Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl

karjatus. “Ei! Ei! Ei! Ei! Ei!”

      Seltskond kangestus. Köieveomehed jätsid tirimise, pealtvaatajad vakatasid ja iga viimane kui kohalviibija pööras pea hääle suunas.

      Hotelli poolt lähenesid pooljoostes kolm kogu: mees, naine ja väike poiss. Nad tulid pooljoostes, sest poiss tiris meest kaasa. Mees hoidis poisil randmest kinni ja üritas teda tagasi hoida, aga poiss muudkui sikutas, püüdes samal ajal hüpates, tirides ja vääneldes isa haardest vabaneda. See oli poiss, kes karjus.

      “Ärge tehke!” kisendas ta. “Ärge tehke seda! Laske ta lahti! Palun, laske tal minna!”

      Naine, poisi ema, üritas poisil teisest käest haarata, et aidata teda ohjeldada, kuid poiss rabeles nii ägedalt, et see ei läinud tal korda.

      “Laske ta lahti!” karjus poiss. “See on kohutav, mis te teete! Palun, laske ta lahti!”

      “Lõpeta, David!” keelas ema ja üritas endiselt poisi teisest käest kinni haarata. “Ära ole nii lapsik! Sa teed ennast täiesti lolliks.”

      “Issi!” karjus poiss. “Issi! Ütle, et nad ta vabaks laseksid!”

      “Ma ei saa seda teha, David,” vastas isa. “See ei puutu meisse.”

      Köievedajad püsisid liikumatult paigal ja hoidsid ikka veel käes köit, mille teises otsas oli hiiglaslik kilpkonn. Kõik seisid vaikselt ja üllatunult ning vahtisid poissi. Nüüd olid neil jalad väheke alt ära löödud. Nad paistsid kergelt kohmetunud nagu inimesed, kes olid tabatud mitte just kõigiti lugupidamist vääriva tegevuse juurest.

      “Tule nüüd, David,” ütles isa ja sikutas poissi. “Lähme tagasi hotelli ja jätame need inimesed rahule.”

      “Ma ei lähe tagasi!” hüüdis poiss. “Ma ei taha tagasi minna! Ma tahan, et nad ta lahti laseksid!”

      “Otsekohe, David!” sõnas ema.

      “Lase jalga, jõmpsikas,” ütles karvase rinnaga mees poisile.

      “Te olete kohutav ja julm inimene!” hüüdis poiss. “Te kõik olete kohutavad ja julmad!” Ta paiskas need sõnad kõrge ja kileda häälega nelja- või viiekümne täiskasvanu poole, kes seisid seal rannal, ning mitte keegi, isegi mitte karvase rinnaga mees, ei vastanud selle peale midagi. “Miks te teda tagasi merre ei lase?” hüüdis poiss. “Ta ei ole teile midagi teinud! Laske ta lahti!”

      Poisi isale valmistas poja käitumine küll piinlikkust, aga ta ei häbenenud oma poega. “Ta on loomade järele hull,” ütles ta kogu seltskonda kõnetades. “Kodus on tal kõiksugu loomi, keda siin päikese all leidub. Ta kõneleb nendega.”

      “Ta armastab neid,” lisas ema.

      Mitu inimest hakkas üht jalga enda ees liivas ühest kohast teise liigutama. Siin-seal inimeste seas võis tajuda kerget meeleolumuutust, teatavat ebamugavustunnet, isegi häbivirvendust. Poiss, kes ei olnud arvatavasti rohkem kui kaheksa- või üheksa-aastane, oli nüüd lõpetanud isale vastupunnimise. Isa hoidis tal endiselt randmest kinni, kuid ei takistanud poissi enam.

      “Noh!” hüüdis poiss. “Laske ta lahti! Siduge köis lahti ja laske tal minna!” Ta seisis väga väikese ja sirgena rahvasummaga silmitsi, silmad hiilgamas nagu kaks tähte ning tuul juukseid sasimas. Ta paistis suursugune.

      “Me ei saa midagi teha, David,” lausus isa leebelt. “Lähme nüüd tagasi.”

      “Ei!” hüüdis poiss. Ning samal hetkel rapsas ta äkitselt randme isa haardest lahti. Välgukiirusel sööstis ta eemale ja jooksis üle liiva hiiglasliku selilikeeratud kilpkonna juurde.

      “David!” karjatas isa ja tormas talle järele. “Jää seisma! Tule tagasi!”

      Poiss trügis põigeldes läbi rahvasumma nagu palli kätte saanud ragbimängija, ning ainus inimene, kes viskus teda takistama, oli kalur. “Ära selle kilpkonna ligi mine, poiss!” hüüdis ta ja hüppas kärmelt liikuva kogu suunas. Kuid poiss põikas ta eest kõrvale ja liikus edasi. “Ta hammustab su tükkideks!” karjus kalur. “Jää seisma, poiss! Jää seisma!”

