Liivakella sanatoorium. Bruno Schulz

viimastel lehtedel, mis olid silmanähtavalt langenud hallutsinatsioonide ja sonimise küüsi, ilmsetesse mõttetustesse, pakkus mingi härrasmees kindlat meetodit, kuidas saada energiliseks ja otsusekindlaks, ta rääkis palju põhimõtetest ja iseloomust. Aga piisas vaid lehte keerata, et otsusekindluse ja põhimõtete asjus jälle pea kaotada.

      Seal lähenes meile tippides pika slepiga kleidis keegi proua Magda Wang ja teatas oma diskreetse dekoltee kohalt, et põlastab mehelikku otsustavust ja põhimõtteid ning et tema spetsialiteediks on kõige tugevamate iseloomude murdmine. (Siinkohal kohendas ta oma tillukese jalakesega kleidi sleppi.) Selle tarbeks on olemas meetodid, lausus ta sõnu ükshaaval läbi hammaste pigistades, eksimatud meetodid, mille üle ei taha ta arutleda, ja viitas oma mälestusteraamatule „Purpurpunased päevad” (Budapesti Antroposoofilise Instituudi Kirjastus), kuhu ta on kogunud oma koloniaalsed kogemused inimeste dresseerimisel (see väljend langes rõhutatult ja irooniahelgiga silmis). Ja kummaline, et see aeglaselt ja tseremoonitsemata rääkinud daam näis olevat kindel nende heakskiidus, kellest ta sellise küünilisusega kõneles, ja keset erilist hämmingut ja virvarri tundus, et moraalsete tähenduste suunad on kummaliselt paigast nihkunud ja et me oleme siin erilises õhkkonnas, kus tunnete kompass näitab äras­pidist suunda.

      See oli Raamatu viimane sõna, mis jättis meisse kummalise kimbatuse maitse, nälja ja hingeülevuse segu.

      V

      Olin kummargil Raamatu kohal, nägu vikerkaarena kumamas, hõõgusin vaikselt ühest ekstaasist teise. Lugemisõhinas unustasin lõunasöögi. Eelaimus ei petnud mind. See oli autentne, püha originaal, ehkki nii sügavas alanduses, degradeeritud. Ja kui ma hilises videvikus pistsin õndsa naeratusega lehepataka kõige sügavamale sahtlisse, igaks juhuks sellele teisi raamatuid kattevarjuks peale tõstes, tundus mulle, et panin koidiku kambrikesse magama, koidiku, mis aina uuesti iseeneslikult süttis ja käis läbi kõik purpurpunase leegi varjundid ning naasis veel korra, tahtmata lõppeda.

      Kui tühised näisid mulle kõik teised raamatud!

      Sest raamatud on tavaliselt nagu meteoorid. Igal neist on oma hetk, selline viiv, kui see sööstab karjega üles nagu fööniks, kõigi lehtede põledes. Selle ühe hetke pärast, selle viivu tõttu armastame teda hiljem, ehkki ta on siis meie jaoks juba tuhk. Ja kibeda resignatsiooniga rändame vahel tulutult mööda neid jahtunud lehekülgi, mööda jahtunud valemeid, puise klõbinaga nagu roosikrantsi sõrmitsedes.

      Raamatu eksegeedid kinnitavad, et kõik raamatud püüdlevad Raamatu autentsuse poole. Nad elavad üksnes laenatud elu, mis lendutõusu hetkel naaseb oma lätetele. See tähendab, et raamatuid jääb vähemaks, aga Raamat kasvab. Aga me ei taha lugejaid tüüdata loenguga Doktriinist. Vaid ühele asjale tahame tähelepanu juhtida: autentne Raamat elab ja kasvab. Mis sellest järeldub? Vaat kui järgmisel korral selle lahti lööme, siis kes teab, kus on sel ajal juba Anna Csillag ja tema ustavad jüngrid. Võib-olla näeme teda, pikajuukselist palverändurit, pühkimas oma mantliga Moraavia teid, kõndimas kaugetel maadel läbi argirutiini ja -proosasse vajunud valgete majadega linnakeste ning jagamas Elsa palsami näidiseid ullikestele, kes vaevlevad haavandite ja sügeliste käes. Ah, mida teevad siis linnakese auväärsed habemikud, kes on hiiglasuurte habemete tõttu paigale tardunud, mida võtab ette kohalik kogukond, määratud harima ja haldama oma üleliigset karvakasvu? Kes teab, kas ei osta nad endale tõelisi Schwarzwaldi leierkaste ega suundu oma apostli järel laia maailma, et otsida teda igast kandist, mängides igas linnakeses „Daisyt”?

      Oh, habemike odüsseia, seiklemas oma leierkastidega ühest linnakesest teise ja otsimas oma vaimset ema! Millal ilmub selle epopöa vääriline rapsood? Kellele küll nüüd jätta nende hoole alla antud linnad, kellele usaldada hingede üle valitsemine Anna Csillagi kodulinnas? Kas nad ei võinud ette näha, et jäävad ilma oma vaimueliidist, oma uhketest patriarhidest – linn langeb kahtluste küüsi ja hülgab traditsioonid ning avab väravad – kellele? – ah, küünilisele ja perverssele Magda Wangile (Budapesti Antroposoofilise Instituudi Kirjastus), kes avab siin iseloomude murdmise ja dressuuri kooli?

