Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl

hr Edwards, siis peaksin ma seda isiklikult mulle osutatud suureks teeneks. Ja ma luban, et te ei kahetse seda. Ma kannan selle eest hoolt.”

      Juhataja kulmud kerkisid tolli murdosa võrra kõrgemale. Ta oli asja iva ära tabanud. Talle pakuti pistist. See oli teine asi. Mõne sekundi jooksul jätkas ta taskurätikuga käte pühkimist. Siis kehitas ta õlgu ja sõnas: “Noh, ma arvan, et kui see poisi enesetunnet parandab…”

      “Tänan teid,” ütles isa.

      “Oh, tänan teid!” hüüdis ema. “Suur-suur tänu teile!”

      “Willy,” ütles hotelli juhataja ja kutsus kaluri enda juurde.

      Kalur astus ette. Ta tundus olevat suures segaduses. “Ma ei ole midagi seesugust elu sees näinud,” ütles ta. “See vana kilpkonn oli kõige sõjakam loom, kelle ma kunagi kinni olen püüdnud! Ta pani vastu nagu põrguline, kui me ta randa tõime! Selleks oli vaja kõiki kuut meest, et ta kuivale maale tirida! See poiss on arust ära!”

      “Jah, ma tean,” vastas juhataja. “Aga nüüd tahan ma, et te loomal minna laseksite.”

      “Laseksime tal minna?!” hüüdis kalur hämmeldunult. “Seda elukat ei tohi mingil juhul lahti lasta, hr Edwards! Ta on rekordipurustaja! Ta on suurim kilpkonn, kes siin saarel eales kinni on püütud! Kahtlemata suurim! Ja kuidas jääb meie rahaga?”

      “Te saate oma raha.”

      “Ma pean ka ülejäänud viiele maksma,” ütles kalur ja viipas käega ranna poole.

      Umbes saja jardi kaugusel veepiiril seisid teise paadi kõrval viis mustanahalist, peaaegu alasti meest. “Tegime seda kuuekesi, võrdses jaos,” jätkas kalur. “Ma ei saa kilpkonnal minna lasta, enne kui oleme oma raha kätte saanud.”

      “Ma kinnitan oma sõnaga, et te saate raha kätte,” lubas juhataja. “Kas teile sellest ei piisa?”

      “Ma panen sellele kinnitusele oma nime alla,” sõnas poisi isa ette astudes. “Ja kõik kuus kalurit saavad ka lisaboonust, kui te ta kohe lahti lasete. Ma mõtlen otsekohe, silmapilk.”

      Kalur silmitses poisi isa. Siis vaatas ta hotelli juhataja poole. “Hea küll,” lausus ta. “Kui te nõnda soovite.”

      “Siin on üks tingimus,” ütles isa. “Enne kui te oma raha saate, peate lubama, et ei istu kohe paati ega ürita teda uuesti kinni püüda. Igatahes mitte täna õhtul. Kas saite aru?”

      “Muidugi,” vastas kalur. “Oleme kokku leppinud.” Ta pööras ringi ja pistis mööda randa jooksu, hüüdes ülejäänud viit kalurit. Ta hüüdis neile midagi, mida me ei kuulnud, ning minuti või paari pärast tulid kõik kuus üheskoos tagasi. Viiel mehel oli käes pikk ja jäme puidust teivas.

      Poiss põlvitas ikka veel kilpkonna pea kõrval. “David,” ütles isa talle leebelt. “Nüüd on kõik hästi, David. Nad lasevad tal minna.”

      Poiss vaatas enda ümber ringi, kuid ei võtnud käsi kilpkonna kaela ümbert ära ega tõusnud püsti. “Millal?” küsis ta.

      “Nüüd,” vastas isa. “Kohe praegu. Tule nüüd parem ära.”

      “Kas lubad?” küsis poiss.

      “Jah, David, ma luban.”

      Poiss lasi käed lahti. Ta ajas end püsti ja astus mõned sammud tagasi.

      “Hoidke kõik eemale!” hüüdis Willy-nimeline kalur. “Hoidke kaugele eemale, palun!”

      Seltskond liikus rannal mõne jardi võrra tagasi. Köievedajad lasksid köiest lahti ja taganesid koos teistega. Willy laskus käpuli ja hiilis väga ettevaatlikult kilpkonna ühele küljele. Seejärel hakkas ta köie sõlme lahti harutama. Selle käigus vaatas ta hoolikalt ette, et ei satuks suurte loibade ulatusse.

      Kui köis oli lahti sõlmitud, roomas Willy tagasi. Siis astusid ülejäänud viis kalurit oma vaiadega ette. Vaiad olid umbes seitsme jala pikkused ja tohutult jämedad. Kalurid surusid vaiad kilpkonna kilbi alla ja hakkasid suurt looma kilbil küljelt küljele kiigutama. Kilbil oli kõrge kuppel ja selle kuju sobis kiigutamiseks hästi.

