Liivakella sanatoorium. Bruno Schulz

-line/>

      Loomingu Raamatukogu

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      LXIII aastakäik

      2019 / 10‒12

      Bruno Schulz

      Liivakella sanatoorium

      Poola keelest tõlkinud

      Hendrik Lindepuu

      SA Kultuurileht

      Tõlgitud raamatust:

      Bruno Schulz

      Opowiadania. Wybór esejów i listów

      Zakład Narodowy im. Ossolińskich

      Wrocław, 1989

      Raamatu väljaandmist on toetanud Poola Raamatu Instituudi tõlkeprogramm © POLAND

      Toimetanud Katrin Kern

      Korrektuuri lugenud Lauri Eesmaa

      Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      © Tõlge eesti keelde.

      Hendrik Lindepuu ja Loomingu Raamatukogu, 2019

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: [phone]

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406-0515

      ISBN 978–9949–638–38–3 (trükis)

      ISNB 978–9949–638–39–0 (epub)

      Pühendatud Józefina Szelińskale

      RAAMAT

      I

      Ma nimetan seda lihtsalt Raamatuks, ilma mingite epiteetide ja kindlama määratluseta, ning selles kitsenduses ja kasinuses on abitu ohe, vaikiv alistumine transtsendentsuse mõõtmatuse ees, sest ainumaski sõna, ainumaski allusioon ei suuda edasi anda seda sära, seda lõhna, seda hirmujudinat, seda nimeta asja aimust, mis – kui seda esimest korda keeleotsaga puudutame – valgub üle meie vaimustuse piiride. Omadussõnade paatos ja puhevil epiteedid ei ole toeks selle mõõtmatu ja imetabase asja puhul, mida mingil moel arvepidamise tulpadesse suruda ei anna. Aga lugeja, tõeline lugeja, kellele see lugu on suunatud, mõistab niigi, kui vaatab sellele sügavalt silma ja lööb oma hingepõhjas samamoodi särama. Sellest üürikesest, aga intensiivsest pilgust ja põgusast käepigistusest piisab koheseks äratundmiseks – ning lugeja tõmbab selle sügavuse kogemise peale silmad vaimustusest kissi. Sest kas laua all, mille taga me istume, ei hoia me kõik üksteisel salamisi käest kinni?

      Raamat… Kusagil lapsepõlve koidikul, elu esimese hahetuse ajal selgines silmapiir selle sumedast valgusest. Raamat lebas isa kirjutuslaual aujärjel ja isa, sellesse vaikides süüvinud, hõõrus suus märjaks tehtud sõrmega kleeppiltide turja, kuni opaakne lehekülg tõmbus uduseks, ähmaseks, hakkas unistama õndsas eelaimuses ja heitis endalt lõpuks kattepaberi räbalad, paljastas ripsmetega paabulinnu­silmse serva ning meie pilk, juba minestuse äärel, astus jumalike värvide neitsilikku koidikusse, kõige puhtama taevasina imeliselt õrna auru sisse.

      Oo, see kae pühkimine silmilt, see valguse invasioon, oo, õnnis kevad, oo, isa…

      Vahel tõusis isa Raamatu tagant ja läks välja. Siis jäin ma Raamatuga kahekesi, tuul sirvis selle lehti ja pildid kerkisid paberi kohale.

      Ja kui tuul neid lehti tasahilju lappas, sulatades kokku värve ja kujusid, jooksis võbelus üle veergude, päästes tähtede vahelt valla pääsukeste ja lõokeste parved. Leht lehe järel tõusis lendu ja pudenes malbelt maastikule laiali, immutades selle läbi värvikirevusega. Vahel Raamat tukkus ja tuul paitas seda õrnasti kui sajalehise kibuvitsa õit, igat kroonlehte eraldi avades, igat laugu hellasti puudutades, kõik need olid pimedad, sametised ja tukkuvad, peites oma tuumas sügavsinist pupilli, paabulinnu südant, koolibrite kriiskavat pesa.

      See kõik oli väga ammu. Ema siis veel ei olnud. Ma veetsin päevi isaga kahekesi meie maailmasuuruses toas.

