Atlantise lähistel. Valik luuletusi. Иосиф Бродский

      ma tahaksin, et leiaksid nad minu

      su käte vahelt igavesest unest

      ning tardununa uue tuha all.

      Orpheus ja Artemis

      Talv saabus. Vaikseks laulik

      ei jäänud, tal mõistus jäi pähe,

      hundijälge ta tee peal nähes

      männi otsa end kui aulik

      rähn-vääristisler lennutab,

      et näha pisut laiemalt

      ja uurida mustrit selgemalt,

      kuis see valevust toonitab.

      Jäljepuist mööda teed

      lume künkail kirevaks tegi,

      kui neiu sängile läbisegi

      hommik pildunuks pärlikeed.

      Mööda põllumaid ja teid

      kandub niite kahusena.

      Jaksu Artemiselgi enam

      pole kuhjadeks seada neid.

      Talv võtab sulgude vahele

      elu. Endale pilgu järele

      okste narmaread tõmbavad

      loomade arvelt, kes varjuvad.

      Uus Orpheus välja lehed

      suurest kalendrist sikutab,

      sõnaraamatut lühendab

      bestiaariumi täiendust tehes.

      Põhjapost

      M. B.

      Näib nõnda, et ma laulan sulle vaid.

      Ja mitte ihnusest, vaid pigem sunnist.

      Sa pole aga järeltulijaist

      mu saatusele vähem kurt sel tunnil.

      Sind siin ei ole: vargsi vaimukas

      ka tooli huvi köites läbi kukub

      ning kiidusõnu loota keerukas

      on metsalt, mis kesk lumesadu tukub.

      On sellepärast hääl mul tuhmjas nüüd

      ja hinnalisest pandist ilma jäänud,

      et monoloogi asjus (pole süüd)

      must spetsialisti päriselt ei saanud.

      Ent siiski sahisevast raamatust

      on valjem ta, kuid vananema kärmas.

      Koos tihasega enne talvitus,

      nüüd aega veedab Borease härmas.

      Kas pole õhkutõus see? Ära kurjaks saa,

      et kui ma tasapinnale teed rajan

      sel puhtakujulisel tühermaal,

      siis uhkusele altimeetrit vajan.

      Ent kui sa sihti ees ei erista

      ja üksnes oma peegli saad pokaalist

      veel avastada, siis võib juhtuda,

      et leiad horisondi vertikaalist.

      Näe, kuidas männimetsas suminal

      meemesilane lohutuna lendab,

      oo, oleks voli vaid iroonial

      heaks konkurendiks olla ajal endal,

      mis oleks andnud ma kalendrile,

      et see ei heidaks lehti hüljatuna

      ja usinalt ka jaanuarile

      neid kleebiks külge mahalangenuna.

      Ent minus peituv trükikunstnik nüüd,

      kui talvemaru pääsenud on valla,

      on varju läinud omaenda süül

      niitpeene lumenarmastiku alla.

      Ja haarab vaest irooniat hasart,

      niipea kui ta on sulandunud riski.

      Ja astub välja kurdivõitu bard

      ja atakeerib postibasiliski.

      Õnn kaasa. Mul kui kukel kireb hääl.

      see kiremine aga stratosfääris,

      kus avalik patt kaugemale jääb,

      veel vähemalt mu peatumist ei vääri

      sel viisil kivistunud ilmega

      kui Achilleusel, kellel sõimunoole

      tömp ots on läinud kanda lennuga,

      ja enda toitmist toore munaga,

      et võita lödi ovatsioon mu poole.

      Nii seinakell on jäänud päris vait,

      kui kassilt pärinevad kaks smaragdi

      ta hüljanud on. Kui on pooltki vaid

      must mälestused imest veenvamadki,

      siis laisale ehk leiad andestust,

      kes prohvetlustes appi võtab stambi,

      et nõnda saada elupikendust

      pulseerivast ja tiksutavast jambist.

      Kui vastu katust põrkab lund, siis see

      saab loodust trotsides ta kuju võtta.

      Ent riim, mis luuakse rea äärele,

      eelkäija juurde ülespoole tõttab.

      Ja tuhandendal verstal minu hääl

      kui põrkab vastu su meeltmuutvat tuju,

      siis sellest üha rohkem tuhmiks jääb

      ning langeb kokku ruumiga ta kuju.

      Siin külas põhja pool, kus ammutan

      sind õhuna, kus laiaõlgseks usud

      mind varjust, ärevuse summutan,

      ent parafiinist küünal, et ei rusuks

      mu und ta vari, kustutatuna

      on pimedusse valendama vaja

      mul jätta uue Parthenonina

      kesk talveund ja unevaesel ajal.

      Uued stantsid Augustale

      M. B.

      I

      Tõi teisipäev septembrikuu.

      Öö vihma täis.

      Rändlinnuparv siit üle käis.

      Mul üksi vaprus on nii suur,

      et neid ei saatnudki mu pilk.

      On lõhki kõle taevalagi.

      Jäi vihmas ahtaks valgusvilk.

      Saan lõunatagi.

      II

      Siin, elusana mulla all,

      käin kõrrepõllul hämaral.

      Ma lõhun põldu saapais jalul,

      mu kohal tormleb neljapäev,

      kui kõrretüükad torgivad mu säärt,

      neil sugugi ei ole valus.

      Ja pajuväät,

      kui neem on kadund valve alt,

      ta roosakana sohu äsab

      ning võtab punaselgselt õgijalt