Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald Dahl

nry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu

      Roald Dahl oli luuraja, hävituslennuki piloot, šokolaadi ajaloo uurija ja leiutaja. Ta oli ka raamatute “Charlie ja šokolaadivabrik”, “Matilda”, “Suur Sõbralik Hiiglane” ja paljude teiste suurepäraste teoste autor. Ta on parim jutuvestja maailmas.

ROALD DAHLI RAAMATUD

      LASTELE

      Charlie ja Suur Klaaskabiin

      Charlie ja šokolaadivabrik

      Danny, maailma parim

      George’i Imeline Arstirohi

      James ja hiigelvirsik

      Kaelkirjak, Pelku ja mina

      Koletu Krokodill

      Matilda

      Nokk Plikk

      Nõiad

      Suur Sõbralik Hiiglane

      Tohlamid

      Vapustav härra Rebane

      Võlusõrm

      NOORTELE

      Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu

      Poiss. Lapsepõlvelood

      Omapäi

      TÄISKASVANUTELE

      Kaheksa ootamatut lugu

      Keegi sinu moodi

      Kiisu-kiisu

      Külaline. Neli erootilist üllatust

      Sinu kord. Kümme lugu lenduritest ja lendamisest

      Pühendan selle raamatu armastuse ja poolehoiuga kõigile noortele (kaasa arvatud mu enda pojale ja kolmele tütrele), kes elavad läbi seda pikka ja keerulist metamorfoosi, aega, kui nad ei ole enam lapsed, aga pole veel saanud täiskasvanuks.

      THE WONDERFUL STORY OF HENRY SUGAR AND SIX MORE

      © The Roald Dahl Story Company Limited, 1977

      ROALD DAHL is a registred trademark of The Roald Dahl Story Company Ltd.

      All rights reserved

      “Käkitegu” ilmus esmakordselt raamatus “Sinu kord. Kümme lugu lenduritest ja lendamisest”

      © Tõlge Epp Aareleid ja Draakon & Kuu, 2013

      “Pöidlaküüdimees” ilmus esmakordselt raamatus “Kaheksa ootamatut lugu”

      © Tõlge Epp Aareleid ja Draakon & Kuu, 2015

      “Poiss, kes kõneles loomadega”, “Mildenhalli aare”, “Luik”, “Henry Sugari imeline lugu”, “Õnnelik juhus”

      © Tõlge Epp Aareleid ja Draakon & Kuu, 2020

      Toimetanud Marilin Lips

      Küljendanud Siiri Timmerman

      Trükkinud Printon

      Esimene trükk

      ISBN 978-9949-574-40-7

      ISBN 978-9949-574-41-4 (epub)

      Draakon & Kuu

      Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinn

      www.draakonkuu.com

      Poiss, kes kõneles loomadega

      Sellest pole palju möödas, kui otsustasin veeta mõned päevad Lääne-India saarestikus. Tahtsin seal lühikest aega puhata. Sõbrad olid jutustanud, kui imetore seal on. Nad väitsid, et saan seal päev läbi laiselda, hõbeliivaga randadel päikesevanne võtta ja soojas rohelises meres ujuda.

      Otsustasin Jamaica kasuks ning lendasin Londonist otse Kingstonisse. Autosõit Kingstoni lennujaamast mu põhjarannikul asuvasse hotelli kestis kaks tundi. Mu hotellitoal oli väike rõdu, kust pääses treppi mööda otse alla randa. Kõikjal ümberringi kasvasid kõrged kookospalmid ning aeg-ajalt sadas taevast alla mõni jalgpallisuurune hiiglaslik roheline pähkel ja kukkus tuhmi mütsatusega liivale. Kookospalmi all seismist peeti rumaluseks, sest kui taoline pähkel sulle pähe kukub, purustab see su kolju.

      Jamaica tüdruk, kes käis mu tuba koristamas, jutustas mulle, et hr Wassermani nimeline jõukas ameeriklane oli kõigest kahe kuu eest just sel kombel hukka saanud.

      “Te teete nalja,” imestasin.

      “Ei tee!” hüüdis tüdruk. “Ei! Ma nägin seda oma silmaga!”

      “Aga kas sellest suurt skandaali ei tõusnud?” küsisin.

      “See vaikitakse maha,” vastas tüdruk süngelt. “Hotellirahvas vaikib selle maha ja ajaleherahvas niisamuti, sest niisugused asjad on turismiärile väga kehv.”

