TeaterMuusikaKino 10 2020. 10 2020

ei tegelda jäägitu andumusega, olles õnnelikud, et selle hobi eest makstakse ka palka.

       Raske on uskuda, et muudatustega, mis te ette olete võtnud, on kõik teist nõus. Küllap palga pärast vaikib nii mõnigi.

       Olete tekitanud kilplasliku situatsiooni: kui nukud ei meeldi ja nad ei allu, viskame nad minema ja teeme uue mängu. Meie demokraatlikus Eestis tundub see vägagi kilp­lasliku mõtlemisena. Ja Eestimaa teatri terviklikkuse rikkumine on valus. Tekitatud tühi­mikku tuleb kellelgi täitma hakata ja see läheb kalliks maksma. Nukukunst on olnud pidevas arengus. Möödunud sajandi keskel oli ta veel täiesti naturalistlik: loomnukk tehti loodusest saadud prototüübi nahast, lavapilt jäljendas natuuri. Tänapäeva tehnoloogia ja esteetika annavad võimsa tõuke uueks muutumiseks ja kahju, kui Eesti Nukuteatri kunst selles ei osale.

      Jonathan Swift / Mati Unt, „Gulliver ja Gulliver”. Nimiosas Hendrik Toompere sen. Esietendus 2. II 1987 Nukuteatris.

      Henno Saarne foto

       On veel ka eetiline probleem. Te valmistasite ette seda muundumist, olles Nukuteatri palgal. Veel mõni aasta tagasi oli teie loomingulises plaanis nukuteatri kunsti arendamine. Nüüd aga ilmnes, et nukuteatrit arendades arenes hoopis noorsooteater ja nii vägevasti, et nukud selle juurde ei kõlba. Küll aga nukumuuseum. Kas pole koomiline? Nagu Kilplas.

       Meie nukuinimesed on maha maganud vaba Eesti loomingut soosiva võimaluse. Tsensuurita, rikkaliku uue tehnoloogiaga. Ilma poliitikute sekkumiseta, vaba dramaturgiaga, avatud piiridega jne, jne. Unikaalne teater, ülimalt soodsas olukorras. Pole takistusi — kui tahad, tee ooperit, kui tahad, tee balletti, klassikuid; maailma rikkused on käeulatuses. Nii kasvab uus põlvkond tulevikuteatrile. Ja need, kes enam ei kasva, aga elamusi ikkagi otsivad, leiavad nukuteatri õhtuti, et nautida Puhast Kunsti.

       Lõpetuseks.

       1935. aastal alustas Eesti esimene nukutrupp oma teed Draamateatri laval. Nukkudega mängisid maja staarid. 1940. aastal algas Vene okupatsioon, aga nukuteatrit ei puudutatud. Siis tuli Saksa okupatsioon, mis samuti nukuteatrit ei puutunud. Seejärel uus pikk Vene okupatsioon ja ka see ei läinud nukkude kallale. Ja nüüd vabas Eestis… Tulevased teatriteadlased küsivad: miks? Aga ma ootan praeguste „miksi”. Ehk see tuleb. Kuidas on võimalik demokraatlikus Eestis riigi toetust saaval teatril teha kannapööre sellepärast, et teda ei huvita, et ei saa hakkama. Meil on kümneid draamatruppe ja nüüd ei ühtegi professionaalset nukuteatrit. Miks?

      REIN AGUR