      “Üles ja alla!” laulsid kalurid kilpkonna kiigutades. “Üles ja alla! Üles ja alla! Üles ja alla!” Vana kilpkonn viidi sellega päris viimase piirini endast välja, ja kuidas saanukski seda talle pahaks panna? Suured loivad peksid paaniliselt õhku ning pea muudkui käis kilbi alla ja sealt uuesti välja.

      “Keerake ta ümber!” laulsid kalurid. “Üles ja ümber! Keerake ta ümber! Veel üks kord, ja valmis!”

      Kilpkonn vajus sügavalt ühele küljele ja prantsatas õiget otsa pidi tagasi liivale.

      Kuid ta ei hakanud otsekohe minema. Suur pruun pea tuli kilbi alt välja ning vaatas otsivalt ja ettevaatlikult ringi.

      “Mine, kilpkonn, mine!” hüüdis väike poiss. “Mine tagasi merre!”

      Kilpkonna kaks musta silma raskete laugude all vaatasid üles poisi poole. Silmad olid säravad ja elavad, täis kõrgele eale omast tarkust. Poiss vastas kilpkonna pilgule, ning nüüd, kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl mahe ja sügav. “Head aega, vanataat,” ütles ta. “Mine seekord kaugele ära.” Mustade silmade pilk püsis veel mõne sekundi jooksul poisil. Keegi ei liigutanud. Seejärel pööras tohutu loom ülima väärikusega ringi ja hakkas ookeanipiiri poole tatsuma. Ta ei kiirustanud. Ta liikus hillitsetul sammul üle liivaranna, suur kilp liikudes kergelt küljelt küljele kõikumas.

      Seltskond vaatas vaikides pealt.

      Kilpkonn astus vette.

      Ta liikus üha edasi.

      Peagi ta juba ujus. Nüüd viibis ta omas elemendis. Ta ujus nõtkelt ja väga kiiresti, pea kõrgele üles kergitatud. Meri oli tüüne ja ujumisest tekkisid väikesed lained, mis kulgesid lehvikuna tema taga kummalgi pool nagu paadi kiilulained.

      Kulus mitu minutit, enne kui me ta silmist kaotasime, ning selleks ajaks oli ta jõudnud poolele teele silmapiirini.

      Hotellikülalised hakkasid aeglaselt tagasi hotelli poole sammuma. Nad olid kummaliselt vaiksed. Keegi ei naljatanud ega töganud enam, keegi ei naernud. Midagi oli juhtunud. Midagi veidrat oli pühkinud üle ranna.

      Läksin tagasi oma väikesele rõdule ja võtsin, sigaret käes, istet. Mind tegi rahutuks tunne, et sellega pole lugu veel lõppenud.

      Järgmisel hommikul kell kaheksa tõi Jamaica tüdruk (seesama, kes oli mulle rääkinud hr Wassermanist ja kookospähklist) mulle tuppa klaasi apelsinimahla.

      “Hotellis on täna hommikul suur segadus,” sõnas ta, kui asetas klaasi lauale ja tõmbas kardinad eest. “Kõik lasevad ringi nagu hullumeelsed.”

      “Mispärast? Mis juhtus?”

      “See väike poiss kaheteistkümnendast toast on kadunud. Läks öösel kaduma.”

      “Te mõtlete seda kilpkonnapoissi?”

      “Just sedasama,” kinnitas toatüdruk. “Tema vanemad teevad kohutavat lärmi ja juhataja on hullumas.”

      “Kui kaua ta on kadunud olnud?”

      “Umbes kaks tundi tagasi leidis isa poisi voodi tühjana. Aga ma arvan, et ta võis kaduda millal tahes öö jooksul.”

      “Jah,” ütlesin mina. “Küllap võis.”

      “Kõik hotellis otsivad teda maa alt ja maa pealt,” ütles tüdruk. “Ja politseiauto jõudis just kohale.”

      “Vahest tõusis ta vara ja läks kaljudele turnima,” pakkusin.

      Toatüdruku suurte ja tumedate, murest vaevatud ilmega silmade pilk püsis hetkeks mu näol ning liikus siis eemale. “Ma ei usu,” vastas ta ja astus toast välja.

      Tõmbasin riided selga ja tõttasin alla rannale. Seal seisid kaks khakirohelises mundris kohalikku politseinikku ja hotelli juhataja hr Edwards. Hr Edwards oli see, kes kõneles. Politseinikud kuulasid kannatlikult. Taamal, ranna kummaski otsas silmasin väikesi inimsalku, nii hotelliteenijaid