      “Ja te tõepoolest nägite, kuidas see juhtus?”

      “Ma tõepoolest nägin, kuidas see juhtus,” ütles tüdruk. “Hr Wasserman seisab just selle puu all seal rannal. Ta võtab kaamera välja ja tahab päikeseloojangut pildistada. Sel õhtul on punane päikeseloojang, ja väga ilus. Ning korraga sajab alla suur roheline pähkel ja kukub otse keset tema kiilakat peanuppu. Pauhh! Ja see,” lisas tüdruk hääles kerget mõnutunnet reetes, “oli viimane päikeseloojang, mida hr Wasserman nägi.”

      “Kas te tahate öelda, et ta sai otsekohe jala pealt surma?”

      “Ma ei tea, kas just otsekohe,” vastas tüdruk. “Mäletan, et järgmise asjana kukub kaamera ta käest liivale. Siis vajuvad tema käed külgedele rippu. Siis lööb ta kõikuma. Ta kõigub mitu korda kergelt edasi-tagasi, mina aga seisan seal ja jälgin teda ning ütlen endale, et vaesel mehikesel käib küllap pea ringi ja ta võib iga hetk ära minestada. Siis aga vajub ta väga aeglaselt kokku ja kukub siruli maha.”

      “Kas ta oli surnud?”

      “Surnud mis surnud,” vastas tüdruk.

      “Taevane arm!”

      “Seda minagi,” ütles ta. “Tuulise ilmaga ei tasu kunagi kookospalmi all seista.”

      “Tänan teid,” ütlesin. “Pean seda meeles.”

      Teise puhkusepäeva õhtul istusin oma väikesel rõdul, raamat süles ja kõrge klaas rummikokteili käes. Ma ei lugenud. Jälgisin hoopis väikest rohelist sisalikku, kes luuras umbes kuue jala kaugusel rõdupõrandal teist väikest rohelist sisalikku. Luurav sisalik lähenes teisele selja tagant, nihkus väga aeglaselt ja ettevaatlikult tema poole, ning kui ta piisavalt lähedale jõudis, suskas oma pika keele välja ja puudutas teise sisaliku saba. Teine sisalik pööras võpatades ringi ja nad seisid liikumatult silmitsi, kössitasid justkui põranda külge liimitult paigal ja vahtisid teineteist pingsalt. Siis äkitselt hakkasid mõlemad naljakalt justkui tantsides hüplema. Nad kargasid õhku. Nad kargasid taha. Nad kargasid ette. Nad kargasid küljele. Nad tiirutasid teineteise ümber nagu kaks poksijat, vahetpidamata hüpeldes ja kepseldes ja tantsiskledes. See oli pentsik vaatemäng ja minu arvates oli tegu mingit laadi paaritumisrituaaliga. Püsisin väga vaikselt paigal ja ootasin, mis järgmiseks juhtuma hakkab.

      Ent ma ei näinudki, mis edasi sai, sest samal hetkel jõudis mu teadvusse vali lärm all rannal. Kiikasin alla ja märkasin salka inimesi, kes olid veepiiril millegi ümber summas koos. Läheduses oli liivale tõmmatud kitsas kanuu tüüpi kaluripaat, ning ainus mõte, mis mulle pähe kargas, oli see, et mõni kalamees oli tulnud uhke kalasaagiga, mida rahvasumm nüüd uudistas.

      Kaldale toodud kalasaak on miski, mis on mind alati paelunud. Panin raamatu käest ja tõusin püsti. Hotelli verandalt kiirustas veel inimesi randa rahvasumma juurde veepiiril. Meestel olid jalas need hirmsad põlvini ulatuvad Bermuda püksid ning nende särgid kiiskasid roosades, oranžides ja kõikvõimalikes muudes mõeldavates, omavahel sobimatutes toonides. Naistel oli peenem maitse ning nad kandsid enamjaolt kenasid puuvillaseid kleite. Peaaegu kõigil oli käes joogiklaas.

      Võtsin enda klaasi ka kaasa ja läksin rõdult alla rannale. Tegin väikese kõrvalepõike, et teha tiir ümber kookospalmi, mille all hr Wasserman oli väidetavalt oma otsa leidnud, ning sammusin üle kauni hõbeja liiva inimestesalga juurde.

      Ent