Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl

kinni püüdnud kalur oli lükanud looma selili, et ta põgenema ei pääseks. Ühtlasi oli kilbi keskosa ümber seotud jäme köis, ning uhke kalur – sale, mustanahaline ja paljas, kui mitte arvestada väikest niudevööd – seisis veidi eemal ja hoidis mõlema käega köie teist otsa.

      Suursugune loom lebas selja peal, neli jõulist loiba paaniliselt õhus vehkimas ning pikk krimpsus kael kilbi alt kaugele välja sirutatud. Loibadel olid suured teravad küünised.

      “Hoidke eemale, daamid ja härrad, palun!” hüüdis kalur. “Hoidke kaugele eemale! Need küünised on ohtlikud! Need rebivad sul käe ühe ropsuga küljest!”

      Hotelli külalistest koosnev rahvahulk jälgis vaatemängu põnevuse ja vaimustusega. Tosin fotokaamerat klõpsis pilte teha. Paljud naised kiljusid mõnust ja klammerdusid oma meeste külge, mehed aga näitasid oma kartmatust ja mehelikkust, tehes valjul häälel tobedaid märkusi.

      “Hei, Al, sellest kilbist saad endale kenad sarvraamidega prillid!”

      “See neetud elukas kaalub kindlasti üle tonni!”

      “Kas te tahate öelda, et ta suudab päriselt ka vee peal püsida?”

      “Muidugi suudab. Võimas ujuja kah veel. Suudab kerge vaevaga paati järel vedada.”

      “See on kaimankilpkonn, eks ole?”

      “See pole mingi kaimankilpkonn. Kaimankilpkonnad nii suureks ei kasva. Aga teate, mis. Ta hammustab teil nagu naksti käelaba otsast, kui talle liiga lähedale lähete.”

      “On see tõsi?” küsis üks naistest kalurilt. “Kas ta tõesti hammustaks inimesel käelaba otsast?”

      “Praegu teeks ta seda küll,” vastas kalur ja naeratas säravvalgete hammaste välkudes. “Ookeanis ei teeks ta teile mingit viga, aga kui ta kinni püüda, kaldale tirida ja niimoodi selili lükata, siis vaadake parem ette! Ta salvab kõike, mida ulatab!”

      “Ma arvan, et mul endal tekiks ka tema olukorras tahtmine veidike salvata,” nentis naine.

      Üks idiootlik mees oli leidnud liivalt ajupuidu lati ja sammus sellega kilpkonna poole. See oli päris korralik latt: umbes viis jalga pikk ja vahest ühe tolli jämedune. Mees hakkas latiotsaga kilpkonna pead suskima.

      “Mina seda ei teeks,” ütles kalur. “Te ajate ta ainult veelgi vihasemaks.”

      Kui lati ots puutus vastu kilpkonna kaela, pööras loom oma võimsat pead, tegi suu laialt lahti, haaras latist kinni ja hammustas selle läbi, nagu olnuks tegu juustukangiga.

      “Ohoo!” hüüdsid inimesed. “Kas nägite?! Mul on hea meel, et see mu käsivars polnud!”

      “Jätke ta rahule,” ütles kalur. “Ei ole mõtet teda vihale ajada.”

      Üks laiade puusade ja väga lühikeste karvaste jalgadega vatsakas mees astus kaluri juurde ja teatas: “Kuule, semu. Ma tahan seda kilpi endale. Ma ostan selle su käest ära.” Oma trullakale naisele ütles mees aga: “Kas tead, mis ma teen, Mildred? Ma viin selle kilbi koju ja lasen asjatundjal läikima lüüa. Siis sean selle otse keset meie elutuba! See juba oleks midagi, või mis?”

      “Fantastiline,” lausus trullakas naine. “Lase aga käia ja osta see ära, kallis.”

      “Ole mureta,” vastas mees. “See on juba sama hästi kui minu.” Seejärel küsis ta kalurilt: “Palju kilp maksab?”

      “Müüsin looma juba maha,” vastas kalur. “Müüsin koos kilbi ja kogu täiega.”

      “Pea nüüd hoogu, semu,” ütles vatsakas mees. “Ma pakun sulle kõrgemat hinda. Kuule nüüd! Palju ta sulle pakkus?”

      “Ei mängi välja,” vastas kalur. “Müüsin looma juba maha.”

      “Kellele?” küsis vatsakas mees.

      “Juhatajale.”

      “Mis juhatajale?”

      “Hotelli juhatajale.”

      “Kas kuulsite?” hüüdis üks teine mees. “Ta müüs kilpkonna meie hotelli juhatajale! Ja kas teate, mida see tähendab? See tähendab kilpkonnasuppi – vaat seda see tähendab!”