      Aga tuleme tagasi meie palverändurite juurde.

      Kes ei tunneks seda vana kaardiväge, neid rändkimbreid, tumedaid brünette näiliselt tugevate kehadega, mille kude on ometi ilma jõu ja elumahlata. Kogu nende jõud, kogu nende vägi on läinud karvakasvu. Antropoloogid murravad juba ammust aega pead selle erilise rassi kallal, kes on alati musta riietatud, jämedad hõbeketid rinnal, sõrmedes massiivsed pronksist pitsatsõrmused.

      Mulle meeldivad nad vahelduseks Kasparitele ja Balthazaridele, mulle meeldib nende sügav tõsidus, nende leinaline dekoratiivsus, mulle meeldivad need imetlusväärsed meessoost isendid ilusate silmadega, mis helgivad kui röstitud kohvioad, mulle meeldib lopsakate ja käsnalaadsete kehade üllas jõuetus, kaduvate hõimude raugus, nende vägeva rinna nohisev hingamine ja isegi see palderjanilõhn, mis ümbritseb nende habemeid.

      Nagu Issanda inglid ilmuvad nad vahel ootamatult meie köögi­uksele, suured ja puhisevad, aga väsivad peatselt, pühivad higi palgelt, pööritades oma helesiniseid silmavalgeid, ja samal hetkel unustavad oma missiooni ning otsides hämmingus vabandust ja ettekäänet oma saabumisele, sirutavad käe, et almust paluda.

      Tuleme tagasi autentse Raamatu juurde. Kuid me ei ole selle juurest ju kunagi lahkunudki. Ja siin osutame Raamatu kummalisele omadusele – mis on lugejale nüüd juba teada: see areneb lugemise käigus, selle piirid on kõigist kaartest lahti tõusulainetele ja tulvadele.

      Nüüd näiteks ei paku seal enam keegi Harzi ohakalinde, sest brünettide leierkastide meloodiate poognatest ja murdepunktidest lendab ebakorrapäraselt välja suletuuste ja turg on neid täis nagu värvilisi konfette. Ah, seda küllust, seda sädelust ja vidinat… Kõigi lipuvarraste ja vimplite ümber tekitavad nad kirevaid plagisevaid sülemeid, igaüks võitleb oma koha eest. Ja piisab vaid jalutuskepi käepide aknast välja pista, kui see hetkega kattuks tiibu rabistavate sulelistega.

      Me läheneme nüüd oma jutustuses kiirel sammul sellele kaunile ja katastroofilisele epohhile, mis meie eluloos kannab geniaalse nime.

      Me ei saa eitada, et tunneme juba nüüd südames pitsitust, seda õndsat rahutust, pühalikku värinat, mis eelneb lõplikele asjadele. Varsti napib meie tiiglites värve ja hinges helki, et rõhutada kõige tähtsamat, kirjeldada kõige helgemaid, juba transtsendentaalseid kontuure sellel pildil.

      Mis on siis geniaalne epohh ja millal see oli?

      Siin peame hetkeks esoteerikasse kalduma, nii nagu sinjoore Bosco Milanost, ja tasandama oma hääle läbitungivaks sosinaks. Me peame rõhutama oma järeldusi mitmetähenduslike naeratustega ja hõõruma imponderabilia õrna ainest sõrmeotste vahel nagu näputäit soola. Ei ole meie süü, et oleme vahel nende nähtamatute kangaste müüjate moodi, kes demonstreerivad rafineeritud žestidega oma illusoorset kaupa.

      Kas geniaalne epohh siis leidis aset või mitte? Raske öelda. Vastus on nii ei kui ka jaa. Sest on asju, mis ei saagi täiesti lõpuni toimuda. Need on liiga suured, et mahtuda mingisse sündmusesse, ja liiga uhked. Need üksnes üritavad toimuda, kompavad tegelikkuse pinda – kas see ikka kannab neid? Ja kohe tõmbuvad nad tagasi, kartes kaotada oma terviklikkust nõrga teostumise tõttu. Ja kui nad mureneksid, kaotaksid midagi materialiseerumist üritades, siis ruttu ja armukadedalt võtavad nad oma aarde tagasi, kutsuvad selle koju, tõmbuvad uuesti tervikuks ja pärast jäävad meie elulukku valged laigud, lõhnavad stigmad, need paljaste inglijalgade hõbedased eksinud jäljed, mis on suurte sammudega laiali külvatud meie päevadesse ja öödesse, samal ajal kui see ilmatu au ja hiilgus kasvab lakkamatult, muudkui iseend täiendades, ning kulmineerub meie kohal, astudes triumfaalselt ühest vaimustusest teise.

      Aga teatud mõttes on see siiski terviklik ja integraalne igas oma kehastumise osas ja fragmendis. Siin tuleb mängu esindamise ja asendamise fenomen. Mõni asi ongi ehk oma päritolu ja vahendite poolest väike ja vaene, aga kui seda lähemalt vaadata, võib selles avaneda lõputu ja kiirgav perspektiiv tänu sellele, et kõrgem eksistents üritab end sellega väljendada ja helgib selle sees tuliselt.

      Me peame siis koguma neid allusioone, neid maiseid ligikaudsusi, neid jaamu ja etappe oma eluteel, nagu katkiläinud peegli tükke.