      Lampide küljes rippuvad kristallprismad heitsid värve igasse suunda, täitsid nurgad vikerkaarepritsmetega, ning kui lamp end oma kettide otsas keeras, rändas kogu tuba kui läbi vikerkaare, justkui oleksid seitsme planeedi taevasfäärid liikunud üksteise taga. Mulle meeldis seista isa jalge vahel ja hoida neist kinni kui sammastest. Vahel kirjutas isa kirju. Ma istusin laua peal ja vaatasin vaimustusega allkirjade poognaid, keerukaid ja lainetavaid nagu koloratuursoprani trillerdus. Tapeedil puhkesid naerupungad, sealt võrsusid silmad, tapeedimustrid kukerpallitasid vallatult. Minu lõbustamiseks puhus isa pika kõrrega seebimulle. Need hõljusid vikerkaarevärvilises õhus, põrkasid vastu seina ja läksid lõhki, jättes õhku oma värvid.

      Pärast tuli ema ja see varane helge idüll sai otsa. Ema hellitustest ärameelitatult unustasin isa, minu elu voolas uues, teistmoodi sängis, ilma pühade ja imedeta, ja võib-olla oleksin Raamatu igaveseks unustanud, kui ei oleks olnud seda ööd ja seda unenägu.

      II

      Ärkasin kord hämaral talvehommikul – kurvameelne koidik hõõgus alles sügaval pimedusehangedest kaetuna – ja kuna mul olid veel laugude all kuhilas udused kujud ja märgid, hakkasin käänuliselt ja kobamisi, vaevava kahjutundega sonima vanast ja kadunud Raamatust.

      Keegi ei mõistnud mind ja sellest nürimeelsusest ärritununa hakkasin kärsitult ja palavikuliselt vanemaid tüütama ja tülitama.

      Paljajalu ja üksnes särgiväel ning erutusest värisedes hakkasin isa raamatukogus tuhlama, pettunult, vihaselt ja abitult kirjeldasin hämmastusest tumma auditooriumi ees seda kirjeldamatut asja, mida mingi sõna, mingi pilt, mille mu värisev väljasirutatud sõrm joonistas, ei suutnud edasi anda. Ma olin lõpuks oma segastest ja vasturääkivatest seletustest täiesti kurnatud ja puhkesin jõuetult nutma.

      Isa ja ema seisid mu kõrval abitult ja segaduses, häbenedes oma jõuetust. Oma südamepõhjas ei olnud nad ilma süüta. Minu tormakus, minu kannatamatu ja nõudlik, viha täis toon õigustas mind näiliselt, andis mulle hästi põhjendatud pretensioonikuse ülekaalu. Nad muudkui otsisid raamatuid ja pistsid neid mulle ükshaaval pihku. Ma lükkasin need nördinult kõrvale.

      Ühte neist, paksu ja rasket folianti, surus isa mulle ikka ja jälle argliku innuga kätte. Ma lõin selle lahti. See oli Piibel. Nägin selle lehekülgedel loomade suurt rännakut, täitmas teid, hargnemas mööda kaugeid maid, nägin linnuparvedest tulvil taevast, määratut tagurpidi pööratud püramiidi, mille kauge tipp puudutas Noa laeva.

      Tõstsin isa poole etteheidet täis pilgu. „Sa tead, isa,” hüüdsin, „sa tead hästi, ära keeruta, ära varja! See raamat reetis su. Miks annad sa mulle selle untsuläinud apokriiva, tuhandenda tõmmise, käpardliku koopia? Kuhu sa panid Raamatu?”

      Isa pööras pilgu kõrvale.

      III

      Möödusid nädalad ning mu ärritus lahtus ja rauges, aga Raamatu pilt põles mu hinges edasi heleda leegiga, see suur sahisev seaduseraamat, sassilöödud Piibel, mille lehtedest käib läbi tuul, lapates seda kui hiigla­suurt pudenevat roosiõit.

      Isa, nähes mind rahulikumana, astus mulle ettevaatlikult lähemale ja lausus malbelt: „Tegelikult on olemas palju raamatuid. Üks suur Raamat on müüt, millesse me usume nooruses, aga aastate kuludes ei võta me seda enam tõsiselt.”

      Ma olin tollal veendunud milleski hoopis muus, ma teadsin, et Raamat on postulaat, et see on vastutusrikas ülesanne. Tundsin oma õlul suure missiooni koormat. Ma ei vastanud midagi, täis põlgust ja sünge uhkuse vimma.

      Sel ajal olid minu valduses juba Raamatu riismed, need haledad jäänused, mille kummaline saatusekäik oli mulle ette lükanud. Varjasin oma aaret kiivalt kõigi silme eest, valutades südant sügava allakäigu pärast,