, et sa nende lõhna tunneksid, kui ärkad. Ma tean, et need sulle väga meeldivad. Ma olen ju näinud küll, kuidas sa neid mõnikord nuusutad. Oled sa täna üldse midagi söönud? Ei, seda oli arvata. Omletti jäi natuke järele.”
„Ma ei jaksa, ja kurk on valus, kui ma neelan. Las jääb homseks.”
„Ma arvan, et sa pead arsti juurde minema. Kindla peale arvan.” Berit vaatas tema palavikust läikivaid silmi ja märgi linu. „Sul võib kopsupõletik olla. Sinu vanuses ei ole see naljaasi, Ruben.”
„Ma ütlen ei. Võtan paar Alvedoni ja homme on parem. Kõik saab korda. Nii on hea küll.”
Kui ükski veenmiskatse ei aidanud, läks Berit Hoas kõrvalhoonesse tuvisid talitama. Inimestel oli kombeks öelda, et Ruben Nilsson on tõrges ja põikpäine, ja neil oli täiesti õigus. Teist nii kangekaelset meest andis otsida. Ta ei lasknud oma ellu kedagi, käis harva poes ja ei suhelnud kellegagi peale kirjatuviklubi vanameeste ja oma surnud esivanemate. Ta käis sageli surnuaias ja paljud olid Beritile rääkinud, et on kuulnud, kuidas ta haudu rehitsedes valjusti omaette räägib. Kui omapärane võib inimene olla, ilma et seda haiglaseks peetaks? Tundus, nagu elaks Ruben piirialal ja tal ei oleks jõudu poolt valida. Ta tuleks haiglasse viia. Võib-olla saaksid nad tema peaga midagi ette võtta, kui ta nagunii seal on. Isevärki mehe ja torssis vanatoi musternäidis! Võib-olla oleks pidanud siiski Cederrothile helistama ja paluma, et ta katsuks Rubenit linna tulema keelitada. Berit avas kõrvalhoone ukse ja kuulas pesadest kostvat kudrutamist. Ukse juures tsinkvannis oli surnud tuvi. Ta ronis vaevaliselt trepist üles. Esimese asjana märkas ta pikksilma, mis oli tema aeda avaneva akna juures. Kas see vana känd on siin istunud ja teda piilunud? Ta jõudis päris kurjaks saada, enne kui talle pähe tuli, et muidugi vaatas Ruben tuvisid. Selge see, midagi muud mõelda oleks olnud Rubeni suhtes ebaõiglane. Tal oli kombeks pikksilmaga tuvisid vaadata, kui need katuste kohal tiirlesid. Ta oskas kauge maa tagant öelda, missugune tuvi see on ja teda nimepidi nimetada. Paanika, Sir Toby, ja mis nende nimed kõik olid.
Otse trepi juures oli üks surnud tuvi ja puuride vahel veel üks, ja need kaks, kes olid eile penitsilliini saanud, olid ka surnud. Ruben oleks pidanud teda kuulama. Pole kindel, et loomad ja inimesed tunnevad ennast hästi, kui võtavad ühte ja sama rohtu. Kui Berit veel kolm surnud tuvi leidis, hakkas ta tõsiselt mõtlema, mis juhtunud on. Kas on kull tuvilasse pääsenud, või tuhkur? Muidugi oli ta kuulnud kanalatest, kuhu mõni tuhkur on sisse saanud, ja siis on kõik kanad surnuna leitud. Tuhkur tapab mõnu pärast. Tapab seni, kuni kõik elud on kustutatud, ilma, et tal seda toiduks vaja oleks – sel moel ei erine ta inimesest kuigi palju. Ta vaatas judinal ringi. Või on veel mingi viga, millest loomad haigeks jäävad? Rubenil oli oma kaev, kust ta aiamaa tarbeks vett võttis. Niipalju kui tema teadis, ei olnud see joogiveena kõlbulikuks tunnistatud. Aga Rubenil oli ka veevärgivesi. Kas ta võis tuvidele halba vett anda? Seitse surnud tuvi peale selle, kes tsinkvannis oli, ei olnud sugugi hea. Kas peaks sellest Rubenile rääkima või jätta asi seniks sinnapaika, kuni Rubeni tervis paremaks läheb? Praegu ei jaksaks ta nagunii midagi ette võtta. Seega otsustas Berit, et säästab Rubenit natukeseks ajaks halbadest uudistest.
Berit Hoas istus kudumistööga teleri ette. Ta oli üksindusega harjunud, ometi tundus maja vaikne ja tühi. Tegelikult oli ta pensionil, aga kui teda jalgpallilaagrisse süüa tegema kutsuti, ei suutnud ta ettepanekule vastu seista. Tegelikult tundis ta puudust oma tööst Klinte kooli sööklas. Talle meeldisid lapsed ja tema meeldis neile. Kuigi lapsi oli palju, õppis ta neid üpris kiiresti tundma ja teadis täpselt, missugune toit neile maitseb ja missugune mitte. Kui Pelle oli paar päeva järjest närvalt söönud, püüdis ta menüüd veidi muuta, et Pelle saaks seda, mis talle meeldib, ja kui Sofia oli kolm päeva jutti toitu ainult näkitsenud, oli Berit ettevaatlikult uurinud, milles asi, ja siis rääkis Sofia, et tema ema ja isa kavatsevad lahutada. Gabrieliga oli sama lugu. Ta istus pärast tunde Beriti juures köögis taburetil ja rääkis, et tal on kõht kurbust täis, sest tema küülik on surnud. Loom oli külmetanud, talle anti penitsilliini, ja siis läks tal penitsilliinist kõht lahti, ja siis jäid tal hambad haigeks ja ta suri ära. Ta oli surnud küüliku kingakarbi sees kooli kaasa toonud ja nad matsid kahekesi looma oja äärde puu alla ning Gabriel mängis hüvastijätuks plokkflöödil „Väikest tigu”.
Vana kivimaja tundus külm ja kõle, olgugi et õues oli nii soe. Peaaegu nagu pikseilm. Berit läks kampsunit tooma ja pani vee keema, et tassitäis teed teha. Kuid külmatunne keres ei tahtnud päriselt järele anda. Tal ei olnud hea olla. Lihased olid kanged ja imelikud. Ega ta ometi haigeks ei hakka jääma? See ei sobi, kui inimesel on vaja tööd teha. Lapsed peavad süüa saama. Telerist tulid uudised. Ilmselt oli ta korraks tukastanud ja osa kõrvust mööda lasknud. Enne, kui ta jõudis päriselt taibata, kuidas see kõik kokku klapib, kas jutt on olevikust või minevikust või on see mingi film, mida ta oli näinud, tulid börsihinnad. Vanasti ei olnud tavainimese argielus peaaegu mingeid börsihindu ja nüüd võisid need ükskõik kui palju ekraaniruumi raisata. Ilmselt oli ta oma tugitoolis sügavasti magama jäänud. Ta ärkas varasel koidikutunnil, oli higist läbimärg ja külmetas ühekorraga. Ta käis tiiru köögis ja jõi vett, enne kui ärataja kella kuueks helisema pani ja voodisse läks.
Kui ta pidi paar tundi hiljem üles tõusma, oli see raske. Ta ei suutnud päriselt üles ärgata ja oleks äärepealt pea vastu köögilauda ära löönud, kui noogutas hommikulehes avaldatud uudise peale, et Almedalenis tuleb poliitikute nädal. Kas aeg on jälle