      Ent nüüd oli liiga hilja poissi peatada, ning kui ta jooksis otse kilpkonna pea poole, märkas loom last ning suur alaspidi pea pööras end kiiresti tema poole.

      Poisi ema hääl, ema rabatud ja piinatud huile tõusis üles õhtutaevasse. “David!” hüüdis see. “Oh, David!” Ning hetk hiljem viskus poiss põlvili liivale, heitis käed ümber vana kortsulise kaela ja tõmbas looma vastu oma rinda. Poiss surus põse tugevasti vastu kilpkonna pead ning tema huuled liikusid, sosistades vaikseid sõnu, mida keegi teine ei kuulnud. Kilpkonn jäi täiesti liikumatuks. Isegi hiiglaslikud loivad lakkasid õhus siplemast.

      Rahvahulgast tõusis sügav ohe, pikk ja vaikne kergendusohe. Paljud astusid sammu või kaks tagasi, just nagu tahaksid nad pääseda veidi kaugemale millestki sellisest, mida nad mõista ei suutnud. Ent isa ja ema astusid koos ette ja jäid seisma pojast umbes kümne jala kaugusel.

      “Issi!” hüüdis poiss, kaisutades endiselt vana pruuni pead. “Palun, tee midagi, issi! Palun tee nii, et nad tal minna laseksid!”

      “Kas ma saan siin kuidagi abiks olla?” küsis valges ülikonnas mees, kes oli äsja hotellist randa tulnud. See, nagu kõik teadsid, oli hr Edwards, hotelli juhataja. Ta oli pikka kasvu, kongus nina ja pika õhetava näoga inglane. “Missugune erakordne vaatepilt!” ütles ta, silmitsedes poissi ja kilpkonna. “Poisil veab, et tal ei ole pead otsast hammustatud.” Poisile aga ütles ta: “Parem tule sealt nüüd ära, poisu. See elukas on ohtlik.”

      “Ma tahan, et nad ta lahti laseksid!” hüüdis poiss ja hoidis endiselt kilpkonna pead enda vastas. “Öelge neile, et nad ta vabaks laseksid!”

      “Kas te saate aru, et loom võib ta iga hetk tappa?” küsis hotellijuhataja poisi isalt.

      “Jätke ta rahule,” vastas poisi isa.

      “Rumal jutt,” ütles juhataja. “Minge ja tooge ta ära. Aga tehke kähku. Ja olge ettevaatlik.”

      “Ei,” ütles isa.

      “Mis tähendab “ei”?” küsis juhataja. “Need tegelased on eluohtlikud! Kas te siis aru ei saa?”

      “Saan küll,” vastas isa.

      “Siis taeva päralt, tooge poiss sealt ometi ära!” hüüdis hotelli juhataja. “Kui te seda ei tee, juhtub väga kole õnnetus.”

      “Kellele see loom kuulub?” uuris isa. “Kellele kilpkonn kuulub?”

      “Meile,” vastas juhataja. “Hotell ostis ta endale.”

      “Sellisel juhul tehke mulle teene,” ütles poisi isa. “Lubage ma ostan ta teilt ära.”

      Hotelli juhataja vaatas isa poole, kuid ei lausunud sõnagi.

      “Te ei tunne mu poega,” jätkas isa vaikselt. “Ta läheb lolliks, kui kilpkonn hotelli viiakse ja tapetakse. Ta satub hüsteeriasse.”

      “Tooge ta sealt lihtsalt ära,” kordas juhataja. “Ja tehke kähku.”

      “Ta armastab loomi,” ütles isa. “Ta tõepoolest armastab neid. Ta kõneleb nendega.”

      Pealtvaatajad olid vaikselt ja üritasid kuulatada, mida räägitakse. Keegi ei lahkunud. Kõik seisid nagu hüpnotiseeritult.

      “Kui me tal minna laseme,” ütles hotelli juhataja, “püütakse ta lihtsalt uuesti kinni.”

      “Võib-olla,” vastas isa. “Aga nad oskavad ujuda.”

      “Ma tean, et nad oskavad ujuda,” ütles hotelli juhataja. “Ta püütakse sellegipoolest kinni. Tegu on väärtusliku kaubaartikliga, te peate seda mõistma. Juba ainuüksi kilp on suurt summat väärt.”

      “Kuludest ma ei hooli,” vastas isa. “Ärge selle pärast muretsege. Ma soovin looma ära osta.”

      Poiss põlvitas ikka veel liival kilpkonna kõrval ja silitas looma pead.

      Hotelli juhataja