      “Sul on õigus! Ja kilpkonnasteiki! Oled sa kunagi kilpkonnasteiki saanud, Bill?”

      “Mitte kunagi, Jack. Aga ma ei jõua ära oodata.”

      “Kilpkonnasteik on parem kui veise oma, kui seda õigesti küpsetada. Liha on õrnem ja sellel on suurepärane maitse.”

      “Kuule,” kõnetas vatsakas mees uuesti kalurit. “Ma ei ürita liha osta. Juhataja võib liha endale saada. Ta võib saada kõik, mis jääb kilbi sisse. Kaasa arvatud hambad ja küüned. Mina tahan ainult kilpi.”

      “Ja kui ma sind vähegi tunnen, kallis,” ütles naine oma mehele säravalt naeratades, “siis sa selle kilbi ka saad.”

      Seisin seal ja kuulasin nende inimeste vestlust. Nad arutasid selle üle, kuidas hävitada, kasutada ja ära süüa olevust, kes isegi selili pööratuna nägi erakordselt väärikas välja. Üks oli kindel: ta oli neist kõigist vanem. Ta oli Lääne-India saarestiku rohelistes vetes ujunud juba arvatavasti 150 aastat. Ta oli olemas siis, kui George Washington oli Ameerika Ühendriikide president, ning siis, kui Napoleon Waterloos klobida sai. Ta võis küll tollal olla kilpkonnapoeg, aga ta oli kindlasti juba olemas.

      Nüüd aga lebas ta selili rannal ning ootas oma teisendamist supiks ja steigiks. Kahtlemata ajasid kogu ümbritsev müra ja karjumine teda ärevusse. Looma krimpsus kael küünitas kilbi vahelt välja ning võimas pea pööras kord ühele, kord teisele küljele, just nagu otsides kedagi, kes võiks selgitada kogu selle väärkohtlemise põhjust.

      “Kuidas te ta üles hotelli toimetate?” küsis vatsakas mees.

      “Veame köitpidi mööda randa üles,” vastas kalur. “Hotelli töötajad tulevad talle varsti järele. Selleks läheb tarvis kümmet meest, kes kõik korraga tirivad.”

      “Hei, kuulge!” hüüdis üks lihaseline noormees. “Võiksime ta ju ise kohale tirida?” Lihaselisel noormehel olid jalas lillakaspunase ja hernerohelisega bermuudad ning ülakeha paljas. Tal oli erakordselt karvane rind, seega oli särgi puudumine ilmselgelt sihilik otsus. “Mis te arvate, kui õige näeks oma õhtusöögi nimel veidike vaeva?” hüüdis ta ja võdistas lihaseid. “Noh, semud! Kes on valmis veidi sporti tegema?”

      “Hiilgav mõte!” hüüdsid mehed. “Suurepärane idee!”

      Mehed andsid oma joogiklaasid naiste kätte ja kiirustasid köiest kinni haarama. Nad võtsid end piki köit rivvi, nagu valmistuksid köieveoks, ja karvase rinnaga mees määras end viimasele ja tähtsaimale positsioonile ning meeskonna kapteniks.

      “Nonii, semud!” hüüdis ta. “Kui mina ütlen tõmmake, siis me kõik tõmbame üheskoos, on selge?”

      Kalurile ei olnud see eriti meeltmööda. “Parem oleks, kui te selle töö hotelli hooleks jätaksite,” ütles ta.

      “Jama!” hüüdis karvarind. “Tõmmake, poisid, tõmmake!”

      Kõik mehed tõmbasid korraga. Hiiglaslik kilpkonn lõi oma kilbil kõikuma ja tal oleks äärepealt õnnestunud end jalgele pöörata.

      “Ärge kallutage teda!” hüüdis kalur. “Te tõukate ta õigetpidi, kui niiviisi teete! Ja niipea, kui ta uuesti jalad alla saab, pääseb ta kindla peale põgenema!”

      “Rahune maha, semu,” ütles karvarind üleoleval toonil. “Kuidas ta saaks põgeneda? Tal on ju köis ümber, kas pole?”

      “See vana kilpkonn veab kogu teie pundi korraga kaasa, kui talle võimalus antakse!” hüüdis kalur. “Ta veab teid ookeani, iga viimase kui ühe!”

      “Tõmmake!” ei teinud karvarind kalurit märkama. “Tõmmake, poisid, tõmmake!”

      Ja nüüd hakkas hiiglaslik kilpkonn aeglaselt mööda rannaliiva