Atlantise lähistel. Valik luuletusi. Иосиф Бродский

lirtsu, kahise ja mullita.

      Ei kiirenda ma sammu.

      Sa oma salasäde röövi rammust

      ja kustuta.

      Ma surun külmund pihu vastu reit

      ja longin mööda mügarlikke teid,

      üksluise heli saatel kive tallan

      ma aina, pöörane on meel.

      Pilk argsi süngel ojaveel

      ma naaldun alla.

      IV

      Las silmad mõttetuse varjudes

      mul olla pealegi, las habe märga

      saab rõskusest, mu soni viltu ees

      las peegeldub, kui hämaruse pärgab.

      Justkui see joon, kust üle saada eal

      ei suuda hing.

      Mu püüdlus peatub seal,

      kus algavad mu mantlikrae ja käised,

      mu mütsinokk, mu saabas, nööp.

      Ent süda järsku perutama lööb,

      kui näeb mind lõhkemas. Ta jäiselt

      taob külmas, mis mu põue sööb.

      V

      Mu ees keeb vesi podinal,

      suurebendisse tungib käre talv.

      Mis sõna veel siis paigale sa otsiks,

      kus katkestus sai sündida – ei pea

      sa seda näoks.

      Naer viltu veab

      ja laudteed hämaruses trotsib.

      Ja pimeduse põrmu vihm lööb seal.

      Ja teine mina meenutades meest

      saab jooksu verd täis lauge eest.

      Ta galopeerib laine peal,

      ta kohal algul männid, hiljem pajud,

      nii teiste teisikute sekka hajub,

      kuis mina kaduda ei suuda eal.

      VI

      Sa tao ja lirtsu. Sillakõdu söö.

      Las vesi nagu surnuaia vöö

      lööb värvi kalmuristide pealt valla.

      Ent rohukõrred sinerdust ei saa

      ka nõnda juurde luua soisel maal...

      Sa rehte talla

      ja märatse, kus lehine veel laas,

      juurtpidi tungi sügavikest alla!

      Ja maa all, justkui siin, mu rinna sees

      kõik kooljad, viirastused virgeks tee,

      las nurgast üle mööda kõrrevagu

      siis mahajäetud külla jooksevad

      ja homsele kui tondikübarad

      nad lehvitagu.

      VII

      Siin küngastel, kus ümber taevaveed,

      on üksnes laaned sihiks igal teel

      ja elu taandub iseenda eest,

      ta imestusega neid vorme uurib,

      mis kõikjal mühavad. Ja juuri

      näeb haaramas ta saabastest,

      kui külas valgus kustub õhtu eel.

      Eikellegimaal olen ma nüüd teel

      ja Olematuse käest palun renti.

      Ja käest mul rebib sooja tuulehoog,

      ja vulab õõnsus all kui vetevoog

      ja keerab kokku raja porilinti.

      VIII

      Jah, tõesti ma kui puuduks siit,

      jäin kõrvale kui parda taha.

      Ja kõrred ajavad end püsti nii

      kui karvad surnukeha nahal.

      Ja pesa all, mis pandud maha,

      läks keema sipelgate riik.

      Nii loodus suhteid nagu alati

      teeb klaariks olnuga. Ent tema palgel –

      mis sest, et sädeleb see ehavalgel,

      on kuju võtmas kurjus kummati.

      Ma abiks võtan viis – viis! – meelt,

      end metsast kaugemale viies:

      ei, Issand! Silmadel eesriie,

      ei ole kohtumõist mu tee.

      Ent kui, mu Jumal, häda sees

      mul elu laabuda ei taha,

      kui soomlane mul riisumise eest

      pihk raiu maha.

      IХ

      Mu Polydeukes, siin kõik plekiks kaob,

      jäid kurku kinni ahastusenõelad,

      näe, seisan siin ma mantlihõlmad paol,

      ilm silmadesse läbi sõela vaob,

      vaob läbi mõistmatuse sõela.

      Ma kuulen, Issand, halvasti. Ja näen.

      Ja täpselt kahekümne vati väel

      kuu sirab. Olgu. Taevas ma ei sea

      teed tähtede ja vihmavete najal.

      Ja mitte laulu, aga köha veab

      las laande kaja.

      Х

      September. Öö. Vaid küünal seltsi toob.

      Ent vari silmitseb veel tagapool

      mu lehti, purustatud juurte sees

      ta tuhnib. Kahistades vulab vees

      eeskojas sinu pettekuju,

      kui taevatäht ta rõõmutujul

      on naeratades ukse ees.

      Mu kohal valgus tumeneb.

      Jälg vee sees ahtaks kahaneb.

      ХI

      Jah, süda aina rohkem sinu poole veab

      ja nõnda jääb ta aina kaugemale

      ja hääles mul on aina enam valet,

      kuid seda võlaks saatuse ees pea,

      võlg saatuse eest verd su käest ei küsi

      ja nüri nõela abil haavu teeb.

      Ent naeratust kui ootad – oota veel!

      Ma enda üle naeratan, kuid see

      ju hauakattest kauem püsib

      ja kergem on kui suits, mis korstnast teel.

      ХII

      Euterpe, sina? Kuhu jõudsin ma?

      Mis on mu all? Kas vesi, heinamaa?

      On kanarbikulüüra võrse paindu

      kui kabjaraud ja sellest aimdub

      kui õnne viirastust.

      Sel moel, et ehk ei tea,

      kuis küliskäiguks muuta saab galoppe

      nii kergelt, et see hingamist ei pea,

      ei sina ega saati Kalliope.